Me elame Jeesuse jälgedest

Tarkuse ja tunnetuse kohta käivad
väljendused liiguvad Piiblis üsna sageli Jumala ja inimese võimete, võimaluste
ja omaduste omavahelise võrdlemise rööbastel. Enamasti on need esitatud
kontrasti printsiibil, otsekui vastandatutena. Inimene ei mõista Jumala teid
ega mõtteid, need on nagu taevaski maast kõrgemad.

Teisalt on olulised ka need tekstid, mis
osutavad sellele tunnetuse mõõdule, mis meile on antud – nii nagu tegi seda
Paulus Rooma kirja alguses (1:19–20) ja Jeesus viidetega tähendamissõnade kaudu
pakatavale Jumala kuningriigi tundmise küpsevatele teradele.

Kui siis on nii, et meile on antud mingi
tunnetuse mõõt, siis võib kujutada ette raudteerööpaid, näiteks nii, et ühel
üksikul mõõdetud pikkusega rööpal ja ainult sellel oleme ja liigume meie.
Paralleelselt näeme jooksmas teist rööbast, mida küll ühe jupi ulatuses näeme,
kuid kui meie rööbas ei lähegi edasi, vaid kohe lõpeb ja jätkukohas ei ole enam
uut ette nähtud, siis teise rööpa puhul avastame, et selle lõpp ei paista.

Lühikest aega on kaks rööbast kõrvuti,
otsekui oleks Jumala üldise ja spetsiaalse ilmutuse kogemus mõnda aega meie
mõõtmes ja meie kõrval, kus me näeme ehk selle au ja kättesaamatust, kuid päris
ilma taibuta ei ole meid ka jäetud.

Koguja raamatut lugedes kohtame õppimisele
pühendunud südant. Siin kõneleb tõdeja, kes ei suuda mõista, mis sünnib päikese
all, ega suuda ka seletada siin ilmas juhtuva seost Jumala tegudega. Kui
jälgimatud on Jumala teod. Koguja on kui uuriv tark, olles T. Pauli ühe raamatu
pealkirja ära kasutades oma «maise matka poolel teel» ja samas nagu «rööpa
keskel».

Sarnane on Iiobi ja tema sõprade
mõttemaailm. Õnnetuses olija ja kõrval targutavad sõbrad-hingehoidjad ei suuda
anda toimuvale õiget hinnangut. Eks ole nemadki maise matka poolel teel. Alles
42. peatükis avatakse Iiobile varem tundmatu pilt ja ta taipas, et oli vaid
kõrvaga kuulnud kuuldusi Jumalast. See on jutustuse kohaselt Jumala kasvatava
töö tulemus, mis avardus alles «maise matka lõpu eel». Nii võib tõlgendada,
sest Iiobi jutustuse mõte sellega ka lõpeb.

Päris pessimistlik lugu neile, kes on alles
õppematka alguse eel.

Matteuse evangeeliumi 13. peatüki kaudu aga
näeme, et Jeesuse sõnade kohaselt on kellelegi antud mõista taevariigi saladusi
– erinevalt nendest, kes küll vaatavad, kuid ei vaatle ega näe, ja erinevalt
neist, kes küll kuulevad, aga ei kuula ega mõista.

Tõik, et Jeesus teeb seda selgitustööd
loodusest võetud pildi kaudu, sõlmib sideme nii loomislooga, kus kõik oli hea,
ja ka Paulusega, kes pidas loomulikuks, et inimene peaks loodu vaatlemise kaudu
Loojat ära tundma ja ülistama. Nii on inimesel võimalik näha, taibata ja
ülistada Jumala tegude suurust.

Siiski ei suuda me uurida uurimisele mitte
alluvat ehk uuritamatut ega saa jälitamatule tema jälgi mööda ligineda. Just
sellega on tegu tekstis Rm 11:33. See, mis ei ole uurimisele alluv, on
uuritamatu. Uuritamatu ei ole tunnetuse kvantitatiivne ajaline olukord, millel
oleks tulevikus lootus avarduda, vaid see on tunnetusvõime kvalitatiivne ja
olemuslik püsiseisund.

Nii ei suuda me ka jälgida jälitamatut.
Meie ei suuda Jumala jälgede kaudu tuvastada kogu Tema teed, vaid üksnes Tema
ilmutatut selles ulatuses, mis on olnud Jumala tahte mõõt oma ilmutuse osas. Me
ise oleme ikka ja ikka poolel teel, meile on antud mõõdetud sammud käia ja
mõõdetud taip hoomata taevariigi mõningaid saladusi.

Maailm on täis jälgi, neid on rohkem, kui
me arvata oskame. Meie mälu on üks suur jälg, mälus olevat info elementi
nimetavad neuroloogid vahel mälu engrammiks.

Kosmos sisaldab endas paisumise ja nn suure
paugu jälgi, mineviku plahvatuse raadiokaja ehk elektromagnetilist jälge. Asi
on nii, et uut suurt helendavat taevakeha nähes võime seda nimetada noovaks või
supernoovaks. Siiski ei tea me, kas tähte ennast enam ongi, aga maa peal võib
veel kaua näha valgust ehk tema poolt jäetud jälge. Selle järgi oleme
veendunud, et see täht vähemalt kunagi oli olemas.

Kütid ei kahtle jälge nähes, et loom on
olemas, või et ta vähemalt üsna hiljuti oli olemas. Pauluse mõõdupuud
rakendades näeme, et praktiline kütt on oma otsustusvõimes ja taibus arukam ja
vähem pattulangenud kui Jumalat tema loodu alusel eitav inimene, sest kütt
vähemalt usub jälje alusel looma reaalsust.

Õige kütt ei kummarda jälge, vaid taotleb
looma. Õige teoloog ei kummarda teksti, vaid taotleb autorit. Õige ortodoks ei
kummarda ikooni, vaid püüdleb selle märgi taha.

Paljudest asjadest maailmas ei jäägi jälge
või ei jää seda kuigi kauaks. Nõukogude aja lõpu poole olid populaarsed Rein
Marani loodusfilmid, sealhulgas meie Siberi sugulasrahvastest tehtud
dokumentaalkaadrid nagu «Veelinnu rahvas». Samas kirjutati üles ja lindistati
meie idapoolsete sugulaste muidki kõnesid ja ütlusi, ning teavet kogunes.

Ühes neist kõneles keegi vanainimene
inimese elust kui jälgede jätmisest järveäärsele liivale. Mõnda aega neid
nähakse selgemalt, siis hägusalt ja siis enam üldsegi mitte. Mõttekäiku
laiendades märkame, et mõnest õnnelikumast jäävad järele kirjutatud teosed,
mõnest targast kirjutab keegi tark ja armastav õpilane oma õpetaja mälestuse
jäädvustamiseks näiteks apoloogia, kuid küllaltki uuritamatuks saavad aja
möödudes ka inimese jäetud jäljed.

G. Kroll on teinud tohutu töö ja kirjutanud
raamatu «Jeesuse jälgedes». Ta mõtles sellega «ajaloolist» osa ajaloolisest
Jeesusest, püüdes käia mööda neid kohti, kus Jeesus on käinud, ehk jälgida siis
Jumala lõpmatu rööpa seda osa, mis lihaks saanuna oli meie pikkune ja mõnda
aega meiega paralleelne.

Kroll ilmselt mõtles seda Jeesuse elu
mõõdetud lõiku, mida mõtlevad kõik, kes kirjutavad ja loevad raamatuid nagu
«Die Geschichte Jesu», «Das Leben Jesu», «Historical Jesus» jne.

Ka siin tuleb meile sein vastu, kus peame
piirduma küsimusele «Kus on Jeesuse jälg?» imelise ja kõike kokkuvõtva
vastusega: Jeesuse jälg oli algkogudus ja selle sündimine siis, kui ta ise oli
juba läinud. Ja Tema jälg on ka praegune kogudus – nii ihu kui ka jälg korraga.

Kas sellel on mingi praktiline tähendus?
Eks meiegi elu ole jälgede tegemine. Kui Jumala teod on jälgimatud, siis meie
teeme ikkagi oma jälgi. Ja me ka elame jälgedest, ja teised elavad meie
omadest.

Mõne päeva eest tuli praegusesse instituuti
Saksamaalt kiri, adresseeritud prof Ago Viljarile. Meie instituudi
usuteaduskond on paljuski eriline tänu nendele jälgedele, mida on ligi 60 aasta
jooksul jätnud siin töötanud inimesed: E. Saag, A. Viljari, U. Masing, E.
Salumaa, R. Kannukene ja paljud teised. Nende inimeste nähtamatuna näivad
jäljed saavad instituudi olevikus tabamatul kujul ikka ja jälle nähtavaks, aga
ka neid peab oskama ära tunda.

Missugune praktiline tähendus on meie jaoks
jälgedel, mida me teeme? Eks need ju kao. Hetkedel, mil oleme ülendatud
meeleolus, tahaks nii mõnigi jätta maha peaaegu et Jeesuse jälgedega
sarnanevaid märke. Süngetel päevadel kohutab meid omaenda jälgede kehvus ja
kaduvus. Siis tajume, et meie parimaidki jälgi ei märgata ega mäletata.
Võib-olla isegi küsime, et kas peakski?

Kuid rahu tulebki üksnes siis, kui oleme
nõus oma jälgede vaatamisest loobuma. Jätsin enne jutustamata meie sugulasrahva
vanainimese jutustuse lõpu. Ta ütles lihtsal kombel seda, et püüab elada nii,
et jäljed, mida ta teeb, oleksid võimalikult ilusad.

Siin astus metsavööndi loodusrahva liige
otsekui praktiline teoloog apostel Pauluse kõrvale ja kinnitas meid. Õppigem
siis peale Pauluse ka temast, meie jaoks nimetust, kuid kelle mõtte jälg meile
täna kuuldavaks sai ja võib meeldegi jääda ja edasi vilja kanda,  justnagu oleks ta osa teatavaks saanud
taevariigi saladusest.

Ka meie jäljed on nähtavad Jumalale, kelle enda
teod on meile jälgimatud. See on õige ja küllaldane põhjus jätta järele
võimalikult häid jälgi. Usutavasti on siia kätketud nii seesmine rahu kui ka
piisav perspektiiv.

Aamen.

_________________

Jutlus Rm 11:32–36 on peetud Usuteaduse
Instituudi akadeemilise aasta alguse jumalateenistusel 22. augustil.

Randar Tasmuth,

UI usuteaduskonna dekaan