Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Me ei vali mitte kõlavaid sõnu, vaid juhte

04.10.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Kümne päeva pärast oodatakse kõiki valima. Kas valida isikut, kes esindab konkreetset erakonda, või valimisliitu? Kedagi, kes on tuttav telerist, kohalikust seltsielust, ettevõttest või kirikukantslist? Jätta sootuks valima minemata?
Valija, kes on juba ühe või teise konkreetse erakonna või kandidaadi veendunud toetaja, ei huvitu valimisloosungitest või -lubadustest, sest teeb oma valiku kõlavatele sõnadele tähelepanu pööramata. Ometi oleme viimastel nädalatel võinud teleriekraanidelt näha, kuidas erakondade valimislubadused võistlevad omavahel nende inimeste häälte nimel, kel pole oma lemmikkandidaati, -erakonda või -valimisliitu veel välja valitud.
Hoolimata kohalikul tasandil isegi väga konkreetsetest lubadustest, mille täitumisel muutub meie elu oma koduvallas või -linnas tõenäoliselt üha paremaks, ei ole inimesed ikkagi kuigi varmad valimistel osalema ega ole kindlad ka oma eelistustes. Hoolimata sellest, mitukümmend või -sada eurot aastas jääb inimese taskusse alles lapse tasuta lasteaiatoidu või ringiraha arvelt, kui palju paremad on tema kodukandi vaba aja veetmise või sportimise võimalused või kui palju makstakse eakatele sünnipäevatoetuseks, ei paelu need konkreetsed lubadused enamat kui poolt kogu valijaskonnast.
Nõnda võiks küsida, mida või kuidas erakondade valimislubadused üldse mõjutavad. Eriti olukorras, kus kõikide erakondade valimisloosungeid saab teravalt kritiseerida nende mitmeti mõistetavuse pärast. Need paitavad omade kõrvu, kuid ärritavad poliitilisi konkurente.
Nii ei teki näiteks sotsiaaldemokraatide põhimõttelistel toetajatel, erinevalt nende kriitikutest, valimisloosungiga „Pööre!“ seoseid Prantsuse revolutsiooni või sotsialistliku oktoobripöördega ning nende sündmustega kaasnenud tohutu kaose ja verevalamisega. Sotsid hoopis loodavad oma lemmikerakonnalt pööret suurema sotsiaalse õigluse poole.
EKRE valija ei näe loosungis „Anname tuld!“ midagi agressiivset, sõjakat või vägivallale õhutavat, nagu see nii mõnelegi kriitikule paistab. Pigem tähendab toetajate jaoks see loosung läidetud muistse vabaduseleegi edasiandmist ja -kandmist.
Keskerakonna toetaja näeb loosungis „Teised lubavad, meie teeme“ tõestust konkreetsetest, aastate kestel tehtud tegudest. Kriitik loeb sõnumist välja, et erakonnal ei ole visiooni, vaid täidetakse kõigest teiste antud lubadusi.
Reformierakond omakorda tõotab muuta Eesti tugevaks. Tugeva Eesti riigi vastu ei saa keegi midagi eriti kosta. Ometi on kriitikud varmad meenutama, et praeguseks peaks Eesti, mida üle poole iseseisvuse taastamise järgsest ajast on juhtinud just oravapartei, olema juba nii tugev, et platseeruda Euroopas viie esimese sekka.
End kogu Eestis isamaaliseks jõuks nimetav IRL esindab paljude oma toetajate arvates vana hea ERSP või erakonna Isamaa rahvuslikku kristlik-konservatiivset maailmavaadet, kuid teravkeelsed kriitikud nendivad, et esmalt kadus erakonnal seos kristlusega, seejärel konservatiivsusega ning lõpuks ka rahvuslikkusega. Järele on jäänud vaid mälestus. Samale mälestusele pretendeeriv Vabaerakond rõhutab seekordsetel valimistel kõigi vabadust kandideerida selles nimekirjas, millises soovitakse, peaasi, et seistakse läbipaistva ja korruptsioonivaba valitsemise eest. Kriitika aga tabab neidki, sest paljude arvates ei puudu neil mitte ainult sõnum või loosung, vaid kogu erakond on üsna põhimõtete- ja ideedevaba.
Järeldada saab, et kõikide erakondade valimislaused ei ole midagi muud kui loosungid, mis nende endi ja nende toetajate jaoks esindavad küll teatud pilti erakonna väärtusmaailmast, kuid mille alusel ei saa ükski valija langetada adekvaatset valimisotsust. Valimistel ei vali me ju parimat valimisloosungit või kõlavamaid sõnu!
Enne konkreetse isiku nime juurde ristikese tegemist tuleb lähtuda hoopis millestki muust. Me ei otsi volikogu saali tühjadele istmetele kohatäitjaid, vaid valime oma kodulinnale või -vallale juhte. Juhiks ei saa valida kedagi, kes seda juba tema seniste tegude ja elu põhjal otsustades ei ole. Valla- või linnavolikogu ei ole koht, kus juhtimist alles õppima hakatakse. Kes on olnud hea juht oma peres, kodus, tööpaigas, ettevõttes, asutuses, organisatsioonis, koguduses, klubis, seltsis, see teab, mida tähendab juhi vastutus ning on valmis seda vastutust kandma valituks osutudes ka omavalitsuses. Kes on seni juhina ebaõnnestunud või kellel puudub isegi kollektiivse juhtimise kogemus, ei ole üldjuhul kuigi õnnestunud valik kohalikku volikokku.
Apostlite tegude raamatus on kirjeldus, kuidas kogudus valis enda seast juhid koos Pauluse ja Barnabasega Antiookiasse saatmiseks. Valituks osutunud Juuda ja Siilase kohta öeldakse, et nad mõlemad olid juba juhid vendade hulgas (Ap 15:22). See oli põhjus, miks nad välja valiti.

ViilmaUrmas_2017_sept

 

 

 

 

Urmas Viilma, peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)