Me ei vaata nähtavaile asjadele

10.11.2006 | | Rubriik: Määratlemata

12. november on isadepäev. Sel puhul ajas Eesti Kirik juttu praost Jüri Vallsaluga.

Vallsalud koos peretütar Maarja leeripäeval.
Vallsalud koos peretütar Maarja leeripäeval.

Olete aktiivse koguduse vaimulik, praost, suure pere isa. Et saada nii suurt vastutust võtvaks inimeseks, peab olema kindlasti hea pinnas kasvamiseks ja kujunemiseks. Milline on Teie kujunemislugu ja eeskujud, kes on Teid kõige enam mõjutanud?

Olen kasvanud maal põldude ja metsade keskel, seega väga turvalises elukeskkonnas. Vanemad oma eeskujuga õpetasid mind maast madalast tööd tegema. Õnneks tol perioodil ei olnud noortel võimalust ja seega ka sundust lösutada televiisori või arvuti kuvari ees ja sellega tegelikust elust võõrduda. Mulle, nagu kõigile meie küla lastele, olid kohustuste kõrval olulised ka kokkusaamised ja ühised mängud.

Ent esmasteks eeskujudeks olid kahtlemata vanemad. Tolleaegsed võimalused polnud kuigi suured, aga eriti hindan vanemate juures just seda, et nad ei olnud kahepalgelised. Täna idealiseerivad paljud nn rediseks olemist. Meie peres seda polnud. Siit tulenes ka minu võimalus mitte astuda oktoobrilapseks, hilisematest auastmetest rääkimata, ja võimalust puutuda kokku kirikuga.

Minu vaimulikuks kujunemise teel on mind teatud mõttes võtmeisikuna kõigepealt mõjutanud Hageri koguduse omaaegne pasunakoori juht Paul Pilves, kelle juures ma leidsin pasunat töristades tegevust seniks, kuni hakkasin jumalateenistustest ja kirikuelust laiemalt aru saama.

Teiseks suureks eeskujuks, seda küll äraspidises mõttes, on mulle olnud Nõukogude armee parteipoliitika ja sealsed politrukid. Kui selgitustöö, miks oleks hea astuda komsomoliks, käis dedovshtshina kaasabil läbi alandamise ja vägivalla, siis see aeg aitas mind oluliselt endas selgusele jõuda.

Hilisemal teel olen palju tänu võlgu ametivendadele Joel Luhametsale, Toomas Paulile, Armand Leimannile jpt.

Millised on need tõed, mida olete oma kodust praegusesse pereellu kaasa võtnud? Kuidas jagate oma aega ja võimalusi töö ja pere vahel?

Need on rasked küsimused vastata. Oma peret olen püüdnud hoida ja armastada. See hoiak ei ole päris sageli tähendanud hellitamist. Vaimuliku töö on kindla tööajata. Paraku on siin sageli olnud kannatajaks pooleks perekond. Sel ajal, kui pere on vaba tööst ja õpingutest, on minul just kohustusi.

Aga tänu Jumalale, oleme hakkama saanud. Nüüd, mil osa lapsi hakkavad täisealiseks saama, kui keerulised teismelise-ajad hakkavad seljataha jääma, võib tajuda teistmoodi mõtlemist ja väärtuste ringihindamist.

Mida mõtleb Eesti elust ja tulevikusihtidest üks vaimulikust eesti mees, st Teie, täna?

Küllap mõtlen sarnaselt paljude teiste inimestega, kes on vaimsetele väärtustele orienteeritud. Elame kummalist aega, kus liiga suur roll on rahal, mida tuleb kohe kasutada. Otsustada tuleb nüüd ja kiiresti. Selle tähenduses homset päeva justkui ei tulekski. On kaupmeeste ja vahendajate paradiis. Need, kes ise midagi loovad või olla tahavad, on surutud ühiskonnaelu äärealadele.

Arvan siiski, et kõik ajastud on mööduvad. Ainuke võimalus püsima jääda on säilitada kaine pea ja soe süda. Usun, et just siin on meil, kristlastel, olulisi eeldusi eesmärgi saavutamiseks, «sest me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatutele asjadele».

Eemaltvaataja võiks ju öelda, et olete palju saavutanud, Teie töö ja tegemised lähevad kui õlitatult ning ajate vaikselt, kuid kindlalt oma asja. Ometi kujutan ette, et see ei ole igal hetkel päriselt nii. Mis Teid käima lükkab, mis annab jõudu ja hoogu? Saavutused on lihtsalt suurenenud kohustused. Kirikus ei ole kunagi võimalik tööd ära teha, seda on võimalik endale ainult juurde tekitada. Olen lähtunud äratundmisest, et ma ei tööta kirikus sundusest, seepärast tahan tööd, mida oskan, teha kohusetundlikult. Kas olen oma ametis õnnestunud või mitte, seda ei otsusta mina.

Saavutused on lihtsalt suurenenud kohustused. Kirikus ei ole kunagi võimalik tööd ära teha, seda on võimalik endale ainult juurde tekitada. Olen lähtunud äratundmisest, et ma ei tööta kirikus sundusest, seepärast tahan tööd, mida oskan, teha kohusetundlikult. Kas olen oma ametis õnnestunud või mitte, seda ei otsusta mina.

Jõudu annab teadmine, et sellel tööl, mida ka mina teha võin, on sügavam sisu ja tähendus.

Eestis on palju lagunenud peresid ja üksi poegi kasvatavaid emasid. Millistest eeskujudest peaksid innustust saama need lapsed, millist lootust jagaksite neile peredele Teie?

See on ajastu märk. Kui kõik on orienteeritud tänasele päevale ja meelelahutusele, siis pole perel enam kohta olemiseks.

Rasketesse oludesse sattunud inimesi tuleb loomulikult aidata. Ideoloogiliselt tuleks siiski pöörata tähelepanu tervele perekonnale. Täna tegeleb meedia paraku terve pere asemel pigem igasugu kõrvalekallete eksponeerimisega.

Hariduse sisu kujundavad enamuses naised. Seega, üksik ema, kes kasvatab poega, on nii reaalsus igapäevaelus kui ka sümbol.

Jüri Vallsalu

Sündinud 15. juulil 1957. a.

Ordineeritud vaimulikuks 10. juunil 1981. a.

Abikaasa Ene, lapsed Indrek (23), Triin (21), Mari-Liis (19), Taavi (18), Maarja (17), Mirjam (13).

Lääne-Harju praost, Hageri koguduse õpetaja.

Küsis

Mari Paenurm

Teised temast

Tanel Ots, Jüri koguduse õpetaja:

Usuteaduse Instituudi ajal oli meil, õppijail, niisugune komme, et püüdsime kõne ja maneeride järgi ära arvata, kes võiks olla noore tudengi mentoriks. Minu puhul osutus õigeks see, et mind on mõjutanud just Jüri Vallsalu. Olen koguduseelu ja kirikuga seotud olnud juba lapsest peale, kuid esimesed arusaamad jumalateenistusest, selle korrast ja seal toimuvast sain just Jürilt. Kahtlemata on ta suure pere isana meile kõigile eeskujuks, usun, et pastoraatides peaks ruumi jaguma ning mulle endalegi on hakanud tunduma, et kolm last peres on ikka vähe… Tean, et Jüri on muretsenud oma laste käekäigu pärast ning ta pere on talle väga korda läinud.

Joel Luhamets, Tartumaa praost, Tartu Pauluse koguduse õpetaja:

Jüri on väga usaldusväärne mees. Kõik, mida ta lubanud on, ta ka ellu viib ja ära teeb. Mäletan, olime koos Saaremaal teenimas ja mul tuli teda kutsuda Kuressaarde teenistust pidama. Et oli kiire, aga bussi Jämajast ei tulnud, võttis Jüri ratta ja sõitis mitmekümne kilomeetri kauguselt kohale. Ei mingit küsimust, et ei saa või pole aega.

Usun, et sama ustav, kui ta on oma töödes, on ta ka abikaasa ja pereisana.

Üks kommentaar artiklile “Me ei vaata nähtavaile asjadele”

  1. Külaline ütleb:

    2 poega ja 4 tütart

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)