Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Me ei saa loota oma õigetele tegudele

28.10.2009 | | Rubriik: Jutlus

Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.  (Mt 5:13–16)

Pattulangemisest alates on inimkond põhjust ja tagajärge omavahel segi ajanud, arvates inimese olevat rikutud seepärast, et ta teeb kurja, või lootes, et häid tegusid tehes saab inimene paremaks. Arvamus, et inimene on oma loomult süütu ning suudab süüteod heade tegudega hüvitada, on kuradi pettus. Vaenlane oskab isegi valitud rahvale antud pühad korraldused pöörata vastupidiseks. Jumal hoiatab selle eest prohvet Jesaja kaudu: «See rahvas austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel» (Js 29:13).
Inimese püüd ise oma südant kurjusest vabastada on võrreldav muinasjutuga parun von Münchhausenist, kes laukasse vajudes haaras oma juustest ja sikutas end välja. Ainuke võimalus kurjast rikutud südame muutmiseks on lasta Jumalal seda puhastada. Inimestele, kes küsisid, mida nad peavad tegema, et teha Jumala tegusid, vastas Jeesus: «See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud» (Jh 6:29). Me ei saa loota oma õigetele ega nn jumalikele tegudele, vaid sellele, et «tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest» (1Jh 4:10). Uskudes Issandasse Jeesusesse saab inimene õigeks, pühaks ja õndsaks.
Jeesuse sõnad «teie olete maa sool … Teie olete maailma valgus» on parim selgitus vahetult sellele lõigule eelnevatele õndsakskiitmistele (Mt 5:3–12). Vaesus vaimus, kurbus, tasadus, nälg ja janu õiguse järele, halastus, puhas süda, rahunõudmine, teiste inimeste tagakius ei ole mitte õndsakssaamise tingimus, mida me peaksime või saaksime kuidagi täita, vaid selle vältimatu tagajärg, et me oleme õndsad.
Loomulikult ei tähenda see tegevusetult istumist. Kuid enne taevaminemist jüngritele antud käsk teha jüngriteks kõik rahvad neid ristides ja õpetades (Mt 28:19–20) ei tähenda mitte niivõrd ülesannet olla alatises ja võimalikult laiahaardelises tegevuses, kuivõrd teha alati ja igal pool seda, mis nad õigete, pühade ja õndsatena on – taotleda tasadust, halastust, nõuda rahu jne. Jeesus on ära määranud nii selle ülesande täitjad (jüngrid), sisu (kuulutada evangeeliumi) kui eesmärgi (teha jüngriteks kõik rahvad).
Ühelt poolt on see keeruline, sest maailm ei taha midagi kuulda Kristusest (Jh 1:11, 3:11), Kristus on paljudele ärrituseks ja paljudele narruseks (1Kr 1:18–31), pimeduse teod vihkavad valgust (Jh 3:20). Üks tuntud Eesti poliitik on hiljuti öelnud, et kui kirik kaasaegsemaks ei muutu, on tal järjest raskem oma sõnumit edastada. Jah, üksikult usklikult oodatakse mööndust, et pisut pattu on ikka lubatud, ning kirikult oodatakse soodsaid poliitilisi seisukohavõtte, ajaloopärandi hoolikat säilitamist ja heal tasemel meelelahutust. Ainuke, mida maailm ei oota, on evangeelium Jeesusest Kristusest.
Teisalt võime olla kindlad, et kuulutades Jeesusest Kristusest kui ristilöödust, rajaneb usk mitte inimlikul tarkusel, vaid Jumala väel (1Kr 2). Sõnum Jeesuse kannatusest ja ülestõusmisest on kohane igal ajal ega vaja ajakohastamist, sest selle maailma ajas nähtavaks saav armastus on igavene. Alates Aabelist ja Eenokist (Hb 11) apostlite ja tänapäevani ning maailmaajastu lõpuni pole meil pakkuda maailmale muud sõnumit kui «usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16:31). See on valgus, mis peab paistma kõigile majasolijatele.
Üleskutse meeleparandusele ei puuduta mitte ainult hukkumisele määratud maailma, vaid ka kogu kirikut ja iga üksikut usklikku. Kas me oleme soolased või lääged? Kas me hoiame valgust nähtaval või tõdeme häbenedes, et kui valgust ei soovita, siis võime pakkuda ka midagi muud? Kas meil on siis enam valgust ja soola?
Leeripäeval on igalt konfirmeeritult küsitud, kas ta tõotab elada ja kasvada usus, elada evangeelse luterliku kiriku liikmena koguduse keskel, kuulata Jumala sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga ning teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul. Sellele küsimusele jaatavalt vastates ei ole me mitte ainult teatanud oma valmisolekust teha Jumalale meelepäraseid tegusid, vaid ka oma nõusolekust olla need, kelleks Kristus meid teeb – õiged, pühad ja õndsad. See on meie valgus inimestele, et nad võiksid ülistada Isa taevas.

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Novembri jutlused on kirjutanud Lääne praostkonna õpetajad.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)