Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Me ei ela samas maailmas

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Sotsiaal-majanduslikku kihistumist
Eestis ei saa käsitleda kui väljakujunenud ja püsivat klassistruktuuri, leiti
1. märtsil Tartus Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis seminaril
«Kihistunud Eesti».

Seminar, mis oli kolmas Domus Dorpatensise
seminarisarjast «Tolerants Eesti ühiskonnas», andis üldmulje: kuigi kõik
ühiskonnad on diferentseeritud, on rikka(ma)id ja vaese(ma)id, loetakse Eestit
maailmakaardil üheks kontrastsemalt kihistuvaks ühiskonnaks.Seminaril küll ei
puudutatud religioosset dimensiooni Eesti kihistumise temaatikat avades, ent
kuulates ettekandeid ning jälgides saalisistujate spontaanseid mõttevahetusi,
sobitus märksõna ‘kirik’ sellesse vaieldamatult. Kirik kui abi andja ja
lohutuse pakkuja neile, kes mingite mõõdupuude järgi on ühiskonna
kihistumisstruktuuri madalamatele positsioonidele jäänud, seisab suure
väljakutse ees olla avatud inimeste teenimiseks.

Kihistumise aluseks on ebavõrdsus

Seminari selgrooks oli neli ettekannet: dr
Iris Pettai Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi sotsioloogiliste uuringute
osakonna juhataja oli oma etteaste pealkirjastanud «Rahvaste kihistumine
võrdlevast aspektist»; uuringutekeskuse Klaser juhataja Rauno Salupere rääkis
kultuuri kihistavast mõjust; Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhatuse esinaine
Andra Veidemann püüdis vastata küsimusele, kas suund ristiühiskonna poole on
paratamatus ja Arvo Trumm, Tartu Ülikooli sotsioloogia õppetooli
üldsotsioloogia lektor, vaagis, kui vaene on (vaene) Eesti.

«Paljud Eesti inimesed alles kohanduvad
turumajandusreeglitega, otsivad oma kohta ja stabiilset positsiooni sotsiaalses
hierarhias,» kinnitas Iris Pettai, selgitades, et kihistumise aluseks on
ebavõrdne juurdepääs neljale põhiressursile: raha, võim, haridus ja prestiiž.
Inimesed, kellel on juurdepääs kõigile nimetatud ressurssidele, jõuavad
kihistumisstruktuuri kõrgemale positsioonile ja vastupidi – grupp, kellel
ressursse napib, peavad leppima madalama positsiooniga.

Kihistumise struktuur näitab, et nn
rikkasse kõrgkihti kuulub 10% Eesti elanikkonnast, vaesesse madalkihti 31%
elanikke ja 59% puhul saame rääkida keskklassist, kes «pole selgelt ei vaesed
ega rikkad».

Liiga palju vaeseid

Lektori hinnangul seisab selgem kihistumine
Eesti ühiskonnas veel ees. Hetkel 
loetakse Eestit kihistumise kontrastsuselt kuuendaks maaks maailmas.
Esimesel kohal siin on Brasiilia, kus vaesema ja rikkama ühiskonnakihi
sotsiaal-majanduslikud näitajad on kõige erinevamad. Pettai arvab, et Eestis on
riskantselt suur vaeste osakaal (31%), mis teeb kriitikat riigi
sotsiaalpoliitikale: «Need näitajad räägivad hoolimatusest.» Iga neljas laps
kasvab Eestis vaesuses.

Mis loob vaesust sotsioloogide hinnangul?
Võtmepõhjusteks tuuakse suutmatust tööturul läbi lüüa (hariduse puudulikkus);
sotsiaalne sõltuvus (oskamata riigikeelt ammutavad muulased informatsiooni vaid
emakeelsest meediast); madal elukvaliteet (kartes kaotada töökohta käiakse
haigena tööl) ja võõrdumine ühiskonnast (ei käida valimas, üldine rahulolematus
ja käegalöömine). 

Kõrgeim enesehinnang tippjuhil ja tudengil

Rauno Salupere osutas, et n-ö ühiskonna
klassideks jagamise aluseks võib võtta ka inimeste enesehinnangu, kuhu
konkreetne indiviid ennast ise mingite näitajate alusel paigutaks. Ta tõi
huvitava näite, et kõrgeima enesehinnanguga on tippjuhid ja tudengid.

Lektori kinnitusel määrab inimese
positsiooni ühiskonnas kolm kapitali liiki: majanduslik, sotsiaalne ja
kultuuriline. Kahele viimasele keskendudes tugines Salupere Prantsuse
sotsioloog Bourdeu teooriale: sotsiaalse kapitali all mõeldakse, kui palju on
meil tuttavaid ja sõpru, kellelt näiteks vajadusel nõu või abi küsida;
kultuurilise kapitali moodustavad inimese enese teadmised, oskused, haridus,
kui suur on isiklik raamatukogu, milliseid telekanaleid vaatab.

Riskide tootmine ja nende ületamine

Andra Veidemann, refereerides Ulrich Becki
eesti keeles ilmunud sotsioloogilis-kriitilist teost «Riski ühiskond», tõmbas
paralleele Eesti ühiskonnaga. Kui lähtuda definitsioonist, et riskiühiskond
tegeleb riskide tootmise ja nende ületamisega, siis mahub Eesti suurepäraselt
mõistesse. Majandus on muutumas eesmärgiks omaette ning elu on liialt
politiseerunud.

Ettekannetest ning auditooriumis pinda
võitnud diskussioonist jäi kõlama mõte: ohtlikult suur hulk (Eesti) inimestest
on kaotanud elu mõtte. See nullib eesmärgid ning pärsib jõu hakkamasaamiseks.
Need inimesed sisenevad suletud ringi, kus probleemi tagajärg sööb selle
eelduse ning tulemiks on inimesed, kes ei ole rahul ühiskonnaga ning ühiskond
ei lepi nendega. Küsimus on seega suuresti elu mõttes.

Meelde tulevad Rolling Estonians meeskonna
kogemused kaugetelt maadelt, kus nad kohtasid majanduslikult väga halval
järjel, ent silmnähtavalt rõõmsameelseid ning elujaatavaid inimesi. Taolist
jõudu peaks kirik pakkuma erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvatele
inimestele.

Liina Raudvassar