Matemaatilisest südametunnistusest

Täna jõulujumalateenistusele minnes on taas kord kohane küsida enda käest, miks me seda teeme?
Eriti on küsimus asjakohane äsjase EKNi küsitluse taustal, mis näitab, et olukord eetikamaastikul ei lähe mitte täiuslikkuse, vaid pigem formaaljuriidilise kombetäitmise suunas. Võiks arvata, et teoloogilised arutelud Kristuse sünni tegeliku kalendaarse toimumishetke ja paganlikule pööripäevale nihutamise tagamaade üle on meid vähem valgustanud ja süvendanud enam relativismi üleloomulike sündmuste osas. Nende sündmuste helin ja veendumuslikkus, mis aitaksid õgvendada eetilist selgroogu, on mattumas kombetäitmise välise ilu alla.
EKNi küsitlus näitab, et liturgiline pakend on tunduvalt paeluvam kui sisemine veendumuslikkus, mis peaks täna meid kirikusse minejaid sundima lööma enesele kolm korda rusikaga vastu rinda ja ütlema: mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa! (Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü – toim.) Minu süü, et olen sõnakristlane! Minu süü, et käin kirikus vaid jõululaupäeval! Minu suurim süü, et mugandun matemaatilise südametunnistuse järgi. Südametunnistuse järgi, mis otsib empiirilisi tõendeid kõrvalekaldumiseks eetilisest vastutusest.
Täna on Jeesus-lapse sõime kõrval kohane meenutada salgavat Peetrust ning uskumatut Toomast, kellel Kristus käskis oma ristihaavu puudutada. Ristirahva veendumuste nihkumine kristlikult moraalilt üleüldisele filosoofilisele eetikale toovad meie ette need valikud, millest kõrvalolev artikkel räägib – kas abort ja enesetapp on patt või mitte?
Tuleb endale teadvustada, et moraal ja eetika ei ole sünonüümid, kuna moraal märgistab kõlbelise käitumise minimaalsed nõuded, selle piiri, millest allapoole jääv on juba iseenesest kuri. Moraal on nagu vahisõdur minimaalse hea ja minimaalse kurja vahel. Eetika tervikuna hõlmab aga mõttelist ala minimaalsest heast kuni absoluutse heani. See on mõttehoiak, mis asetab otsustuse aluseks moraalse või matemaatilise hinnangu.
Usun, et ristirahvas suudab uksest ja aknast sissetungivast pakendimaailmast erineda mitte ilusa liturgia, vaid eelkõige sisemise hoiaku poolest, mis tunneb ära veendumuseta kuuldavale toodud tühjad sõnad. Moraalinõuete liberaalne tõlgendamine toob esile inimmõistuse lubatavuse sellesama moraali alusel valida hea ja kurja vahel, ehk pooldades moraali, käitume mõistuslikest aruteludest lähtudes sellesama moraali suhtes ebamoraalselt.
Soovitan siinkohal kõikidel vaimulikel meenutada oma kogudustele Johannes Paulus II entsüklikat «Veritatis Splendor», mis toob välja kaasaegse mõistuse tekitatud eksitused moraalinormide mitmetitõlgendamisel.
Soovin Eesti kirikurahvale rahulikke ja meditatiivseid jõule!
Jaan Tepp