Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Masingu mõistatuslik mõju

18.01.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Kirjastus Ilmamaa on saanud korda
julgustükiga: publitseerinud üle viiesaja lehekülje teadustekste
rahvaraamatuna. Ilmunud on Uku Masingu tekstid kogumikus «Uku Masing ja
Piibel».

Kes neid peaks lugema? Teoloogiatudengid
vaevalt, sest sellest lektüürist ei ole kasu eksameid sooritades. Nagu Urmas
Nõmmik saatesõnas möönab: «Neid ei tohi ega õigupoolest saagi lugeda
kriitikavabalt kui õpikutekste, vaid kui näiteid Masingu teooriate rohkusest ja
konstrueerimisvõimest.»

Muidugi, kogumik ei ole ühtlane, vaid pakub
ka lihtsamat lugemist, mis ei eelda süvahuvi semi filoloogia ja muistse
Iisraeli ajaloo vastu. Aga ikkagi: kes neid pool sajandit tagasi kirjutatud ja
paratamatult aegunud arutlusi puurima hakkab? Seda enam, et vahepeal on
massiliselt leitud ürgseid ürikuid ning arheoloogia on väga palju uut
Palestiina pinnasest päevavalgele toonud.

Arvan, et kogenud kirjastaja Hando Runnel
ei ole ka sel korral eksinud. Mida rohkem Masingut avaldada, seda enam ootavad
lisa need, kes on ta enda jaoks avastanud. Masing on tervik, ükskõik kui
erinevate asjade külge ta poleks

oma kätt pannud.

Mäletan, kuidas ta 70. sünnipäeva puhul
korraldasime 1979. aastal Usuteaduse Instituudis väikese teaduskonverentsi, kus
neljakesi rääkisime ta elutöö eri tahkudest. Uku ei olnud sugugi vaimustatud,
et ta on tükkideks prepareeritud. Ent see oli jüngrite jaoks vajalik, sest
keegi ei suutnud teda tervikuna haarata.

Erinev vastuvõtt

Äsja üllitatud tekstid on samuti killud –
4200-leheküljeline «Vana Testamendi käsiraamat» jääbki kolme-eksemplariliseks
–, kuid on Masingu maailmamõistmiseks vältimatu. Ja kui lendamist õppida, siis
ei tasu seda teha varestelt, vaid kotkalt.

Masingu tõdemus, et inimene ei ole viimaste
aastatuhandete jooksul paranenud, avaldub tema metodoloogias. Ta eeldab, et enamik
inimest iseloomustavat ei saanud olla vanal ajal teisiti kui praegu. Tänase
inimese hingeelus peegelduvad samad eksistentsiaalsed probleemid.

Veelgi enam, Jumal kõnetab inimest igal
ajal sarnaselt, mis siis, et vastuvõtja tõlgendab seda eri aegadel erinevalt.
Just sellise loogikaga asub ta lahkama nt Jahve-usundit eksiilieelses ja
-järgses Iisraelis. Ta näib teadvat, milline pidi Jahve-usund olema, milline
see tahtis olla ja milliseks see tehti.

Masing on väärikas kaaslane nendele XIX
sajandi teadlastele, kes tavatsesid ühele küsimusele vastamiseks kõik vastavad
VT kirjakohad või paralleelide puhul terminite kasutamise sugulaskeeltes läbi
uurida. Nagu Urmas Nõmmik nendib, piisab pelgast pilgust tolle sajandi
piibliraamatute kommentaaridesse, et saada aru kaasaegse piibliteaduse
filoloogilisest jõuetusest.

Järelduste täppistöö

Eksiilijärgses Juudas eksisteeris koolkondi
ja religioosseid parteisid, mis ei tarvitsenud omavahel läbi saada, ja mis
tõlgendasid kuulutust ning ajalugu erinevalt. Miks on see meie jaoks oluline,
kui põhiosa VTst räägib hoopis varasemast ajast?

Masing mõjub oma küsimuseasetusega
aktuaalselt, sest alles nüüd on redaktsiooni- ja traditsiooniloolistes
vaidlustes teistelegi selgeks saanud, et suurem osa VT kirjandusest on välja
kujunenud just pärast eksiili ja mitte aegadel, mida VT ajaloolises kirjanduses
põhiliselt kirjeldatakse. Nüüd hakatakse mõistma, et esmalt loeme VT tekstist
välja midagi vastava koha kirjutaja ajast ja suhtumisest, ning alles siis
midagi aja kohta, mida ta kirjeldab.

VT tekstid on väga mitmekihilised ning
kohati lausa konglomeraadid. Siit millegi

eraldamine ja järelduste tegemine on
täppistöö, mida Masing oskas.

Masing kuulub nende teadlaste hulka, kes
juhinduvad oma eksegeetilistes või religiooniloolistes töödes homo
religiosus’est kui fenomenist. See võimaldab tal kasutada võrdlusmaterjali kogu
maailmast.

Kui tavaliselt üks teadlane ei suuda
haarata nii palju keeli ja mõttemaailmu, et piisavalt tõestada oma väiteid,
siis tema on õnnestunud kombinatsioon erakordsest erudeeritusest, teoloogist
selle sõna kõige tõsisemas mõttes ning fantaasiast ehk julgusest kombineerida
ebatraditsioonilist.

Fantaasiaküllus viib avastusteni

1940. aastal, retsenseerides üsna karmilt
Arthur Võõbuse doktoritöö esimest varianti, kirjutas Masing: «Teadusmehe üheks
esimeseks nõudeks on fantaasia. Teatamiseks on ajalehereporterid, teadlane
peaks aga suutma seostada seniolematuid asju ja avada uusi perspektiive, mille
kaudu oleks võimalik tõde näha lähedamalt  ja selgemalt.»

Kui kedagi eesti teadlastest seada Uku
Masingu kõrvale, siis on see ehk Villem Raam. Olen temaga koos veetnud
nädalaid, sõites ringi mööda Saaremaa kirikuid. Iga kord avastas ta midagi
vapustavalt uut. Onu Villemi silmis muutusid elusaks raidkivi vormid ja kirikuseina
orvad ning muu.

Pidevalt genereeritud uued
interpretatsioonid tõuklesid vanadega: näiteks Valjala

kiriku kohta on ta kirja pannud kolm
erinevat versiooni, ja kuna esimene oli trükis (see protsess kestis tollal
kaua), ei saanud juttugi olla kolmanda tiražeerimisest – see oleks ju
kahandanud võhikute usku, et kunstiajaloo puhul on tegemist tõsiseltvõetava
teadusega.

Teaduseks peetakse normaalparadigmat. Seda,
mida õpetatakse koolis ja milles ei ole sünnis kahelda. Masing kahtleb kõiges.
Põhimõtteliselt. Ta oli «päris veendunud, et inimkond iialgi ei tunneta tõde.
Vähemalt mitte enne, kui ta on ületanud mõtlemise praegused eeldused.»

On väidetud, et Uku Masing ei kuulunud oma
aega. See on ühtpidi õige, aga sama õige on öelda, et ta oli väga täpselt oma
ajas, kui me ei võta taustaks vaimeelu Eesti NSVs, vaid kogu maailmas.
Postmoderniste lugemata olid paljud ta väited neile väga sarnased. Loomulikult
niisama provokatiivsed. Metanarratiive lammutavad.

Kuigi olen kindel, et Masing protesteeriks
enda nende hulka paigutamisega – ja ega ta ei mahuks sellesse kirjusse
seltskonda tõepoolest –, võib väita, et mingis mõttes oli ta just postmodernist
oma hoiaku poolest (kui postmodernismi paljudest definitsioonidest valida see,
mis peab seda modernismile järgnevaks ja vastanduvaks).

Toomas Paul

 

 

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)