Esileht » Uudis » Uudised »

Märtsiküüditamisest möödub 70 aastat

22.03.2019 | | Rubriik: Uudised

Märtsiküüditamine Vana-Karistes Viljandimaal.
Estonica.org

Paastumaarjapäeva, 25. märtsi 1949 varahommikul alanud massiküüditamise tagajärjel viidi Eestist Siberisse üle 20 000 inimese. Tegemist on ühe traagilisima sündmusega meie lähiajaloos.

Nagu 1941. aastal toimunud juuniküüditamise umbes 10 000 ohvrit, kannatasid ka paljud 1949. aastal Eestist väljasaadetud äärmiselt kehvade elamistingimuste tõttu. Tagasi kodumaale tulla lubati neil alles pärast 1956. aastat.

Erakordne sündmus
Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid tsiviilisikute massilise sundümberasustamise aktsioonid õigupoolest levinud. II maailmasõja ajal küüditati isegi terveid rahvaid (volgasakslasi, krimmitatarlasi, tšetšeene jt). Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saue­auk selgitab, et ka märtsiküüditamine oli õieti osa suuremast küüditamiste lainest, mis viidi läbi II maailmasõja tulemusel Nõukogude Liiduga liidendatud aladel (Baltimaades, Lääne-Ukrainas, Lääne-Valgevenes ja Moldovas). Märtsiküüditamine eristus teistest taolistest aga selle poolest, et hõlmas tervelt 95 000 asumisele saadetut ja korraga kolme liiduvabariiki – Eestit, Lätit ja Leedut.
Küüditamise eesmärk oli Saueaugu sõnul nõukogudevastase vastupanu allasurumine maapiirkondades: „Pärast seda pidanuks küla olema piisavalt ärahirmutatud, et välistatud olnuks nii vastupanuvõitlejate abistamine kui vastuseis kolhoosidele.“ Nagu võimud lootsid, kujuneski märtsiküüditamisest oluline vaheetapp Baltimaade sovetiseerimisel.

Uurimistöö edusammud
Meie jaoks on märtsiküüditamine Saueaugu sõnul eriline aga eelkõige selle poolest, et see oli mastaapseim kõigist traagilisi rahvastikukaotusi põhjustanud sündmustest 1940ndatel. „See jättis väga laialdase jälje Eesti ajalukku, mida me näeme siiamaani,“ tõdeb teadur.
Viimastel aastakümnetel on tänu ajaloolaste tööle olulisel määral suurenenud meie teadmised nii küüditamise algatamise, ettevalmistamise kui läbiviimise kohta. Nagu praeguseks teada, tegid ettepaneku küüditamisaktsiooni korraldamiseks formaalselt kolme Balti liiduvabariigi komparteide liidrid, kes jaanuaris 1949 Moskvas Staliniga kohtumas käisid. Tegelikult võib Saueaugu sõnul aga öelda, et ettevõtmise taga oli Moskva ning Eesti kohalikud tegelased aitasid seda ainult ellu viia.
Küüditamisoperatsiooni viis läbi Nõukogude Liidu julgeolekuministeerium. Asja hoiti Saueaugu kinnitusel nii ranges saladuses, et küüditamispäevani teadiski Eestis asjast praktiliselt ainult parteiladvik. Inimeste kinnivõtmisel osalenud kohalikud nõu­kogude aktivis­tid said toimuvast aimu alles siis, kui nad olid eelneval õhtul valeettekäänete abil kokku kutsutud.
Niisiis on tänu ajaloolaste tööle kummutatud varem levinud eksiarvamus, et osa inimesi küüditati kohalike inimeste pealekaebamise tulemusel. „On muidugi selge, millest selline mulje võis jääda – kohalikud elanikud olid kaasas küüditamisgruppides, väljasaadetavad inimesed tundsid neid, sealt viidi võib-olla kokku need inimesed ja see operatsioon,“ selgitab Saueauk.
Teiseks oli varem koostatud kohalikelt võimuorganitelt ja ka elanikelt saadud informatsiooni põhjal nn kulakute nimekirju. Neisse kanti talupoegi, kes olid teistest jõukamad või olid Saksa okupatsiooni ajal kasutanud talus abitööjõudu. Ka selle põhjal võidi ekslikult arvata, et kodukandi inimeste Siberisse saatmise otsustamisel osalesid aktiivselt ja teadlikult ka kohalikud inimesed.

Mälestus jääb püsima
Kuid uurimistöö pole veel kaugeltki lõppenud, sest ikka veel avastatakse olulisi uusi allikaid. Lähikuudel on Eesti Mälu Instituudi poolt oodata dokumendikogumiku väljaandmist, kus mõningatega neist tutvuda saab. Saueaugu sõnul ei lõpe märtsiküüditamise uurimine ja mõtestamine aga loodetavasti kunagi: „Ka antiik­aja ajalugu uuritakse jätkuvalt väga põhjalikult, rääkimata siis sellistest sündmustest, mis toimusid eelmisel sajandil, kus ei ole veel isegi kõik allikad avalikud.“
Teisalt on Saueaugu sõnul aga oluline, et märtsiküüditamine ei kaoks ka rahva mälust: „Seda ei ole vaja mitte ainult nende jaoks, kes on seda üle elanud, vaid ka uute põlvkondade jaoks. Isegi kui teadvustada, et üritame oma minevikust üle olla, käib siia hulka ka see, et me tunneme seda.“
On tõepoolest märgata, et ehkki küüditamisi mäletavaid inimesi jääb meie keskel üha vähemaks, on avalikkuse tähelepanu tollastele sündmustele viimastel aastatel pigem kasvanud. Tänavugi on 25. märtsil kavas suur hulk temaatilisi üritusi. Keskne mälestustseremoonia toimub esmaspäeval kell 16 Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali juures, kus sõnavõtuga esinevad president Kersti Kaljulaid ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning mälestuspalvuse peab peapiiskop Urmas Viilma.
Sarnased tseremooniad on kavas ka väiksemates linnades, raudteejaamades või sadamates olevate mälestustähiste juures. Neistki võtab sageli osa kohalik luteri vaimulik.
Ilusaks traditsiooniks on saanud mälestusküünalde süütamine. Tänavu leiab see aset kell kuus õhtul Tallinnas Vabaduse väljakul, Tartus Raekoja platsil, Pärnus Iseseisvuse väljakul ja Narvas Raekoja platsil.
Erakordne on sel aastal aga see, et märtsiküüditamise 70. aastapäeva puhuks kuulutas valitsus 25. märtsi lipupäevaks. Küüditamisohvrite mälestamiseks kutsutakse kõiki rahvuslippu heiskama, ent kohustuslik on see riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele isikutele.
Rain Soosaar

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)