Märtsiküüditamine oli seotud metsavendlusega

Paastumaarjapäevale ajastunud märtsiküüditamise aastapäeva tähistati laupäeval üle maa. 74 aastat tagasi toimunud õõvastava sündmuse meenutamiseks korraldati erinevaid üritusi, enamasti seotult kirikliku osaga. Kõik toona oma kodudest vägivaldselt viidud, ka sülelapsed ja eluõhtusse jõudnud, olid ju aja tava järgides reeglina ristitud kristlased. Kõik neist ei jõudnud Eestisse tagasi, kõigi hauad ei ole tänini teada.

Mina valisin päeva veetmiseks Võrumaa. Eesti kagunurgas, idapiiri lähedal asuva Vastseliina, kus peeti metsavendade mälestuspäeva. Metsavendade teema on mind alati kõnetanud. Minu jaoks on imetlust väärivad need inimesed, kes kõiki ainelisi kitsikusi trotsides valisid okupatsiooni tingimusteski vaba inimese tee. Läksid rettu, et välistada koostööd okupantidega. Me teame, et 1949. aasta märtsiküüditamise ühe põhjendusena nimetati soovi juurida välja vastupanuliikumine, mis väljendus ka metsavendluses. Äärmusliku meetmega sooviti anda hoop Eesti talule ja külale, kust tuli toetus metsas redus olijatele.

Metsavennad olid justkui lindpriid, kellele inimõigused ei rakendunud. Moskvast saabunud direktiivi alusel ei lubatud metsavendadena hukkunute laipu omastele matmiseks anda – „bandiidid“ kuulusid hävitamisele isegi pärast surma. Nõnda mäletavad Vastseliina vanemad inimesed, kuidas rühm seltsimehi saabus alevikku äsjasest mullatööst määritud labidatega. Nende hingel oli hiljuti tabatud ning surmatud metsavendade salapaika matmine. Operatsioon oli salastatud, aga aleviku lähistele tekkis pärast seda prügimägi, mida seostati salaja maetud metsavendadega. Sõjaarheoloog Arnold Undi eestvedamisel korraldatakse piirkonnas praegu uuringuid sooviga tuvastada matuse koht ja korraldada ümbermatmine pühitsetud mulda.  

Mälestuspäeva osaks oli matk salamatmispaika. Veel toimus vaimulik mälestustseremoonia 2013. aastal Vastseliina kalmistule rajatud metsavendade memoriaalis ning edasi oli võimalik kohalikus seltsimajas süüa Kaitseliidu pakutud sõdurisuppi. Samuti sai suhelda nendega, keda metsavenna teema huvitab. Minu vestluskaaslane rääkis, et tema vanaisa hukkus Võrumaa metsavennana, aga omastel puudub siiani kalm, kus esiisa mälestada. Sama naise vanaema küüditati koos pisikeste lastega. Naise isa oli aga Siberist kodumaale sõites seitsmeaastane. See toimus pärast Stalini surma, kui enne täiskasvanuid said alaealised Eestisse naasta. Minu jutukaaslane näitas oma toona seitsmeaastase isa kirja, mille laps Moskva-Tallinna rongis kirjutas Siberisse jäänud emale saatmiseks. Tõusis minulegi liigutuspisar silma lugedes lapsekäekirjas pliiatsiga paberile kribatud ridu – võru murde ja vene keele segakeeles saab teada, et 14 ruublit on juba kulutet ja et Moskva liinas nägi ta kolme lennokit. 

Liina Raudvassar