Martin Lutheri radadel

1. aprillil kohtusid Tallinna lennujaamas üheksa vaimulikku erinevatest Eestimaa piirkondadest, et sättida end ühisele reisile Saksamaa poole. Eesmärgiks tutvuda paikadega, mis seotud Martin Lutheri elu ja tööga, süveneda seeläbi tema pärandisse ja otsida iseendis selle vastukaja ning äratundmist. Ja kindlasti kandis meist igaüks endas ka isiklikke ootusi selle reisi suhtes.

Kaheksale meist potsatas rõõmus teade Matthias Burghardtilt postkasti just enne jõule, teatades: «Palju õnne! Loos otsustas teie kasuks.» Nagu hiljem selgus, arvas suurem osa meist, et just tema oli üks esimesi reisile registreerujaid. Seega said kokku need, kes kohe oma valiku tegid. Reisil saime üsna mitmeid kordi imestada selle «jumaliku juhatuse» üle, mis nii sobivad ja head reisikaaslased kokku oli juhtinud. See oli kindlasti üks selle teekonna boonustest.
«Tundsin, kui inspireeriv see reis võiks olla,»
kirjutas Matthias, kui pärisin temalt, kust tuli reisi idee ja kuidas see realiseerus. «Mul oli see kavas juba siis, kui tulin Eestisse.» Wittenbergis on Matthias viibinud juba üliõpilasena ja Lutheri radadel käis ta koos oma viimase kogudusega Saksamaalt. «Tundsin, kui inspireeriv see reis on, ja siis ma mõtlesin, et tahan seda jagada ka eesti vendade ja õdedega. Ma loodan ka, et see äratab huvi Lutheri kui inimese ja teoloogi vastu.»
Matthiase arvamus on, et kui meil Eesti kirikus oleks ­n-ö lutherirenessanss, oleks meil võib-olla lihtsam kirikut edasi reformeerida ja sel kombel ka paremini aru saada meie ülesandest Jumala ees ja inimeste jaoks. «Need võiksid olla praktilised sammud, nagu näiteks kirikulaulude uuendamine, Lutheri filmi eesti keelde tõlkimine jms,» arvab ta.
Siinkohal tahaks tänuga nimetada neid, kelle abiga reis ka materiaalselt realiseerus, ehk siis rahaannetajaid. Kõige suurem toetus tuli Kurhesseni kirikust, osa ka Gustav Adolf Werk Zentrale Leipzigist. Mikrobussi, millega mööda Saksamaad sõitsime, sponsis Gustav Adolf Werk Berlin-Brandenburgis. Traugott Vogel ja tema sõbrad abistasid majutamisel.
Kiirpilk marsruudile
Meie reisimarsruut oli lühidalt järgmine: alustasime Berliinist ja ööbisime kaks ööd Berliini lähedal Stolpes Traugott Vogeli ja tema sõprade juures. Siit jäid mälestused lahkest pererahvast ja õhtupalvusest lihtsas väikeses maakirikus. Edasi sõitsime Marburgi, peatusime Magdeburgis ja külastasime toomkirikut. Tegime peatuse Eislebenis, külastasime Lutheri sünnimaja, ristimiskirikut, kirikut, kus Luther pidas viimase jutluse, ja maja, kus Luther suri.
Veetsime päeva Marburgis ja kohtusime Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku esindajatega. Ööbisime diakonisside majas ja tutvusime õdede-diakonisside eluga. See oli üks soojemaid ja meeldejäävamaid kohti. Käisime Marburgi ülalinnas, vanas ülikoolis, Elisabethi kirikus. Edasi sõitsime Eisenachi, tutvusime vapustava Wartburgi lossiga, käisime Erfurti vanalinnas ning tegime linnaekskursiooni paigus, kus Luther viibis üliõpilase ja mungana.
Ja viimaks Wittenberg: Lu­theri maja, linnakirik, lossikirik. Annaksin edasise jutujärje üle reisikaaslastele, kellele esitasin kaks küsimust. Esiteks: eredamad muljed reisist; mis jäi kõige rohkem meelde ja südamesse? Teiseks: mida see reis õpetas, juurde andis, mille üle mõtlema pani?
Mul on parem hoolitseja kui Sina ja kõik inglid kokku
Annika Laats:
1. Meeldejäävaim on maja Eislebenis, kus Luther suri. Ja sõnad, mida ta mõned päevad enne oma surma tema tervise pärast tõsiselt muretsevale naisele Käthele kirjutas: «Mul on parem hoolitseja kui Sina ja kõik inglid kokku, kes lamab sõimes ja ripub neitsi rinna küljes, aga istub samal ajal ka Jumala, kõigeväelise Isa paremal käel.»
Meeldis Wittenbergi linnake, linnakirik, milles iga sümbol, iga detail tuletab meelde usupuhastust selle sügavaimas sisus. Ja kiriku ümber mõnesaja meetri raadiuses need majad ja paigad, kus päevast päeva liikusid Luther, Paul Gerhardt, Philipp Melanchton, Lucas Cranach, Justus Jonas, Johannes Bugenhagen ja kõik need teised Kristuses ilmsiks saanud Jumala armu sõnas, pildis ja helis kuulutanud mehed.
Eredad muljed on Lutheri kodust Wittenbergis ning iseäranis toast, kus ta pidas oma arvukad mahlakad, humoorikad ja ometi nii sügavad lauakõned. Märkida tahaks diakonisside maja Marburgis ning ühiseid söömaaegu koos nende pühendunud, eakate naistega.
2. Reis julgustas mind kui vaimulikku keskenduma jätkuvalt kõigele sellele ja hoolima üle kõige vaid sellest «was Chris­tum treibet» – maakeeli öeldes: «mis Kristuse kohta käib», mis meie Issandat puudutab.
Lisada tahaksin tänu meie ustavale juhile Matthias Burghardtile ja kogu erakordselt meeldivale reisiseltskonnale. Teiega läheks luurele küll!
Et mõista meie kultuuri- ja religioonilugu
Sulev Sova:
Muljet avaldasid võimsad gooti kirikud, milles ka kivisse raiutud õnnis-rõõmsate nägudega kujud. Wartburgi lossi karmus ja muinasjutulisus, milles oli äratuntav lapsepõlvest tuttav vendade Grimmide muinasjuttude pildimaailm. Heimat-stiilis majad. Tore on haljastus- ja pargikultuur, kus lõigatakse tagasi ka suuri põlispuid ja kujundatakse võrasid.
Üldistatult – eestilikuks peetud kultuuri alguslätted, mis meieni on jõudnud mõisate ja baltisakslaste kaudu. Kuidas iga eesti talu on püüdnud nagu väike mõis olla ja omaette hakkama saada. Saksamaal elasid inimesed tihedate kogukondadena. Ängistavalt mõjusid maharaiutud metsade asemel lagedate kultuurmaastike kohal vehklevad elektrigeneraatorid, mille vahel inimeste kokkusurutud korras asulad, ehkki igas neist kirikutorn lootuse märgina püsti.
Tore oli meeldiva reisiseltskonna ja entusiastliku reisijuhiga käia Lutheri radadel, kus peaks iga haritud eestlane käima, et mõista meie kultuuri- ja religioonilugu.
Lutheri pärand ja nn protestantlik printsiip toimib edasi
Arne Hiob:
1. Kõige rohkem mõjusid Wartburgi loss ja Lutheri tuba seal, kus ta kuradit tindipotiga olevat visanud (ja oletatav tindiplekk ahju kõrval seinapalgil); augustiinlaste klooster Erfurtis, kuhu Luther pärast nelja-aastast juuratudengiks olemist lahkus, ja kirik seal, kus ta mungaks pühitseti; Wittenbergis Lutheri maja ja kogu see tänav, mis viis kiriku juurest (kus ta jutlustamas käis) tema majani ja kuhu vahepeale jäid ka ülikool ning Melanchtoni maja. Samuti jäi meelde Lutheri kabinet, kus ta kõneles oma lauakõnesid ja kus uksel säilitatakse siiamaani Vene keisri Peeter I initsiaale.
2. Tundub, et tajun reformatsiooni paremini. See polnud mingi vanade inimeste üritus vana Euroopa vanas ülikoolis vanade küsimuste üle, vaid noorte inimeste mäss: Luther oli reformatsiooni puhkedes kõigest 34aastane (täpsemalt sai selleks mõne päeva pärast, olles seega 95 teesi väljapaneku aegu veel kanoonilises vanuses, 33aastane, nagu teatatakse ka Jeesuse vanust Uues Testamendis).
Wittenbergi ülikool oli moodne õppeasutus: asutatud alles 1502, jne. Nad olid noored. Nad abiellusid, kui kloostri jätsid – paljud mungad ja nunnad… Samuti tundub, et Lutheri otsene ajastu (ja luterluse tippajastu) on möödas. Tema pärand ja nn protestantlik printsiip aga toimib edasi (Paul Tillich).
Luther sekkus jõuliselt kiri­kus harrastatavatesse väärnähtustesse
Ants Tooming:
Mulle oli kõige meeldejäävamaks elamuseks see tore osaduskond meie reisigrupis. Sain häid mõtteid aruteludest ja mõtisklustest, mida ühistel õhtutel kuulasin ja nautisin.
Linnadest meeldisid kõige enam Marburg ja Eisleben.
Lutheri isik sai mulle väga lähedaseks ja tema jõuline sekkumine kirikus esinevatesse väärnähtustesse andis head kinnitust püsimaks selles, mis on meie kirikule ajalooliselt omane ja armas.

Wartburg kui koht, kus on midagi suurt toimunud
Patrik Göransson:
1. Minu jaoks oli kindel tipp Wartburg igas mõttes. Nägi välja nagu lapsepõlve ettekujutuses ja oli igal viisil tunda, et seal on midagi suurt toimunud, kui Jumala sõna sai rahva keelde tõlgitud.
2. Reis andis väga hea võimaluse vastutusest puhata, sest Matthias oli kõik suurepäraselt korraldanud. Kui peaksin midagi kurvastavat mainima, siis peaks see olema tikitud pilt Lutheri majas Wittenbergis, kus oli kirjas: Jumal kaitsku luterlikku religiooni – kurb, et keegi on suutnud valesti mõista – Lutheri reformatsiooni siis kui uue religiooni loomist, mis kindlasti oleks kurvastanud teda rohkem, kui suudame ette kujutada.

Ainult Jumalale au anda, Piiblit kuulda ja jälgida ja inimestega sõbralik olla
Matthias Burghardt:
1. Mul oli jälle kõige toredam koht Lutheri maja Wittenbergis. Seal on minu arvates võimalik tunnetada reformatsiooni vaimu. On küll muuseum, aga samamoodi on selline tunne, et see vaim elab seal: ainult Jumalale au anda, Piiblit kuulda ja jälgida ja inimestega sõbralik olla.
2. Usk, et ka mulle on ülesanne ja kui ma kuulen Jumalat, tuleb teha, mida ta tahab, mitte küsida, mis sellest välja tuleb. Usun, et ka Eesti kirik vajab reforme ja et kõigil kiriku liikmetel on selles üks osa.
Jumal andku meie kirikule oma vaimu, et me kuuleksime, jälgiksime, armastaksime ja julgeksime.
Meie reisiseltskonnas olid veel Jüri Vallsalu ja Mehis Pupart, kelle vastused pole küll meieni jõudnud, aga kes oma mõtted ja tänutunde viimases ühises pidulikus õhtusöögilauas samuti välja tõid. Oli tore reis ja eks ole saadud reisimuljed kui killud kaleidoskoobis, mis lugejale küllap mingi pildi on loonud. Üks on kindel – sellised reisid on ääretult olulised. Kogeda, käia ja vaadata ning seda kõike veel võimalusel koos mõtte- ja usukaaslastega – see jagav ja ühendav jõud on võimas.
Minu enda eredamad muljed reisist on seotud just üksteise hoidmise ja kokkukuuluvusega, erinevate vaimsuste kogemisega ja üha taasimestamisega: milline rikkus on inimesed meie kõrval ja eriti siis, kui nad avanevad! Ja muidugi ei saa ka mina märkimata jätta Wartburgi lossi võlu, Wittenbergi erilist kodusust ning Lutheri isiku tulist ja kartmatut loomust ning tema valmisolekut kaitsta oma tõekspidamisi elu hinnaga.

Katrin Keso-Vares,
Saarte praostkonna vikaar­diakon