Martin Lutheri lauakõnesid 2. osa

2.
Kord küsiti doktor Martinuselt, kuidas on Jumal rääkinud esiisadega, kuigi Jh 1:18 ütleb ometi: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat.“ Seevastu esiisa Jakob ütleb 1Ms 32:31: „ma nägin Jumalat palgest palgesse“. Seepeale vastas doktor: Jumal rääkis esiisadega nägemuste ja ilmutuste kaudu, nii on nad näinud Jumala palet ja mitte Jumalat ennast; nagu meilgi on Jumala pale ja me näeme teda sõna, sakramendi, kiriku võtmete, vanemate ja riigikorra kaudu. See on Jumala pale ja ilmumised. 77
Inimese mõistus õpetab üksnes käsi ja jalgu, Jumal aga õpetab südant. 83
Inimese mõistus on kas meeleheitel või ennast täis. Kui see on meeleheitel, siis ta sureb ilma risti valguseta. On see aga ennast täis, siis hukkub ja on petetud. 84
Filosoofia ei mõista pühadest asjadest midagi ja mul on mure, et seda segatakse liiga palju teoloogiaga ära. Ma ei põlga selle kasutamist, kuid seda tuleb kasutada kui varjupilti, komöödiat, ja kuidas veel ilmalikku õigust kasutatakse. Kuid et teha sellest teoloogia keset – see ei sünni. 87
Igal paganarahval, kellel pole religiooni, peab olema oma ebausk. Meil aga on suur eelis: me teame, et Jumal tahab, et teda tõsimeeli appi hüütaks. 88
Enne kui inimene hakkab mõistma Esimesest Moosese raamatust esimest lauset: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“, on ta surnud; ja kui ta elaks ka tuhat aastat, ei õpiks ta seda põhjani selgeks. Kuid maailm on oma Looja nii unustanud, et Ta pidi saatma siia oma Poja, et see tuletaks maailmale meelde Tema armu ja heategusid, mida Ta on teinud mitte üksnes kõiki asju luues, vaid ka sellega, et on andnud oma Poja nende eest. 90

Võim
Et võim tuleb neljandast käsust, seda saab tõestada nõnda: Sõnakuulelikkus on hädavajalik, samuti on hädavajalik austus vanemate vastu. Kui aga vanematele kuuletumine lõpeb ja lapsed järjest sõnakuulmatumaks muutuvad, siis on see loomuliku seaduse ülesanne olla laste eestkostjaks ja aidata neid kasvatada. See eestkostja ongi võim. Seega on keiser eestkostja kõigi vanemate eest.
Loomulikult võiks Jumal oma kõikväelisuses juhatada lapsi ka teisel viisil, kuid tema kasutab selleks seadust ja korda, s.t võimu. Isa jäägu ikka isaks, kui aga austus isa vastu kaob, astub selle asemele võim. Kui ka võim karistada ei saa, teeb seda tema asemel kurat. Nii saab tõeks kõnekäänd „Keda ema ja isa kasvatada ei jõua, seda kasvatab kurat“. 415
Kristus ei tegele mitte poliitika ega majandusasjadega, vaid tema on üks kuningas, kes kaotab kuradi riigi ja teeb inimese õndsaks. 417
Vanemad muretsevad oma laste pärast palju enam ja hoiavad neid ka hoolsamalt kui võim alamaid. Sest isa ja ema võim on loomulik ja vabatahtlik ning ise kasvanud valitsus laste üle; võimu valitsus on aga pealesunnitud, tehtud valitsus. Kus isa ja ema enam ei jaksa, seal peab asja ära ajama ja kätte maksma timukas. Seepärast on võim lihtsalt neljanda käsu valvur, nagu kass on hiirte valvur. Seepärast on lastevanemate väärikus ka suurem, neile tuleb anda enam au, sest nemad on neljanda käsu allikas ja päritolu. 420
Mida maailmaga ka peale ei hakkaks, nii seda valitseda ei saa. Sest kui panna etteotsa toored ja harimatud inimesed, nagu maailm seda väärt on, oleks see ühiselule kahjuks ja läheks iga päevaga aina hullemaks. Kui aga etteotsa panna väga andekad, siis lammutavad nad enam kui ehitavad. 423
Rahval on vaja seadusi; mõistus on vaid vähestel. Seepärast valitsetakse nende üle, need aga valitsevad seaduste kaudu. Ja kuna selliseid, kes on oma mõistusega tõeliselt targad, on vähe, tuleb kasutada seadusi, mille on teinud mõistuselt targad inimesed. 424
Väärikus on üle kõige hinnas. Seal, kus valitseb pööbel, peetakse vabadust väärikuseks, ometi on see tegelikult suure karja ohjeldamatus. Kus vähesed on valitsemas, seal peetakse vara ja aadliseisust väärikuseks. Kuid seal, kus on parim riik, peetakse voorust väärikuseks. 425
Kui suur poleks ka võim, ikkagi ei valitse see, vaid tarkus. 416
Valitseja amet ei ole mitte tavaliste inimeste ega sulaste jaoks, vaid selleks on vaja kangelasi, kelle peale võib loota ja kes mõtlevad ühisele kasule. Mitte oma kasu ei tohi nad otsida, vaid õiglust. Kuid kui palju on neid juriste, kes sellele mõtleksid? Võimutööst teevad nad oma käsitöö. Saalomon ütleb (Õp 16:32): „Kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.“ 428

(Järgneb.)