Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Martin Lutheri lauakõnesid 1. osa

04.10.2017 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

LutherMartinLauakõned on põhiliselt Lutheri vanas eas peetud vestlused, nagu need on üles kirjutanud tema õpilased, kes olid tema kostil, samuti teised õppejõud. Lauakõnedes võlub lühidus ja löövus. Nende sisu läheb mõnikord teoloogia tavalistelt radadelt eemale, näiteks poliitikasse või pereelusse, siiski on siin reformatsioonisõnum väga selge. Lauakõned on väga poleemilised. Sageli on need humoorikad, näiteks kui Luther ütleb, et päike on kõige suurem patune, sest tema annab valgust kõigiks patutegudeks.
Järgnev on tõlge teosest „Luther deutsch. Die Werke Luthers in Auswahl”. Väljaandja Kurt Aland, 9. köide: Die Tischreden. Uni-Ta­schenbücher, Vandenhoeck&Ruprecht, 1991.
Tõlkija Vallo Ehasalu

1.

Uus usk
Olla kristlane tähendab, et sul on evangeelium ja sa usud sellesse. See usk toob pattude andeksandmise ja Jumala armu. See tuleb aga üksnes Pühast Vaimust, kes tekitab selle sõna kaudu, ilma meie abita ja kaastegevuseta. See on Jumala tegu, mitte meie jõust või vabast tahtest sündinud. Tahe laseb vaid endaga toimetada, tahe laseb end Pühal Vaimul seada ja luua, nii nagu pott­sepp teeb savist anumat.
Kes usub Kristusesse ja tunnistab, et me saame patud andeks ning igavese elu ja õndsuse tema kaudu, puhtast armust ja halastusest, ilma igasuguse oma teeneta, heade tegude ja väärtuseta, sellist inimest küll vaevatakse ja piinatakse selles maailmas; kuid Püha Vaim seisab tema kõrval abiks, lohutab, teeb tugevaks, annab talle rõõmsa südame, mis põlgab kõike, ja aitab ta välja; sest tema ei jäta meid üksi. 53
Teoloogias on vaid üks artikkel ja juhtnöör: nimelt õige usk ehk usaldus Kristuse vastu; kes sellest artiklist ja sellest juhtnöörist kinni ei pea, see pole teoloog. Sellesse artiklisse voolavad ja sellest tulevad taas välja kõik teised ning ilma selleta pole teised midagi. Seda artiklit on kurat maailma algusest saadik katsunud takistada ja selle asemele oma tarkust püsti ajada. Kurbadele, viletsatele, vaevatutele, kiusatustes olijatele on see artikkel meeldiva maitsega ja nemad on need, kes mõistavad evangeeliumi. 55
Pole suuremat asja kui see, et me võime uskuda, et Jumal meiega räägib. Kui me seda usuksime, oleksime juba õndsad. 56
Usk ei ole mitte vaimu omadus, see on mõte; sest kui suur usk ka poleks, ei ole see iseenesest midagi. Vaid see on usk, mis haarab Kristuse enesesse ja mille haarab Kristus. 58
Ausad usklikud mõtlevad ühtelugu, et nad ei usu. Seepärast nad võitlevad, maadlevad, väänavad, püüavad, näevad lakkamatult vaeva, et usku hoida ja kasvatada. Just nagu head ja oskuslikud meistrid märkavad ja näevad alati, et nende tegemises midagi, isegi palju puudub; kohmardid aga kujutavad meelsasti, et neil ei puudu midagi, vastupidi, kõik on täiuslik, mida nad teevad. 61
Kristlasel on kohane näha suurimas nõtruses suurimat väge, rumaluses kõrgeimat tarkust, ja nagu ta on oma tunde järgi keegi teine, nii on ta oma usu järgi keegi teine. Tegudega maksame Jumalale protsente, usu kaudu aga saame pärandi. 61
Ma olen seda alati öelnud, ütles dr Martinus, ja ütlen seda veel: Kes tahab Jumalat tunda saada ja julgelt Jumalast spekuleerida, see vaadaku sõime, hakaku alt peale ja õppigu kõigepealt tundma neitsi Maarja Poega, Petlemmas sündinut, lamamas ja imemas ema süles või rippumas ristil, siis alles õpib ta õigesti, kes on Jumal. Siis ei ole see kohutav, vaid üliarmas ja lohutav. Ja hoia end kõrgelennuliste mõtete eest, mis viivad üles taevasse, ronimata mööda seda redelit, nimelt Issandat Kristust ja tema inimesekssaamist, nagu sõna seda selgelt kujutab. Selle juurde jää, ära lase mõistusel end sellest eemale viia, siis mõistad sa Jumalat õigesti. 70
Jumalat ei saa mõista, kuid ometi tuntakse teda, sest igal pool laseb ta end näha ja märgata ning näitab end kui helde Looja, kes teeb meile kõike head ja annab, mida päike ja kuu, taevas ja maa ning kõik viljad, mis kasvavad maast, tunnistavad. See aga, et me Jumalat tema sellistes töödes ja loendamatutes heategudes ei tunne, pole mitte Looja puudus. Viga ei ole mitte temas, vaid meis, sest pärispatt on inimese iseloomu nii palju rikkunud ja mürgitanud, et me ei pööra sellele tähelepanu ning ei või tunda ega mõista. 72
Terve maailm teotab Jumalat, ainult vähesed tema omad, ja just kõige vaesemad, austavad ja teenivad teda, nagu on kirjas Sf 3:12: „Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes.“ Kui vägevad ja targad seda teeksid, annaksid nad au ja kiituse mitte Jumalale, vaid enestele. 74

(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)