Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Martin Luther ja traditsioonilised pereväärtused

15.05.2013 | | Rubriik: Kultuurielu

Usuisa kirjutistest eesti keelde tõlgituna on peaaegu eranditult välja antud vaid väikest katekismust, mida kasutati leeriõpetuses. Nüüd lisandus sellele «Avatud Eesti raamatu» sarjas ilmunud soliidne Martin Lutheri «Valitud tööd» (Ilmamaa, 2012, 838 lk).
Sajand tagasi, 1913. aastal, I maailmasõja eel, ei olnud taolise tõlke järele mingit vajadust. Pastorite omavahelise suhtlemise keel oli saksa keel ning nad lugesid Lutherit originaalis, ja ka ladina keele oskus oli teoloogidel olemas. Praegust seisu iseloomustab raamatu koostaja Urmas Petti: «Tänapäeval tuleb aga tunnistada, et 16. sajandi reformatsiooni algataja kirjanduslik pärand on Eestis sama hästi kui tundmatu» (lk 826).
Luther protesteerib resoluutselt abielu sakramendiks tunnistamise vastu programmilises kirjutises «Kiriku Paabeli vangipõlvest: Eelmäng» peatükis «Abielust» (lk 263–278), kus ta ei hoia kokku musta värvi ega sarkasmi. Abielu on ilmalik asi. Pikemalt käsitleb ta teemat traktaadis «Abieluasjust» (lk 623–688).
Vastavalt oma kahe riigi õpetusele väidab Martin Luther: «Mulle ajab hirmu peale näide, kuidas paavst ühena esimestest seda mängu kaasa mängib ja kõiksugu ilmalike asjadega tegelemise aegamööda enese kätte kisub, nii et temast on saanud mingisugune maailmavalitseja keisrite ja kuningate üle.
Ma kardan, et kui koerale tema väljaõpetamise ajal nahatükikesi närida anda, õpibki ta nahka sööma ja laseb ennast heade kavatsuste tähe all ära petta. Nii jõutakse viimaks jälle selleni, et evangeeliumi juurest on langetud lihtsa ilmaliku kauplemise juurde. Sest seal, kus me kipume abieluasjade üle kohut mõistma, oleme juba käistpidi hammasrataste vahel, ja meid kistakse kaasa, nii et meil tuleb hakata otsustama ka selle üle, milliseid karistusi määrata.
Kui me aga otsustame karistuste üle, siis peame otsustama ka ihu ja varanduse üle. Sel juhul oleme juba täiesti rataste vahele jäänud, ning upume ilmalike asjaajamiste voogudesse.» (Lk 622)

Kummatigi läheb ta ise sama teed. Näiteks sõdib ägedalt senise salajase, s.t noorte endi vahelise kihlumise vastu. Argumentidest ei tule tal puudu. Paar katket: «Neljandaks on meil olemas Vana Seaduse ja esiisade eeskuju, mille puhul oli ette nähtud, et vanemad oma lapsi paari panid, tehes seda isaliku eestkosteõigusega, nagu 2Ms 21,9 selgesti osutab» (lk 627).
«Kuuendaks on olemas ka mõistus ja loomulik õigus. [---] Ei taha ju keegi oma raha ja vara avalikult kuhugi vedelema jätta, nii et igaüks, kes esimesena kohale jõuab, selle endale võiks kahmata. Antud juhul aga võtaks see poisinolk ainult mitte lihtsalt mu raha ja vara, vaid minu vaevaga kasvatatud lapse, saades lisaks tütrele enda kätte ka raha ja varanduse. Mina aga peaksin talle veelgi tasuma ning laskma tal tekitatud kannatuse ja pahe eest ka minu majapidamise pärijaks saada, mille ma hoole ja tööga üles olen ehitanud.» (Lk 628)
«Otsus on niisiis järgmine: vaid selle, mis on Jumala Sõna läbi ühte pandud, on Jumal ühte pannud, ja ei midagi muud. [---] Pigem on see ju Jumala ja Tema Sõna vastu, nimelt käsu vastu, mille Jumal selgesti on andnud, ja mis ütleb, et tuleb kuulata oma vanemate sõna. Seetõttu keelab Ta sellised kihlused ära, mitte ei pane inimesi nende kaudu ühte. Mis ennast aga Jumala Sõna vastaselt ise ühte paneb, see on patt ja ebaõiglus Jumala ja Tema Sõna vastu.» (Lk 636 jj)
Aga kui asjaosaliste tunded tõrguvad? «Siis tuleb lapsel, kellel pole abielust keeldumiseks muud põhjust kui sõge nooruspõlve armastus, millega ta kellegi teise küljes ripub, selline armastus maha jätta ning lapseliku kuulekusega isa nõu kuulda võtta. Ta peab teadma, et kui ta seda ei tee, varitseb teda oht isalikule tahtele vastu hakates Jumala neljanda käsu vastu eksida.» (Lk 676)

Polügaamia või mitmikabielu oleks parim lahendus tegeliku elu keerdsõlmedele, mida Martin Luther lehekülgede kaupa kasuistlikult lahkab ja laidab, aga – «kuna meie pool ei ole kombeks, et mees oleks abielus rohkem kui ühe naisega, siis pole tal voli oma ihu üle ega saa ta ühessegi teise naisesse puutuda ilma seejuures abielu rikkumata.
Niisiis on suur vahe lihalikul läbikäimisel, mis leiab aset enne avalikku kihlumist ja sellel, mis toimub pärast seda. Sest enne avalikku kihlust on mees veel vaba ja vallaline, mistõttu ta salaja kihlatuga ihulikus vahekorras olles veel abielu ei riku; pärast avalikku kihlust ei ole ta aga enam vallaline, vaid on peigmees ja abielumees» (lk 662).
Lutheril ei jää üle muud kui muist Vana Testamendi seadusi aegunuks tunnistada. «See [digaamia] aga ei ole meile sobilik ega saa me seda endi juures kasutada, sest meil tohib ühel mehel olla vaid üks naine. Moosese Seadus ei saa meie juures igas osas kehtida, kuna me peame seadusi tehes või üle võttes arvestama meie eneste laadi ja loomusega, ning meie seadused ja õigus on korraldatud sobivalt meie, mitte Moosese maale, samuti nagu Moosese ettekirjutused on korraldatud tema maa ja olemise laadi, mitte meie rahva laadi ja loomuse järgi. [---]
Pealegi oli Moosese rahva jaoks ihu vili äraütlemata oluline, mille juures ihulik neitsilikkus nii suurt rolli ei mänginud. Meie juures on see teisiti, kuna me peame naise au ihuviljast tähtsamaks.» (Lk 653 jj) «Vaestel naisterahvastel pole ju midagi kallimat ja õilsamat kui nende au, ja seda ei saa kurat neile loomulikult jätta» (lk 667).

Samas on täitsa selgelt näha, et juba 1530. aastal on Lu­th­er evangeelsete viimase instantsi seaduseandjana ise päris hädas, ilmalike asjaajamiste voogudesse uppunud. «Sest maailm on kurjust nii täis, et sinna pole midagi parata, ning pole lootustki seda seadustega ära hoida. On tekkinud olukord, kus see, kellele ei meeldi mõni asi paavstluses, tuleb meie juurde ja petab meid.
Ja kui talle meie juures ei meeldi, jätab ta oma häbi meie kanda ja läheb tagasi papistide juurde, ning leiab seal endale kaitsjad, kes pakuvad kaitset ka kõigi meie juures korda saadetud pattude asjus. Nagu on praeguseks käitunud ka mõnigi pastori naine: kui ta on ühest mehest tüdinud ja tahaks endale hea meelega uut, laseb ta mõne eluvennaga oma mehe juurest jalga ja väidab, et see polevatki olnud abielu, ning tema südametunnistus ei taluvat seda enam; nüüdsest tahtvat ta saada vagaks tütarlapseks.
Mine aga mine, kena pruut, lase käia! Me kõik saame sõnaga ‘südametunnistus’ maailma ära petta, niikaua kui Kristus lebab sõimes ja on lapsuke. Kui Ta aga saab kord suureks ja tuleb oma väega, siis saadakse teada, kes keda pettis. Seni tahame olla niisama vabad nagu need, kellest siin juttu on, ning laulda: mulle kehtigu sama, mis sulle, mu kallike! Lase aga käia, küll sa juba kellegi leiad, kellega sa kokku sobid.» (Lk 648 jj)
Võib-olla pidanuks Martin Luther iseenda sisehäält kuulama? Ta ju tunnistas: «Ma hüüan ja kisendan ning kordan aina, et sellised asjad tuleks jätta ilmaliku võimu hooleks, nagu Kristus ütleb: ‘Laske surnuil oma surnud matta’, seepärast annaks Jumal, et ilmalik võim seda teeks, tehku ta siis hästi või halvasti.» (Lk 621)
Toomas Paul

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)