Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mart Salumäe: saame keelata lindudel endale pähe pesa ehitada

11.08.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Mart Salumäe puhkusereisil Lätis Siguldas. Külli Salumäe.

Kanada eestlaste koguduslikust elust ja Toronto Peetri koguduse arvamisest kohaliku evangeelse luterliku kiriku koosseisu, aga ka sellest, kuidas möödusid kuud suvises Eestis, andis Eesti Kirikule pika intervjuu Toronto Peetri koguduse õpetaja ja EELK Põhja-Ameerika praostkonna praost Mart Salumäe.  

Kuidas sul õnnestus tänavu tavapärasest pikemalt suve Eestis veeta?

Mart Salumäe: Seekord anti mulle jah pikem „linnaluba“. Lendan tagasi 27. augustil. Varem sain maksimaalselt kuu aega Eestis viibida. Eelmisel suvel aga ei saanud üldse tulla. Koroona pärast oleks isegi saanud, aga asjaajamise aeglus viisapaberite korda ajamisel, mis asutuste kodukontorirežiimile üleminek endaga kaasa tõi, muutis tuleku lõpuks võimatuks.

Kanadas kestab üldjuhul suvepuhkus kaks nädalat. Seal on aga pea igas kuus nn pikad nädalavahetused, mis annavad töötajatele aastas mitmeid täiendavaid vabu päevi. Vaimulikel aga on just nädalavahetused tööd täis. Nii ongi vaimulikele mõeldud neid, teistele vabu päevi, asendama kaks vaba päeva nädala sees. Praktika aga näitab, et üle ühe vaba päeva nädalas ükski vaimulik endale lubada ei suuda, sest igapäevase elu rütm seda lihtsalt ei võimalda. Minul jäi lisaks sellele eelmisel aastal suvepuhkus seoses koroonaga lihtsalt vahele. Seega oli juhatus nõus, et tänavu viibin kaks suvekuud Eestis. Neist ühe kaugtööd tehes ning teise puhates. Välja on aga kukkunud nii, et sisuliselt olen igal siin veedetud nädalal enamiku ajast tegelenud tööasjadega. Aga suur kergendus ja vaimne puhkus on olnud see, et ka siis, kui siin tööd teen, saan vabadel tundidel ja päevadel olla koos lähedastega, keda juba üle aasta pole saanud kohata.

Mõned urisevad, et mul on liiga pikk puhkus, aga see on tavaline asi, et inimesed seda vaimulike töö osa näha ei oska, mida vaimulik teeb argipäeviti. Näiteks selleks, et oleks midagi mõistlikku öelda neil hetkedel, kui rahva ees seista tuleb. Seetõttu võib tekkida vildakas mulje, et vaimulik käib vaid pühapäeval natuke aega kantslis lärmamas ja selle eest makstakse talle veel raha ka. On neidki, kes leiavad, et peaksin palga saamise asemel hoopis peale maksma! 

Seega peab ka Toronto Peetri koguduse õpetaja arvestama asumaa reeglitega, mis puudutab töö- ja vaba aja arvestust. Kas see on seotud uudisega, et alates 24. juunist on Toronto Peetri kogudus Evangelical Lutheran Church in Canada koosseisus?

Uudis vastab tõele, aga siin on oluline märkida, et me liikusime ühe kirikliku katusorganisatsiooni alt teise alla. Meenutades põgusalt ajalugu võib meelde tuletada, et kui eesti kogudused Kanadas asutati aastatel 1948–54, siis kehtis nõue, et loodav kogudus peab endale leidma katusorganisatsiooni kohaliku kiriku näol, millesse kuuluda. Luterlikke sinodeid oli Kanadas tollal kaks: Evangelical Lutheran Church in Canada (ELCIC), millesse kuulus suurem osa eesti kogudusi Kanadas, ja Lutheran Church Canada (LCC), mis oli seotud Missouri Sinodiga. 

Kui Peetri kogudus 1948. aastal asutati, polnud asutajatel sisulist ülevaadet selle asumaa kirikliku korralduse eripärast. Nii ei saa pidada Peetri koguduse minekut LCC koosseisu kuidagi kaalutletud otsuseks, vaid nii lihtsalt juhtus – juhtus poolkogemata. See tähendab, et valik ei toimunud õpetuslikel kaalutlustel, vaid teatud asjaolude kokkusattumisel.

Siinkohal on hea võimalus paluda lühiülevaadet ELCIC ja LCC erinevusest, mis tekib selle sama uudise valguses, et Peetri kogudus liikus ühe sinodi alt teise alla.

Lühim vastus on, et LCC on tunduvalt konservatiivsem kui ELCIC, mis paistab silma liberaalsete hoiakutega. LCC hoiab ennast selgelt teistest luterlastest eraldi ning tema kogudustele rakenduvad ultrakonservatiivsed reeglid. Nii ranged ja vahel ka selgelt absurdsed, et Peetri kogudus neid kuidagi järgida, vähemalt kõiges, ei saanud. 

Kas võiks saada mõne konkreetse näite? 

Koguduse asutamisest alates on olnud selgeid probleeme, sest meie koguduse praktika on olnud kõike muud kui LCC reeglite kohane. Alates sellest, et nemad ei tunnista naiste ordinatsiooni ega ka seda, et naised võiksid olla koguduse nõukogus või juhatuses. Selle reegli järgimine on vist neil endal ka raske, sest LCC on ka ise üsna pisikeseks jäänud. Algaastatel püüdsid eesti kogudused seda nõuet täita, aga juba vähemalt viimased kolmkümmend aastat on meie koguduses naised olnud nendel kohtadel.

Veel olulisem on nn kinnine armulaud, mis tähendab seda, et ametlikult ei oleks tohtinud Peetri kirikus Vana-Andrese koguduse liikmetele armulauda anda. 

Oma sinodi raamidest pidi kinni pidama ka abielu laulatamisel – LCC reeglite vastane oli see, et näiteks Toronto Peetri koguduse liige abiellub Toronto Vana-Andrese koguduse liikmega või – hoidku taevas selle eest! – katoliiklase või baptistiga. Aga meie koguduse praktika on ajast aega hoidnud eesti kogukonna ühtsust, kus inimesed suhtlevad omavahel ja loomulikult tekkis siin ka abielupaare. Luterlasi on Kanadas võrreldes teiste konfessioonidega väga vähe, kokku on 37 miljoni elanikuga Kanadas umbes veerand miljonit luterlast. 

Ka see, et meie praostkonna kogudused kuuluvad erinevatesse Kanada luterlikesse sinoditesse, ei oleks tohtinud ametlikult nii olla. Absurdseid olukordi lahendati terve talupojamõistusega – meie koguduste tegevust takistavaid reegleid lihtsalt ignoreerides. 

Millisesse konfessiooni kuuluvad eestlased Kanadas?

Lõviosas luterlikku kirikusse, aga näiteks Torontos on olnud kogu aeg eesti baptisti- ja õigeusukogudus. 2014. aastani peeti ortodoksseid jumalateenistusi Peetri kirikus kaks korda aastas – jõulude ja ülestõusmispühade ajal, aga Torontos on nad nüüdseks oma tegevuse ametlikult lõpetanud ning viisid oma dokumendid ja väärtuslikumad asjad kohaliku õigeusukiriku arhiivi ühes kloostris. On olnud kokkulepe, et Peetri kirikust maetakse kunagisi ortodoksi koguduse liikmeid, kui nad seda soovisid. Ma olen õigeusu kiriku matuseid teinud üsna mitmeid. Ka see praktika oli LCC reeglitega karjuvas vastuolus. 

Kuidas, miks ja millal sündis Peetri kogudusel otsus vahetada katusorganisatsiooni, liituda ELCICga?

Võimalik liitumine ELCICga on meie koguduses olnud korduvalt jutuks, konkreetsem samm astuti selles suunas aga märtsis 2019, mil meie koguduse täiskogu vastava otsuse tegi. Septembris 2020 sätestasime uue põhikirja, mis oli kooskõlla viidud ELCIC põhikirjaga. See põhikiri saadeti ELCIC Ida piirkonna piiskopile meie koguduse vastuvõtmise aluseks. 24. juunil saabuski oodatud teade, et EELK Toronto Peetri kogudus on ELCIC osadusse vastu võetud. Nüüdseks olen koguduse pastorina kantud ELCIC vaimulike registrisse.

Mis häiris Peetri kogudust LCC hoiakutes eriti?

Nende üsna sõjakas suhtumine näiteks vabamüürlastesse, agressiivne suhtumine naisõiguslusse ja samasooliste kooselusse, aga ka näiteks abordi küsimusse. Just nimelt agressiivne suhtumine. Igasugustest lamemaalistest aktsioonidest osavõtt või selle soovitamine. 

Seega on kogudusel hea meel, et saab alates sellest suvest kuuluda liberaalsema ellusuhtumisega kiriku koosseisu.

Koguduse juhatusel ja praegusel nõukogul on hea meel, et me sellega hakkama saime. Koguduse täiskogu otsus oli väga üksmeelne. 2019. aastal selle teema täiskogu ette viimisele eelnes põhjalik arutelu nõukogus ja juhatuses. Minu mäletamist mööda vaid üks hääl täiskogus oli LCCst lahkumise ja ELCICga liitumise otsuse vastu. Samuti sai septembris 2020 meie koguduse uue, ELCIC põhimõtetega kooskõlla viidud põhikirja kehtestamine poolthääli rohkem, kui selle otsuse vastuvõtmiseks vaja oleks olnud. Seega usun, et koguduse enamus on sinodivahetuse protsessi tulemusega igati rahul. 

Milliseid praktilisi elumuutusi kuulumine ELCIC koosseisu Peetri kogudusele kaasa toob?

Lisaks sellele, et meie koguduseelu praktika on nüüdsest kooskõlas sinodi põhimõtetega, millesse me kuulume (naerab – L. R.), on see avanud meile puhtjuriidiliselt ka näiteks sellise võimaluse, et Torontos Vana-Andrese ja Peetri kogudus saavad üldse hakata reaalselt arutama ühinemise võimaluse üle. 

Siiani on ikka aeg-ajalt mõne inimese poolt tehtud etteheiteid, et miks pole asutud kahe koguduse ühinemist tõsiselt arutama. Nüüd on meie sinodivahetuse tulemusena taolisteks läbirääkimisteks loodud elementaarne eeldus. Peetri koguduse praeguse juhatuse poolt on vastav ettepanek Vana-Andrese kogudusele saadetud ja sealt on vastuseks tulnud, et „kohtume kell kuus pärast sõda“ ehk et seda arutame siis, kui koroonapandeemia on lõppenud.

Kuidas Toronto eestlaste kogudused on koroonaviiruse tingimustes üldse oma elu elanud?

Vana-Andrese kogudus on sel ajal silmast silma kohtumiste osas palju pelglikum olnud kui Peetri kogudus, kus läbi pandeemia on toimunud, muidugi kehtivaid piiranguid järgides, jumalateenistuslik elu. 

Umbes kolm kuud oli kirik täielikult kinni, aga ülejäänud ajal oleme saanud pidada jumalateenistusi kirikus nii, et kuni kümme inimest on füüsiliselt kirikus, lisaks vaimulik ja organist. 

Igal pühapäeval on postitatud koguduse FB-gruppi ka kirikus peetud jumalateenistuse jutluse video. Suuremateks pühadeks oleme kokku pannud videojumalateenistuse. Nende jälgijate arvu arvestades on koguduse osadus olnud oludele vaatamata küllalt aktiivne. 

Ka armulauda oleme jaganud. See on toimunud spetsiaalsete armulauakomplektidega, kus steriilselt on pakitud topsike alkoholivaba veini ja pisike oblaat, paki saab iga armulaualine endale ise avada. Me ostame need vastavast kirikutarvete kauplusest. Saatsime ühe paki näidisena ka meie konsistooriumisse. See on andnud võimaluse teha ka kodust armulauda eelpühitsetud andidega siis, kui kehtivad reeglid ei luba pastoril astuda üle kodu läve. Koos armuandide pakikesega on ka palved, mida inimene saab enne ja pärast andide pruukimist endale ette lugeda. Annid on eelpühitsetud suure reede videojumalateenistuse käigus. Kodusel armulaualisel on võimalik seda teenistust privaatselt järelvaadata. 

Igal nädalal ilmub kohalikus Eesti Elus vaimulik mõtisklus, mis on oikumeeniline ettevõtmine ja mille idee napsasin Kodu-Eestist, kui tegin ajalehele Eesti Kirik mõned kuud mõtisklust.

2020. aastal jätsin leerikursuse vahele ja ei toimunud leeripüha 2021. Kevadel leeritasin leerilapsed, kellega alustasin tegelikult juba 2019. aastal – koroona pani aja seisma. Leeripüha pidasime ekstreemsetes oludes. Et kirikus võis viibida 10 inimest, siis lahendasime küsimuse nii, et toimusid konfirmatsiooniteenistused perede kaupa. Alustasime hommikul kl 11 ja lõpetasime õhtul kella viie paiku, olles põhjalikult väsinud. Seitse leeritatavat oli, aga kaks leerilast oli ühest perest. Arvestatud oli 30 minutit leeritalituse peale ja veerand tundi ruumi tuulutamise ning desinfitseerimise peale. Iga 45 minuti järel tuli kirikusse uus perekond, sisenedes kiriku kantselei uksest. Nad tegid ettevalmistuse koguduse naisringi toas ja väljusid hiljem pühakojast peaukse kaudu, kus tehti ka perepilt. Veini jagasime kolmest karikast – kaks olid desinfitseerimisel ja kolmandast jagasime. COVID on innustanud loovalt koguduseelu korraldama!

Koroonaohvrite mälestuseks oled otsustanud istutada kaks mälestuspuud, tellides nende tähistamiseks vastavad tahvlikesed. Sellega Põhja-Ameerika eesti kogudused osalevad aktsioonis, mis koostöös riigi ja kirikuga Eestis äsja välja kuulutati.

Jah, tellisin küll kaks mälestusplaati, puud saame ise muretsetud. Rõõmuga haarasin praostina sellest pakkumisest kinni, mis äsja sotsiaalministeeriumi esindajast ametivend Ove Sander EELK kogudustele tegi. Meie kogudustes on koroonasurmasid olnud küll. Õnneks ei saa öelda, et väga massiliselt.

Kuhu te need mälestuspuud istutate?

Selles peame oma kogukonnaga veel kokku leppima. Arvan, et see võiks toimuda kas Seedriorus või Kotkajärvel, mis on eestlastega seotud alad. Või teine võimalus, et istutame hoopis Torontos ja New Yorgis kuskile suurde avalikku parki linnavalitsusega kooskõlastatult. See puu peaks saama mulda alal, millest on teada, et see lähiajal linna-

arendusele jalgu ei jää, et istutataval puul oleks väljavaade kasvama jääda vähemalt pooleks sajandiks. Majakrundi peale istutades ei oleks see sugugi turvaline, kuna kogu Põhja-Ameerika linnakeskkond on pidevas muutumises. 

Küllap oled kursis, et kõik sinu ametikaaslased Eestis ei ole nimetatud kampaaniasse positiivselt suhtunud. Kuidas kommenteeriksid nende poolt väljendatud kriitikat?

Mul on selle üle väga kurb, isegi häbi. Minuealised vaimulikud on pidanud kirikuloo eksami sooritamiseks lugema Põllu õpikut, kus autor Bonifatiuse kohta kirjutab seda, et ta olnud oma misjonäritöös väga leidlik, kuulutades jumalasõna näiteks lokulöömise kaudu rahvast kokku kutsudes. Selline puu istutamine on see lokulöömine – kutsudes inimesed kokku, saame koos palvetada ja tuua inimesed osadusse, kus nad võib-olla järgmise sammuna on valmis sakramenti vastu võtma. Neokonservatiivsete silmaklappidega ringijooksmine tähendab aga meie kiriku jaoks surma. 

Nimetatud aktsioon lubab teil seal kaugel Põhja-Ameerikas saada Kodu-Eestiga kokku. Soovin uurida, kui kaugel Kanadast ja USAst vaadates Eesti on või kui kindla osana sealsed kogudused ennast EELK tervikus tunnenvad.

See sõltub konkreetsest inimesest. Joon ei lähe läbi põlvkondade. See on iga inimese isiklik suhtumine. On neid pagulaste esimeses põlvkonnas, kes ei taha Kodu-Eestist midagi kuulda ja nad lähtuvad vaid sellest omamoodi muinasjutust, mille on ise paguluses konstrueerinud. 

Väga pikka aega ei olnud neil võimalust kodumaale jäänutega vahetult suhelda ning tekkinud teadmatuse pidid nad kompenseerima enda loodud ettekujutusega ja sellesse pilti juurdusid teatud eelarvamused, millest lahti lasta on raske. Seda ei saa neile kindlasti süüks panna.

Meenub Martin Lutheri mõistujutt, et me ei saa keelata lindudel üle meie peade lennata, aga saame keelata neil meie pähe pesa ehitada. 

Eelmisel suvel sain mängida ühte põnevat lauamängu, mis omal ajal kingiti kõigile Toronto Eesti täiendkooli lõpetanud lastele. „Teekond läbi Eesti“ lubas ennast proovile panna Eestiga seotud teadmistes. Mul tuli tõsiselt naer peale, kui Kohtla-Järve ja Sillamäe osas esitati fakti pähe sadadesse tuhandetesse ulatuvat arvu seal elavatest venelastest. Mäng tervikuna oli igati hariv ja tore, aga teatud väited toetusid selgelt pagulaskujutelmast tekkinud kuulujuttudele. 

Aga on neid, ja mitte vähe, kes eestlastena hoiavad ennast kursis Kodu-Eesti eluga. Kes tihti ise külastades Eestit omavad väga adekvaatset ülevaadet Eestis toimuvast ning ei lähtu mingitest „muinasjuttudest“. Nendel inimestel on hea meel tunda ennast koguduse plaanis osana EELK tervikus.

Üheks faktiks on ka see, et nn väliseesti kogudused Põhja-Ameerikas on liikmete arvult pisenenud. Kuidas läheb sellest tulenevalt näiteks Toronto Peetri kogudusel?

Vastab tõele. Peetri koguduses on minu ametiaja jooksul viimase kümne aastaga maetud umbes viis ja pool sada inimest, juurde on aga läbi ristimise ja leeritamise tulnud umbes sada uut liiget. 

Oled seda väljendanud kohalikus lehes kaunisõnaliselt: „Toronto eestlaste kunagiste imetlusväärsete elujõud koguneb taevastesse templitesse.“ Miks uuest eestlaste generatsioonist nii jõudsat juurdekasvu ei tule? Kas uuseestlased on lihtsalt kirikuvõõrad või kuuluvad teistesse kogudustesse?

Oma praostkonna andmetest tuleb esile, et viimase kümne aastaga on ainus kogudus, kus on ristimisi, leere ja laulatamisi, on Toronto Peetri. Tõsi, Algur Kaerma sai oma viimasel Vancouveris veedetud aastal neli leerilast, aga see on ka kõik. Ristimisi on olnud ka üksikuid teistes kogudustes.

Kanada on tugevalt sekulariseerunud maa. See on nähtus, mis kaasneb multikultuursusega ja millel on tugevalt negatiivne mõju, aga ka oma positiivne mõju. 

Negatiivne mõju väljendub selles, et teatud vajadus religioossuse järele praktiliselt kaob ära, sest religioossus on see, mis inimesi üksteisest kultuuriliselt kõige rohkem eristab. Teisest küljest on sellel oma positiivne lähe, näidates, et inimestel, kes on oma religioosse kuuluvuse määratlenud, on oma usutunnistuse järgi elamise võimalus olemas. 

See on umbes sama protsess, mis toimus Eestis nõukogude ajal. Kui Eestis vaatame, kes on täna kirikliku aktiivi juures, siis on näha, et suures osas need, kes käisid okupatsiooni ajal leeris. Kui nad käisid leeritundides, siis see personaalne töö on jätnud sügava jälje. Vaadates seltskonda, kes on sekulariseerumas, siis just nemad tulid 90ndate alguse buumi ajal kirikusse. Karjaefektiga kaasa minnes ei pruukinud neil alati tekkida isiklikumat arusaamist religioonist. See kaasneb ka Kanada multikultuursusega ja ühiskonna üldise sekulariseerumisega. Järjest olulisem on tegeleda väga individuaalselt nendega, kes kiriku juurde tulevad. Nii toimetan ka Toronto Peetris, kus leerilaste vanematelt tagasisidet saades kuulen, et neile küll keegi nii detailselt paljusid asju usu kohta lahti ei seletanud. Viimati oli mul leerirühmas seitse leerilast, kellega kahtlemata jõuab paremini tegutseda kui seitsmekümnega.  

Mis toetab EELKga üksolemise tunde hoidmist?

Neid näiteid on palju. Olen innustanud ja tulemuslikult jälgima Eesti Kiriku kodulehte. Aeg-ajalt kerkib inimestega vesteldes esile ka diskussioone teemadel, mis puudutavad Kodu-Eesti kirikus toimuvat. 

Väga oluline on, et Põhja-Ameerika praostkond on esindatud saadikutega ka kirikukogul, mis tähendab, et meie esindajatel on võimalus mõjutada EELK protsesse. Me ei ole sugugi halvas suunas mõjutanud meie kiriku tervikut. Meie saadikud suhtuvad tõsiselt oma rolli ning osalevad kirikukogu töös suure pühendumusega.

Meie koguduse Facebooki grupis olen jaganud Eestis toimunud jumalateenistuste salvestisi. 

Paljud jälgivad regulaarselt ETVd, näiteks iga päev „Aktuaalse kaamera“ uudiseid. 

Saan aru, et pikk suvi Eestis ei ole tähendanud vaid puhkust. Palun räägi, mida oled tööalaselt teinud.

See idee tekkis siis, kui tegin Peetri kirikust igapühapäevaseid videosalvestusi. Tekkis idee teha midagi huvitavat. Rääkisin oma mõtted juhatusega läbi ja leidsin täieliku toetuse. Nimelt et võiks videopalvusi salvestada kodumaa erinevatest kirikutest. Et kuna suviti on inimestel kombeks Torontost ära sõita ja kirikusse jõutakse tavalisest vähem, siis võiks nende teenistustega veebi kolida. 

Kuna paljud Kanadasse jõudnud eestlased on pärit Hiiumaalt, siis alustasin Kärdlast. Järgmised palvused on toimunud Saaremaal Pühas, Kaarmal, Kihelkonnal, edasi tulevad mandri pealt Tallinna ja Tartu Jaanist ja Kuusalust. Kuusalu lauritsapäeval ma ka jutlustan ja seegi loodetavasti jõuab vaatajateni – näiteks 20. augustil. Kuusalus on ju läbi nõukogude aja lõhkumata säilinud Vabadussõja mälestusmärk, mida on mõjus Eesti taasiseseisvumispäeva tähistades näidata. Viimase teenistuse soovin teha Tallinnas Püha Vaimu kirikus, kus tuletada meelde uue kooliaasta alguse puhul Georg Müllerit ja tema eestikeelseid jutlusi, mida arvatakse vanemateks meie emakeeles peetud jutlusteks. 

Liina Raudvassar

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)