Marko Tiitus: Jumal on andnud mulle palju rohkem

02.11.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Viljandi praostkonna kevadisel sinodikoosolekul 27. märtsil Kolga-Jaanis valiti üksmeelselt praostiks Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus. Praeguseks on ametis oldud üle poole aasta, Eesti Kirik päris Marko Tiituselt praosti ameti rõõmude ning murede järele. Milline on Sinu silmis ideaalne kogudus ja ideaalne praostkond?
Õnneks ei ole ideaalmaastikke, -kogudusi ega -praostkondi olemas. Kirikuõpetaja, kelle peas eksisteerib täpne kujutlus ideaalsest kogudusest, sarnaneb abielumehega, kes kõrvutab oma kaasat ideaalnaisega. Tark mees võib näha oma naise puudusi, ent teada samas, et just see naine on tema jaoks parim.
Kadestan siiamaani oma järeltulijat Juuru koguduse pärast, kus ma viis aastat teenisin. Viljandi Jaani koguduse puhul aga ütlen samamoodi, nagu üks sõber ja ametivend oma koguduse kohta: see on pastori unistus. Mõtlen vahelheldimuse ja hirmuga, kuidas on võimalik, et just minu hoolde selline kogudus on usaldatud. Jumal on andnud mulle palju rohkem kui mingid ideaalid või unistused, mis mul mingitel aegadel ja hetkedel on meeles mõlkunud.
Kui palju on Viljandi praostkonnas vaimulikke ning paljud neist omavad (lisa)töökohta väljaspool kirikut?
Viljandi praostkonnas on 12 tegevvaimulikku, neist pooled töötavad suurema või väiksema koormusega väljaspool kirikut.
Kas Sinu hinnangul on Viljandi praostkonna vaimulike töötasu Eesti keskmisel tasemel? Kui suur on kesksest palgatoetuskassast vaimulike palkadeks saadav summa?
Vaimulike palk Viljandi praostkonnas on üsna erinev, aga erinev on ka koormus, millega vaimulikud kogudustes töötavad. Kui võrrelda meie töötasu Eesti keskmise palgaga, mis praegu on minu teada 11 550 krooni, siis sellele jääb meie praostkonna vaimulike palk kaugelt alla, Eesti kirikuõpetajate keskmine palk on mulle kahjuks teadmata.
Viljandi praostkonnas makstakse igale vaimulikule praostkonna kassast vähemalt 1518 krooni palgatoetust, millest umbes kolmandiku moodustavad sihtotstarbelised laekumised Tuusula ja Nurmijärvi sõpruspraostkondadelt Soomes.
Toetan igati teenistuslepingute sõlmimist vaimulikega ning loodan, et see on üks samm korrastamaks töö- ja palgasuhteid meie kirikus. Kuid igal juhul on Viljandi praostkonna ja kogu Eesti kiriku vaimulikud alatasustatud, kui pidada silmas nende haridust, motivatsiooni, pühendumust ja vaimset ning füüsilist koormust.
Viljandi praostkond on tuntud noortetöö keskusena (Pilistvere) ja rohkete kultuuriürituste korraldajana (Jaani, Pauluse, Kolga-Jaani). Kas aktiivset kultuurielu saab nimetada praostkonna rikkuseks?
Kindlasti. Kuid olen ikka ja jälle rõhutanud, et kultuur ei tähenda üksnes kontserte ja kihelkonnapäevi. Kiriku panus kultuuriellu on kõigepealt selles, et igal pühapäeval pühitsetakse liturgiat, saadetakse lahkunuid jumalasõna ja hingepalvega viimsele teekonnale, ristitakse lapsi ja laulatatakse abielusid. Ilma riituseta ei saa kultuur sügavamas tähenduses eksisteerida. Riituse läbiviimisel ei saa kirikut keegi asendada ning seda tuleb teha tõesti professionaalselt. Kirikuõpetaja olgu pigem preester, šamaan ja müstagoog kui valla või linna kultuuritöötaja.
Alates 2006. aasta ülestõusmispühadest on Viljandi Jaani koguduses kasutusel uuendatud jumalateenistuskord, mis järgib liturgiakomisjoni eelnõu. Kuidas on kogudus uuenenud missakorra omaks võtnud ning kas ka teised praostkonna kogudused on liturgiliste uuendustega kaasa läinud?
Minu hinnangul on kogudus uuendatud missakorra selgeks saanud ja selle omaks võtnud. Kevadel koguduseliikmete hulgas läbiviidud küsitlus näitas rahulolevat suhtumist jumalateenistustesse. Üks inimene mainis küll igavaid jutlusi, aga keegi vastanutest ei pidanud liturgiat igavaks või halvaks.
Tõsi, aasta jooksul on minu juurde tulnud kaks koguduseliiget ning väljendanud kahtlust, kas liturgia uuendamine oli ikkagi vajalik. Olen püüdnud neile põhjalikult uuenduse mõtet selgitada ja vähemasti need kaks pole jumalateenistustelt kõrvale jäänud. Küllap ongi mis tahes uuenduste puhul küsimus ennekõike põhjendustes, selgitustes ja suhtlemises.
Jumalateenistuste elavamaks ja elusamaks muutmine on aga märksa laiem tegevus kui missakorra uuendamine. Püüame Jaani koguduses jätkuvalt sinnapoole, et jumalateenistus oleks kogudusekeskne ning võimalikult palju inimesi oleks selles aktiivselt kaasa haaratud. See on leidnud väga positiivset vastukaja. Näitena võib tuua leeriõpetuse sidumise jumalateenistustega – Viljandi Jaani koguduses ei ole leerilastel lihtsalt kohustus külastada teatud arvu jumalateenistusi, vaid nad tulevad kaks korda kuus missale koos oma tugiisikutega, kes toovad nad armulaua ajal altari ette õnnistamisele ning juhivad pärast teenistust leerilaste rühmavestlusi.
Teised Viljandi praostkonna kogudused ei ole uuendatud missakorda kasutusele võtnud – meie praostkond on liturgiliselt üsnagi konservatiivne. Eks Viljandi Jaani kogudus oma lühiajalise traditsiooniga (kogudus on ju saanud tegutseda kõigest 15 aastat) ole uuendustele altim kui teised. Paaris-kolmes praostkonna koguduses kasutatakse üksikuid uusi elemente.
2007. aasta vaimulike konverentsi teema «Meie kirik homme» oli suunatud pilguga tulevikku – EELK uuenevale liturgiale ning arengukavale. Kas 2008. aasta jaanuarikohtumise kava ja juhtmõte on juba koostatud? Mida konverentsil arutatakse?
2008. aasta vaimulike konverentsi peateema «Õppiv kirik» tegi juhatus teatavaks juba eelmisel konverentsil. Õnneks saime vaimulikelt tulevase konverentsi teema suhtes positiivset tagasisidet ning palju häid ettepanekuid. Teemapüstitus on tingitud äratundmisest, et kirik ja selle vaimulikkond ei saa olla üksnes õpetaja rollis – ennekõike peame ise olema pidevas kasvamises, arenemises, peame olema õpilased.
Kui praegu kõneldakse palju elukestvast õppest, siis võib tunduda, et tegemist on XX sajandi pedagoogika leiutisega. Kirikus on aga algusest peale praktiseeritud elukestvat õpet: igal pühapäeval koguneb kogudus, et kuulda ja õppida jumalasõnast – seda, kuidas olla parem inimene ja parem kristlane, kuidas leida oma koht maailmas, kuidas teenida Jumalat kaasinimest teenides.
Kindlasti saab järgmine vaimulike konverents olema ajalooline, sest päevakorras on heakskiidu andmine uue kirikukäsiraamatu (agenda) eelnõule. See on esimene kord pärast uue põhikirja vastuvõtmist, kui vaimulike konverents peab andma teoloogilise hinnangu kiriku õpetusse või liturgiasse puutuvas küsimuses enne selle otsustamist kirikukogus.
Riias pühitseti 13. oktoobril ametisse kaks Läti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppi ning Lätis on praeguseks kokku kolm piiskopkonda. Piiskopkondade moodustamist on EELKs arutatud juba aastaid. Milline on Sinu arvamus, kas Eesti vajab piiskopkondi?
Lõplikku ja valmis seisukohta mul selles küsimuses pole. On kaheldav, kas Eestil oleks mõtet liikuda klassikaliste piiskopkondade – koos iseseisvate konsistooriumide ja sinoditega – moodustamise suunas: see võib ohtu seada niigi harali oleva kiriku ühtsuse. Kui ühe piiskopkonna piiskop ordineerib naisi ja teine mitte, ei aita see kaasa kiriku konsolideerimisele. Ka Lätis on tegemist pigem peapiiskopile alluvate regionaalsete (kindla teenimispiirkonnaga) abipiiskoppidega.
Küll olen aga seda meelt, et piiskopi tasand peaks tulema kogudustele ja vaimulikele lähemale. Olukord, kus 164 koguduse peale on üks peapiiskop, kes peab esindama kirikut ühiskonnas ja välissuhtluses, ning Eesti suurima koguduse ülemõpetajana tegutsev piiskop, ei rahulda kiriku vajadusi.
Küsimus on ennekõike vaimulike hingehoiu ning tööalase supervisiooni ja nõustamise korraldamises, samuti koguduste regulaarses visiteerimises ja kinnitamises. Praost, kes enamasti on suure ja aktiivse koguduse õpetaja ning kes valitakse ametisse neljaks aastaks, ei ole tihti suuteline talle antud põhikirjalisi ülesandeid täies mahus täitma. Et meie vaimulikkond on noorenenud, ei ole ka praostkondades piisavalt ametistaaþilt ja juhiomadustelt sobivaid kandidaate – eks see oli ka põhjus, miks mind sellele ametikohale esitati.
Alternatiiv oleks suurendada praosti töökoormust, võimaldades tal näiteks võtta kogudusse abiõpetaja, ja pikendada tema ametisoleku perioodi. Isiklikult kaldun aga siiski pigem abipiiskoppide ordineerimist pooldama.
Elate perega Jaani kiriku kõrval koguduse pastoraadis õpetaja ametikorteris. Kas töö tuleb ka koju kaasa? Kuivõrd on koguduse teenimisega seotud abikaasa?
Jaani kirikus käib aktiivne ja vilgas tegevus, kõik vähegi süvenemist nõudvad tööd (sh jutluste ettevalmistamine) teen teadlikult kodus. Eks vaimuliku ametis ole piiride tõmbamine töö, pereelu ja vaba aja vahele alati keeruline.
Koguduse juhtimisse abikaasa ei sekku, tema näol leian pigem mõistva, erapooletu ja delikaatse kuulaja oma tööalastele muredele ja probleemidele. Organisti peres üles kasvanuna ning lapsest saadik kirikuga harjununa on Mirjam meie perre kaasa võtnud kristlikust kodust kaasa saadud vundamendi, mis minul endal puudub – pere on minu jaoks kindlasti see tagala, kus saan end laadida ja koguda enne koguduse keskele minekut ja sealt tulles.
Olen Mirjamile tänulik vaimuliku toe ning eestpalvete eest, mida ei saa kunagi küllalt. Ma ei kujutaks ette, et abikaasa suhtuks minu vaimulikukutsesse kui lihtsalt ühte ametisse. Minu õpetaja Toomas Pauli naine ütles kunagi, et elus ei ole midagi ilusamat kui Jumala poolt antud usklik abikaasa. Nii see on.
Oled Eesti Kirikus alati oodatud ja lugejate poolt hästi vastu võetud terava mõttega kolumnist. Kas lehele kirjutamine aitab n-ö vormis püsida ja päevasündmustega kaasas käia?
Kristlik meediatöö on läbi aastate olnud üheks minu hobiks – olen teinud kaastööd Raadio 7-le, Eesti Luterlikule Tunnile ja nüüd Eesti Kirikule. Kuulun nende inimeste hulka, kes vajavad kirjutamiseks konkreetseid tähtaegu ja kokkuleppeid – kui peaksin jääma inspiratsiooni ootama, siis oleksid küllap kõik mu kolumnid kirjutamata.
Päevasündmustega olen enda arvates üsna kehvasti kursis – uudiseid loen ja kuulan ebaregulaarselt, pigem kulutan selle aja inimestega vestlemisele. Lehele kirjutamine aitab mõne mõtte enda jaoks selgeks või selgemaks mõelda ning on omamoodi vaimne sport, millega rahuldava või hea tulemuse korral kaasneb nauding. Ja eks ta ole pisut ka edevuse asi.
Millistele asjadele kulub suurem osa Sinu energiast?
Päevad on õnneks piisavalt mitmekesised. Kui järele mõelda, siis kulub suurem osa energiast tõenäoliselt suhtlemiseks: erinevad vestlused, kokkusaamised, koosolekud, nõupidamised, loengud küll koguduseliikmete, töötegijate, üliõpilaste ja koostööpartneritega. Rohkem aega võiks olla lugemiseks, meditatsiooniks ja iseendaga olemiseks.
Samas meeldib mulle inimestega suhelda. Ma ei tunne end hästi suurtes seltskondades, küll aga teavad need, kes mind tunnevad, et võin end nelja silma all tundideks vestlema unustada. Sirje Endre ütles kord, et kõige viljakam suhtlemise vorm on kahe inimese dialoog, ja tal on tuline õigus. Ka juhina eelistan rääkida inimesega nelja silma all, selle asemel et kutsuda kokku järjekordne koosolek.
Jaani koguduses ei ole alates maikuust alalist sekretäri, mis on minu administratiivset ja organisatoorset koormust tublisti suurendanud – kohati on selline olukord väga väsitav. Uuel aastal saan endale tubli assistendi ning loodan rohkem pühenduda sisulisele tööle koguduses ja praostkonnas.
Millise raamatu seltsis veedad vaba päeva?
Kui rääkida teoloogidest, siis on mu vaieldamatud teejuhid Uku Masing ja Toomas Paul. Nende tekste tasub lugeda ikka ja jälle. Ilukirjandusest meenuvad esimese hooga George Orwell, Milan Kundera ja vennad Strugatskid. Eesti kirjandusest loeksin vabal päeval mõnd Ristikivi või Krossi romaani.
Üks mõte?
elada elusamat elu.

Küsis
Merje Mänd

Marko Tiitus, 36
Sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna 43. Keskkooli (8. klassi), G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli, teoloogiat õppinud EELK Usuteaduse Instituudis 1993–1997, Norra Luterlikus Teoloogiainstituudis (Det Teologiske Menighetsfakultet) Oslos 1995–1997 ja UI Pastoraalseminaris (1997–1998). 2005. aastast TÜ usuteaduskonna doktorant.
Vaimulike konverentsi juhatuse esimees.
Muud tööd väljaspool kogudust: UI praktilise teoloogia lektor.
Kogudus(t)e teenimine: Viljandi Jaani koguduse õpetaja, Pilistvere koguduse hooldajaõpetaja.
Koguduslik kuulumine: EELK Viljandi Jaani koguduse liige.
Perekond: abikaasa Mirjam Tiitus on saksa filoloog, töötab Viljandi Kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö osakonna koordinaatorina. Lapsed Mirjam (13), Elsbet Helena (3,5), Ingel Madleen (1,5).
Huvialad ja meelistegevus: eksklusiivseid hobisid, millesse aastaid raha ja aega panustatakse, mul ei ole. Kirikutöö ja pere kõrvalt püüan jõudumööda tegelda teoloogiaõpingutega. Vabal ajal meeldib lugeda, looduses matkata, lastega mängida või niisama logelda. Meelistegevuseks on see, mis parasjagu käsil, eriti armas on mittemidagitegemine – selline eriline tunne mõne hea sõbra seltsis, kui kuskile kanti ei ole kiiret ning saab ühtäkki lihtsalt olla ja sellest olemisest rõõmustada.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)