Esileht » Online » Online artiklid »

Marju Lepajõe: kuulujutte on alati levitatud, aga praegu levitavad neid ka noored töövõimelised inimesed

16.03.2017 | | Rubriik: Online artiklid

See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ütles arvamusliidrite lõunal «Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?» religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe.

Austatud koosviibijad! Daamid ja härrad!

Ennekõike lubage tänada ajalehte Postimees ja peatoimetaja Lauri Hussarit tänase lõuna korraldamise eest ning Neeme Korvi ja arvamustoimetust kutse eest tulla ja avaldada mõtteid tõest ja tõejärgsusest, uudiste võimalikkusest ajajärgul, mida võib nimetada ebajumalate ajaks, ning jõuda juba veerand tunni jooksul kokkuvõteteni.

Lubage teid tervitada ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna poolt, kus mul on au olnud õpetada veerand sajandit ladina ja vanakreeka keelt, puhast õndsust. Pikk viibimine antiigi ja kristliku mõtteloo sümbioosis kindlasti mõjutab järgnevaid mõtteavaldusi, kuigi mul endal ei ole selgust, kuidas. Objektiivsuse huvides nimetaksin, et loodetavasti kuuleb täiuslikku teoreetilist paletti filosoofilistest vaadetest tõejärgsusele Eesti filosoofia XIII aastakonverentsil, mis toimub mais.

Tahaksin läheneda tänasele teemale sealt, kus kuu aega tagasi Enn Soosaare mälestuskonverentsil lõpetas austatud kirjanik Sofi Oksanen. Kui tohib meelde tuletada: tema suurepärasest ettekandest jäi kõlama mõte, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Kui sisuliselt toimub okupatsioon, siis tuleb seda okupatsiooniks ka nimetada. Asju tuleb nimetada, nagu nad on. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad ka mõtlemist.

Seda ideed jätkates on esimene küsimus, mis ikkagi takistab kasutamast õigeid ja täpseid sõnu, lisaks diplomaatilisele viisakusele, mis võib märkamatult üle minna konformismiks ja lõppeda isegi hävinguga? Ka nn tõejärgsuse seisund on mu meelest seotud keelelise suutlikkusega, täpsemalt: suutmatusega. See ei ole ainult lõpmatult kütkestava IT ja meediakire kõrvalmõju.

Tõejärgsus on iseenesest osav ja uljas mõiste, milles on palju vabadust, jättes mulje, et tõde ongi ületatav, ehk isegi selja taha jäetud nähtus. Lahkumine ahelatest, nagu siis, kui tuli postmodernism, on ju alati meeldiv.

Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiažanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes.

Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.

Kuulujutuvorm ja külgnemine tragöödiaga võtab tõejärgsuselt tema huvitavuse, vabaduse hinguse. Lisaks mõjuvad nt keskaja fiktiivsed uudised fantaasiarikkamalt, kui lugeda kas või VIII sajandi anonüümse autori teost «Liber monstrorum», kus kirjeldatakse teatavaid sirmjalgu: «Räägitakse, et olla üks inimliik, keda kreeklased nimetasid sirmjalgadeks, kuna nad kaitsta end palava päikese eest nii, et lebavad selili ja varjavad end jalaga. Nad olla väga kiired olevused, neil on ainult üks jalg, nende põlv ei paindu ega lase kummardada.» Sama anonymus kirjutab veel astomooridest, inimestest, kellel puudub suu ja kes toituvad ainult hingamisest jm. Võrreldamatult huvitavad on hilisantiigi-varakeskaja fiktiivsed ajalookroonikad, mis püüavad esitada Trooja sõda nii, nagu ta tegelikult oli, ja näidata, et Homeros oli hull. Pseudo-Dares Phrygiuse Trooja-kroonikat (V saj), mis on vormistatud kantseliitliku aruandena, peeti autentseks ajalooallikaks XVII‒XVIII sajandini. Mis siis veel rääkida n-ö kallutatud müstilistest nägemustest! Religioossuse loomejõud on tohutu, aga praegu ei paista seda kusagilt, isegi ebajumalaid ei paista.

Edasi loe Postimehest.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)