Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Margus Suvi: minu usukese või usu süda on usust õigeksmõistmine

07.12.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast


Äsja juubelit pidanud õp Margus Suvi teenib piirilinnas Valgas. 3 x Kätlin Liimets

Küpses eas ordineeritud õpetaja Margus Suvi teenib piirilinna Valga kogudust. 5. detsembril tähistas ta oma juubelit.

Pea alaspidi, selg venituses, ripume intervjuu sissejuhatuseks koos ametivend Margus Suviga selja venituslaual, mille on valmistanud Marguse äi Jüri. See on ainukordne algus jutuajamisele. Selg sirge – justkui oleks mitu sentimeetrit sihvakamaks veninud –, meel virge, on hea kõnelda Margus Suvi õdusas kodus tema vaimulikuteest, teenitavast kogudusest ja kõigest sellest, mis oluline siin päikese all.

Veendun, et lisaks füüsise eest hoolitsemisele on väga tihti päikeselise olekuga Margus ka läbi mõelnud, kuidas oma vaimu ja hinge sisukalt puhkuse lainele häälestada. Saan pilgu heita Marguse maalidele. Sel sügisel on ta taaselustanud oma huvi maalikunsti vastu ja väga rahul, et saab kord nädalas kolm tundi kunstnik Robert Suvi juhendamisel kõigest muust end ära lõigata ja nagu ta ise naeratades seletab: „Saan nokitseda värvide: toonide ja pooltoonide segamise kallal. Muidu tegele kogu aeg tekstide ja suhetega. See on täiesti uus ja teistsugune maailm.“


Õpetaja Margus Suvi on sel sügisel taaselustanud oma huvi maalikunsti vastu.

Kuulud nende hulka, kes on vaimuliku teenimiseni jõudnud küpses eas. Sind ordineeriti 2018. aastal. Kuidas sa selleni jõudsid?

17aastaselt käisin Viru-Nigula koguduses õpetaja Jaani Jaani juures leeris. Siis kujunes teadmine, et tahan kirikuõpetajaks saada. Minu vanaema Elise Suvi oli kirikuteenija, n-ö kirikumemm. Kiriku keskkond oli mulle tuttav ja küsimus Jumala olemasolust polnud üldse teema. Minust endastki sai kellamees pärast leeri, kui koolipoisina asusin vanaema kirikutöös abistama. Ema ja isa kogudusega seotud polnud, aga ema Elli sai pärast Siberist naasmist peavarju Viru-Nigula kirikuõpetaja Johannes Paesalu peres. Johannese abikaasa Hilja oli tema ristiema ja tädi. Vanaisa pere oli enne sõda kiriku rentnik ja vanaisa Johannes Suvi kirikhärra kutsar. Vanavanemate kodu oli nõukogude ajal kiriku leerimajas, seal oli ka kolhoosi saun, vanaisa hoolitses sauna, vanaema kiriku eest. Paesalu pere elas kiriku köstri majas, nii mu ema-isa „üle aia“ tutvusid.

(Naerdes. – K. L.) Teismeeas oli kriitiline olukord tüübiga Margus Suvi. Alkohol ja sport olid korraga populaarsed ehk siis rajud peod ning trenn käisid koos. Sealt tulid rasked suhted nii kodu kui ka kooliga. Vanaema sai sellest aru ja ütles, et poiss, tule leeri, et äkki muutud. Õpetaja Jaan Jaani oskas noortega ümber käia. See oli huvitav, et noored, kes enne pidutsesid, jõudsid äkki kirikusse, meid oli nii Kundast, Viru-Nigulast kui Aserist. See oli rahvusliku tõusu aeg. Eks me vaheldumisi kuulasime rokki ja käisime kirikus. See oli äge! Jaan Jaani ei moraliseerinud. Ütles ainult, et poisid, ärge kantselei ees suitsu tõmmake. Me provokatiivselt ootasime, et kuidas ta reageerib. Õp Jaani oskas juhendada ja kaasata. Kutsus kirikusse appi, tegime koristustalguid, hakkasime rohkem suhtlema, käisime jumalateenistustel. See oli põnev!


Õpetaja Margus Suvi kasutab aeg-ajalt tasakaaluks rohkele kirjutuslaua taga istumisele selja venituslauda.                                                                                                                                                   

Viimasel ajal kostub aina enam, et eriti luterlik kirik ei oska tänapäeva noori kõnetada. Kas oleme midagi ära unustanud?

Siiski kõnetab, aga äkki me ei oska kõnetusest edasi minna ehk kaasata. Jaan Jaani oskas. Ei saa öelda, et ta oleks ülearu lahke olnud. Pigem ütles, et ise otsige ja leidke, mida teha tahate, mis on põnev teile. Leeri tulijaid küsitles, et miks sul seda vaja on. Kui vastata oskasid, siis võisid käia nii kaua, kui endal vaja oli.

Tol ajal toodi sinimustvalge kirikusse. Kirik oskas rahvuslike tunnete ärkamisega kaasas olla. Nüüd hoiame justkui rohkem seda pärandit üleval, et näe, mida tegime siis … Praegu peaks elustama selle, mis rahvast nüüd kõnetab ja kaasab.

Seega oli sul tormiline noorus, aga teoloogia õppimiseni tol ajal ei jõudnud?

Mul oli silme ees siht, et asun kirikusse tööle. Tolleaegsed sõbrad Kaido Soom ja Tauno Teder olid juba astunud usuteaduse instituuti õppima. Oli sama plaan, aga tuli elumuutus: isa jäi haigeks ja pidin teda pikalt hooldama.

Eestis käis 1990 ja 1995 misjonilaev Logos 2, kus käisin vabatahtlikuks. Seal küpses plaan saada misjonäriks. Sain 1995. aastal palvevastusena minna laevale vabatahtlikuna pooleks aastaks tööle. Pärast seda kogemust soovisin oma nooruse pühendada misjonitööle. Tegu oli rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Operatsioon Mobilisatsiooni (OM) misjonitöö projektiga. Tartus oli OMi kontor (OM Eesti Ühing), 1997. aastal kutsus OM Eesti juht Jyrki Raitila mind kaheks aastaks noortetööd korraldama. Asusin siis õppima teoloogiat baptistide kõrgemas usuteaduse seminaris. Noortetööd korraldasime Kivilinna gümnaasiumi ruumides Kivi Klubi tegevusena, need olid rahvusvahelised noorte klubiõhtud, kus koolinoored veetsid aega ja korraldasid ühiseid tegevusi koos kristlike noortega Tartu erinevatest kogudustest. Põnev aeg oli.

Kui nii tihedalt baptistidega olid seotud, kas siis ei tekkinud mõtet, et vahetaks konfessiooni?

Ei, olin luterlikus kirikus ristitud ja minu usukese või usu süda põhineb usust õigeksmõistmisel.Lisaks Jeesust järgiva usuliikumise kogukonnale vajasin luterlikku kiriklikku vormi ja vaimsust.Kui misjonitöö aeg läbi sai ja jäin hätta oma seminariõpingutega, asusin tööle riiklikus noortetöös. Tegin noorsootööd kümmekond aastat Tartus ja Jõhvis, lõpuks siiski tundus, et minu naljad ja kiirus noortega enam kokku ei käi. Seejärel tuli pereloomine ja tegin sotsiaaltööd. Kui lapsed olid jõudnud lasteaia lõppu, siis sain aru, et nüüd on piisavalt eluküpsust, et pühenduda oma ammuse unistuse elluviimisele – kiriku ja ühe selle kogukonna teenimisele. Astusin TÜ usuteaduskonda magistrantuuri, et end valmistada ette kirikuõpetajaks. Viimasel õpinguaastal kutsus õp Vallo Ehasalu mind Valgasse appi teenima. (Kavalalt naerdes. – K. L.) Tema oskab küll värvata! See oli õige aeg minu jaoks. Iga kogemus ja kutse oli sel ajal hea. Nii see Valga jäigi.

Elada Tartus ja teenida õpetajana Valga kogudust on logistiline väljakutse. Kuidas jõudu jagub?

Eks ta väsitab jah! Misjonitööst on jäänud sisse põhimõte, et töö ei ole kodu keskmes. Elus on kolm tähtsat asja: mida sa teed, kellega koos elad ja kus on su kodu. Minu kutsumus on olla vaimulik, minu pere ja kodu on Tartus ning teenin seal, kus selleks on vajadus.

Valga on piirilinn. Kas kirikute vahel toimub piiriülene koostöö?

Koostöö kahe riigi ja ühe linna vahel on väga hea. Meie jaoks on see üks linn, lihtsalt inimesed käivad vahel üle piiri. Eile (intervjuu toimus 28.11. – K. L.) kuulutasime koos Valka luterliku Lugaži koguduse õpetaja Andris Reitersiga välja advendirahu. Räägime omavahel vene, kirjutame inglise keeles, arvutil pole lihtsalt venekeelset tähestikku. Hea koostöö on ka Valga katoliku preestri isa Viktoriga, temaga koos sõidame Tartust igal pühapäeval Valgasse. Tihedad suhted on Valga Betaania koguduse ja pastor Otto Aavistoga

Hiljuti palusid Leevi Reinaru ja Valdek Johanson, et võiksin ka Riia eestlaste teenimisele mõelda. Mulle see mõte meeldib ja innustab. Eestlaste arv on seal vähenenud. Koroona on oma mõju avaldanud. Eesti selts ka soovib, et kogudus tegutseks. 18. detsembril lähen esimest korda Riia Jaani kirikusse jumalateenistust pidama.

Kas märkad kahe luterliku kogukonna – Eesti ja Läti – erinevust?

EELK on palju vaadanud Soome kiriku poole, kust on tuge ja abi saadud. See on mõjutanud meie kiriku kujunemist. Ehk pole me osanud tähele panna, et meist lõunas asuvatel lätlastel on sügavat luterlikku vaimsust. Lätlased on osanud kaks huvitavat asja ühendada: neil on tihedad sidemed väga konservatiivse Missouri sinodiga ja samal ajal on nad üle võtnud Ignatius Loyola vaimulikud harjutused. See kokku loob kiriku vaimsuse.

Läti peapiiskop Jānis Vanags kutsub vaimulikke oma eeskujuga neid harjutusi tegema, et vaimulikud kasvaksid oma usus ja endaga toime tuleksid. Neil on ka programm Via de Cristo (hsp keeles ’Kristuse tee’). See liikumine sai alguse 40ndatel Hispaania katoliku kirikus, jõudis Ameerikasse ja 70ndatel sai luterlikus kirikus sellise nimetuse. Selle programmi kaudu leidis praegune Valka õpetaja oma kutsumuse. Tegemist on jüngerluse programmiga ehk kuidas maailmas kristlasena elada ja kuidas olla koguduse töötegija. Lätis kasutavad anglikaanidelt üle võetud Alfa-kursust just luterlased ja katoliiklased. Läti luterliku kiriku õppeprogrammide järgnevus on Alfa, leeriõpe ja Via de Cristo.

Eks meil on lätlastega sarnane vaimsus, aga tundub, et sealses kirikus on mõned sammud kaugemale mindud sügavuses. Pean silmas seda, mis puudutab vaimulikke harjutusi või tegevusi, mis hoiaks koguduse liikmeid koos, annaks vaimulikku kasvu ning kaasaks neid oma koguduse ülesehitamisse ja ellu.

Piiride juurde tagasi tulles. Mis on elus asjad või väärtused, mis toetaksid meie avarust, piiritust?

Elame maailmas, kus on vastastikune seotus. Ei saa elada nii, et ei pane tähele, mis toimub meie ümber või mis toimub teistega. Elu ei mahu vaid tikutoosi. Kui seda märkame, siis saamegi olla avarama meelega. Meie piirid laienevad. Elu avarus on see, mis annab meile võimaluse oma elu avaramalt ja mitmekülgsemalt näha ja mõtestada.

Ka Jumal on avar. Me ei saa teda piirata oma arusaamade või tekstidega. Ta on üle nende. Ta on Looja, kes andis meile ilmutuse endast. Selles on suur täiuse ja avaruse ruum. Jumal on Looja, kes on meid kutsunud ellu ja soovib kogu loodu enda juurde tagasi tuua, et võiksime hakata taastuma eemal olemisest. Jumalas on avarus ja sügavus, mis oma loodust hoolib. Kristuse kohalolu märgates ei saa jääda väga kitsarinnaliseks elu elamisel.

Oleme sinuga mitmel korral vaimulikel harjutustel kohtunud. Kuidas jõudsid retriidini?

Kuulsin retriidist pastoraalseminaris ja hakkasin otsima, kus seda praktiseerida. Eesmärgiks on olnud, et vaimulikuna teenides püsiksin Kristuse kohalolus ja kasvaksin usus. Nägin noorena, kui palju noori mehi kirikuõpetajana läbi põles. Ongi oluline, et oma kutsumust järgides oskaksid ka endaga toime tulla ja hoida lähisuhteid. Võime kaotada või unustada ennast ja oma lähedasi, kui oleme täitmas seda, milleks Jeesus on meid kutsunud. Jeesus on ju meile selgelt näidanud, kuidas oma ülesandega toime tulla. Temagi võttis aega, et Jumal-Isaga koos olla, läbi mõelda, end ette valmistada. Selleks ta läks eraldatud paika. Meilgi tuleb osata seda teha. Minagi teen seda sageli.

Mida pead vaimulikus ametis oma tugevuseks?

Mulle läheb enim korda inimene. Kõige tähtsam on luua ja hoida suhet. Raske on, kui märkan, et ei suuda inimeste vajadusi täita. Küsin aeg-ajalt endalt, kas toimida vajaduspõhiselt või teha, mis rohkem edasi viib, mis aitab taastuda, ennast leida ja edasi minna. Peame aitama inimesel elus toime tulla selliselt, et mõju ulatuks ka igavesse ellu ehk siinne eluga toimetulek toimub alati igaviku valgel. Teisalt –mida paremini koguduse liige oma usu ja argipäeva hallis toime tuleb, seda tugevam on meie kogudus, seda paremini saavad meie kogudused oma missiooni täita.

Oled jaganud, et tunned kutsumust varjusurmas kogudusi taas elule äratada?

Elu on mind kokku viinud olukordadega, kus asjad pole hästi õnnestunud, kus elu on justkui tardunud, on vaja aidata taastuda. Pean silmas organisatsiooni. Valgas on see nii olnud. See, mida arvasin enne teadvat, ja see, milles teenides ja suheldes selgusele jõudsin, on erinevad. Kogudustel, kus juhtimine on takerdunud, on raske. Vormiliselt võivad asjad korras olla, aga inimesed pole enam toiminud kui lootuse kogukond, kus on usk ja lootus kesksel kohal. Minu soov on olnud leida üles need viisid, mis toetavad nii inimest kui ka organisatsiooni. Koguduse kohalolu roll ja kiriku ülesanne on kuulutada Jumala armusõnumit oma põlvkonnale, vaatamata sellele, kas valitsev ühiskonnakorraldus seda soosib või mitte.

Millise tee Valgas leidsid?

Kindlasti olen teinud vigu ja valearvestusi. Ei ole alati leidnud õigeid viise ja pole osanud inimestes tuua välja head, mis neis peidus on, sest see on tegemine läbi õppimise. Olen mõistnud, et kõigepealt peab inimestel tekkima usaldus või sümpaatia koguduse vastu, alles siis on nad valmis kaasa tulema. Usalduse loomine võtab palju aega. Oma plaani esitamine ei kaasa veel inimesi. Kui kuulata inimesi, siis saab leida viisid, kuidas olukorras, kus on palju ebakindlust ja teadmatust, edasi minna. Olen kohanud ka ootust, et kirikuõpetaja teeb kõik asjad ära. Pidin kaaluma variantide vahel, kas oleks parem, et asjad oleks korras ja teen nad üksi ära või teen koos inimestega ja läheb aega ning organiseerimist. Õppetund oli, et ei saa kõike teiste eest ära teha. Selles osas olin endaga pahuksis.

(Toob teisest toast papitükile joonistatud skeemi. – K. L.) Olen püüdnud mõista, mis on koguduse ja kiriku roll ühiskonnas tänapäeval. Oleme rahvakirik, mis on saanud jälle misjonikirikuks. Olen mitu aastat otsinud, mis on meie tuum, ja leidnud: kogudus on usu ja lootuse kogukonnana väärtusruum. Selles toimib suhtevõrgustik: läbi suhete liigub nii Jumal kui ka elu. Oleme lunastussõnumi keskmes ja pühakiri ning hea ja armuline Jumal on meie elu keskmes.

Kuidas tänapäeva inimesele mõistet ’lunastus’ seletada?

Tänapäeva inimese taotlus on tihti täiuslikkus ja mitmekesisus. Ta otsib tähendust. Kui tähendust on raske mõista või ta on läinud katki, on rikutud, siis saab kõnelda lunastusest. On keegi, kes on võtnud meie asju parandada ja on kaasas paranemise teel. Ta on Autor, kes kõik on loonud, ka meid, ja see Autor teeb ka asjad korda, on meiega iga päev kaasas ja viib taastumise ning lunastamiseni. See ei juhtu kohe, see võtab aega, teekond võib pikaks osutuda.

Saame avardada inimese jumalatunnetust selle läbi, kus ta on või kust ta otsib seda. Esikohal on kuulata inimest. Küsimuse ’miks?’ asemel võiks olla ’kuidas?’, ehk kuidas siit edasi läheme, küll siis leiame ka põhjused, millega tegeleda. Meil võib olla endale selge, et peame aitama inimesel üles leida kaduma läinud suhte Jumalaga, aga kui inimene paljude asenduste, täienduste ja võõrandumistega ei tahagi Jumalat, siis me ei saagi seda sõnumit elustada tema jaoks. Sõnum tuleb siis, kui inimene on avatud ja tahab selle endale selgeks teha.

Elu on nii tormiliselt muutunud. Elame ettearvamatute muutustega maailmas ja päris teadmatut või tundmatut tulevikku. Selles on oluline leida väärtused või põhituumküsimused, mis annavad meile kindlustunde. Kindlustunne on elus praegu kõige olulisem. Seda me välistes asjades väga ei leia. See tuleb seest, sisemise väärtuse läbi. Kindlasti on kiriku järjepidevusega hoitud tavad ja arusaamad inimesele toeks. Kirikus on kindlustunde elemendid, millega inimene saab hakata oma elu taas täitma. Praegu on näha, et käib suur vaimne otsing. Inimesed tahavad leida avaramat ja tähendusrikkamat elu. Peame kindlasti selles otsingus kõnetama inimest seal, kus ta on, et ta leiaks kindlustunde ja äratundmise.

Kätlin Liimets

Margus Suvi

Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja.

Sündinud 5. detsembril 1972 Aseris.

Ristitud 1973 ja konfirmeeritud 1989 Viru-Nigula kog.

Ordineeritud õpetajaks 6.1.2018.

Hariduskäik: Aseri kk 1991, Tartu kõrgem usuteaduslik seminar 2013, Tartu ülikool 2017 (usuteadus, MA), UI past-sem Tartu Pauluse 2015–2017.

Teenistuskäik: EELK Valga Peetri-Luke koguduses praktikant al 2015, õpetaja al 6.1.2018.

Muud ametid: töötanud Johannes Mihkelsoni keskuses, misjoniorganisatsioonis Operatsioon Mobilisatsiooni, riiklikes noortekeskustes ja teinud erinevat sotsiaaltööd, nt lastekodus jne.

Abielus, kaks poega.   

Autasud: EELK aukiri 2022.         

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)