Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Margus Kirja: istutan puu lootes, et järgmine põlv nopib vilju

15.01.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
marguskirja1

Lisaks 50 eluaasta täitumisele saab õpetaja Margus Kirja tagasi vaadata ka 25aastasele pühendumisele Jõelähtme koguduses. Erakogu

Vaimulikele väga tegusal jõulueelsel ajal, 18. detsembril tähistas Ida-Harju praostkonna praost ja Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Margus Kirja juubelit.

Pigem tagasihoidlik, tegus ja sisemist rahu kiirgav, oma juured kristlikus vaikusekultuuris leidnud õpetaja Margus Kirja alustas Jõelähtme koguduses diakonina teenimist 4. detsembril 1994, seega lisaks 50 eluaasta täitumisele saab ta tagasi vaadata ka 25aastasele pühendumisele ühes koguduses.
See on piisav aeg, et paikkonnaga ning paljude eludega põimuda ja ühine hingamine leida. Just neile aastatele ja ka eelnevale kujunemisteekonnale lubab juubilar läbi Eesti Kiriku ridade lehelugejatel põgusa pilgu heita.

Kuidas tähistasid juubelit ja mida tähendab sinu jaoks 50aastaseks saamine? On see teetähis pikas reas või nn meheea saabumine või midagi muud?
Margus Kirja: Reeglina keedan suure pajatäie pilaffi, puhume juttu ja sööme koos koguduse inimestega. Sel korral oli pisut teisiti: sain viiekümneaastaseks ning pool oma elust olen teeninud Jõelähtme kogudust. Viimane on ehk olulisemgi – olen siin elanud ja teeninud kauem kui kusagil mujal.
Kutsusin külalisi sümboolse nimega paika – Ajaveskisse, et ühiselt jahvatada ja ajahüppeid sooritada, tänus ja mälus koos olla. Ka pere oli kohal: abikaasa Piia, tütar Madleen Maria saabus kaugelt maalt, poeg Taavet Mark sai kaitseväest puhkust. Kaks hurdast pereliiget – Friida ja Anna – jäid seekord kodu hoidma.
50. sünnipäev on lihtsalt järjekordne verstapost, mis tuletab meelde, et ihu jääb nõdremaks ning kogemuste pagas kasvab, loodetavasti sellega seoses ka elutarkus ja süvenemine Jumalas. Teisalt toob see meelde tänu iga päeva, aasta ja inimese eest. Kohtumised ja sündmused, eksimused ja arm on mind kujundanud nii heas kui ka halvas selliseks, nagu olen.

Kõnele veidi lapsepõlvest Ida-Virumaal. Kes on olnud sinu kujunemisel ristiinimeseks kõige suuremad mõjutajad?
Mu kodu polnud kristlik, ent esimese kokkupuute kirikuga sain lapsepõlvekodu akna kaudu: paarikümne meetri kaugusel oli Kohtla-Järve õigeusu kirik. Hiljem õpetas vanaema selgeks meieisapalve ja rääkis piiblist. Tõsisem huvi kaunite kunstide, filosoofia ja religiooni vastu tekkis ühises sõprade ringis keskkoolis. Mõned neist teada ja tuntud siiani kirikuringkonnas, näiteks Tõnu Telling, Riho Altnurme, Teet Korsten.
Kõik, mis nõukogudevastane ja keelatud, oli huvitav. Klassijuhataja küsimusele, kelleks saada soovin, vastasin silma pilgutamata, et kirikuõpetajaks. Tol ajal mul tegelikult sellist soovi polnud, aga ütlusest piisas, et kooli juhtkond ema kooli vestlusele kutsus. Jumalal on huumorimeelt, teiste õrritamiseks öeldu on teoks saanud.
Ristimise ja kinnitamiseni jõudsin 17aastaselt. Olen tänulik õpetaja Peeter Kaldurile, kes mu seadusevastaselt alaealisena leeritas ja oli ka esimeseks vaimulikuks õpetajaks. Tõuke ja soovituse teoloogiat õppida sain aga Elmar Salumaalt, kelle juures mu sõber Tõnu praktikal oli. Saardes veetsin palju aega Elmariga juteldes ja lugedes, seal teenisin ka esimest korda jumalateenistusel.

2014. aastal ütlesid Eesti Kirikule, et „tundub, et levinud misjoniviisid ei puuduta enam inimest“. Kuidas sina lähened inimesele?
Misjon ei ole kristlikust elust lahutatud toimimine, seda peab elusaks elama iga kristlane sõna ja teoga. Vaimulik saab kaasa aidata, et see nii sünniks, mitte aga kompenseerima koguduses ilmnevat ükskõiksust ise veel seitset ühiskondlikku ametit pidades.
Mõnikord tundub, et me ei usalda enam Jumalat. Palvetava vaimuliku on kohati välja vahetanud tegus ja energiline influentser (suunamudija), vallaametnik, poliitik, salaseltslane.
Kuidas misjoneerida konkreetses kultuurikontekstis ja ühiskonnas? Esmalt pöörata tähelepanu, mis teemad inimesi puudutavad, mida nad otsivad. Kogu uue vaimsuse ja eneseabi küsimuste ringi populaarsus näitab, et inimesed igatsevad midagi. Kui seda otsitakse mujalt, siis ju kirik ei paku otsitavat, kuigi uue vaimsuse liikumine on kiriku ajaloolisest varasalvest laenanud nii mõndagi.
Vaesuseks on kindlasti see, et meil pole kloostrit või pidevalt toimivat suurema keskendumise paika. Tähtsustame komisjone ja koosolekuid, mitte koos süvenemist: pinnapealsus ja kiirustamine saadab ka meid, oleme urbaniseerunud ja võõrdunud loodust. Kirikuhoonete konkureerimine lõbu- ja sotsiaalhoonetega on tarbetu. Puudu on palve- ja jumalakodadest.
Pole ime, et moodsa mõtlemise jaoks tagurlikku teoloogiat ja pühakoja kasutamist esindavad konfessioonid Eestis ei kahane nii kiiresti või isegi kasvavad meiega võrreldes, sest nende palvekodades ei pea end halvasti tundma palagani pärast. Seal on vaikust, aega ja ruumi palvele, liturgiale, osadusele, jutuajamisele Jumalaga, müsteeriumi.
Kirikus on vähe ka julget prohvetlikku kuulutust, palju on vaimulikepoolset flirtimist võimuga parema materiaalse baasi tagamiseks. Võib-olla on vaikselt lagunev kirikuhoone õigem ja ausam märk meist kui iga hinna eest üles vuntsitud, kuid küsitava kasutusega pühakoda.
Ehk olen ise mõnest asjast suutnud hoiduda, aga paljustki kindlasti mitte. Üha kiiremini ilmalikustuvas ja individualistlikus ühiskonnas on kogu aeg raske vastanduda ümbritsevale ning seejuures leida mingit võluvitsa inimesteni jõudmiseks. Ei pea alatasa uut leiutama, mõnikord tuleb lihtsalt Jumalat usaldada ja oodata. Meil on olemas vahendid ja varustus, mida kirik on kasutanud ligi kaks tuhat aastat.
Suurema osa kaasaegsete jaoks on kirik anakronistlik nähtus. Kuulutus odavast armust või kirikus toimuv rahvarohke kontsert võib tekitada hea enesetunde ja rahulduse rahvaste liikumisest, aga kas Püha Vaim ka seal leegitseb ja kas see misjon on, on juba iseküsimus.

Marju Lepajõe tuletab portreefilmis „Päevade sõnad“ meelde hiina tarkusetera, et kui soovid õnnelik olla terve elu, siis raja aed. Kas oled nõus selle mõttega?
Aia ja puu sümboolika on ürgne – algaed, maailmapuu, elupuu. Aedniku ametki on kõige vanem elukutse pühakirjas. Aia rajamisel võib mõne taime sirgumine ja ka viljade nägemine aega võtta mitukümmend aastat. Istutaja ei näe aeda kunagi täies ilus, aga ta ei jäta sellepärast aeda rajamata, ta teeb seda järeltulevatele põlvedele.
Kultiveerimine ja kultuur, harimine ja haridus – kõik need sõnad võrsuvad aia- ja põllutööst. Aia rajamine, nagu ka inimese kasvatamine, eeldab vaeva ja hoolt, aega ja ootust, kasvamist ja viljumist. Selle töö või tegematajätmise mõju ulatub üle mitme põlvkonna, olgu õnnistuse või needusena. Aia rajamine koos Jumalaga otse või kaude kasvatab meid paradiisiaia suunas.
Sarnane kogemuslik tarkus nagu Lepajõe nimetas, on kodeeritud paljude rahvaste arusaama. Näiteks kreeklastel: ühiskond saab suureks siis, kui vanad mehed istutavad puid, ehkki teavad, et ei saa kunagi nende puude kaitsvas varjus istuda. Hetkel tundub, et paljutki raiutakse, laaste lendab, puudutagu see siis loodust või kauaseid väärtusi.

Millega oled oma aastatepikkuses teenimises kõige enam rahul? Mis on pärast suuri kiriku remonditöid hetkel teoksil koguduses ja millised on tulevikuplaanid?
Rahul pole, rahulolematu ka mitte, pigem leppinud ja püüan meeleparanduses edasi minna. Remonditöödel pole otsa ega äärt. Ühelt poolt tundub sellele kulutatud aeg ja energia raiskamisena, sest „meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“, teisalt jälle on kirikla rohkem kui tavaline hoonete kompleks. Pikki aastasadu on sugupõlved siin palvetega palistanud kirikumüüre ja inimeste eluteed on kulgenud sünnist surmani läbi kiriku. Kui sellele mõelda, siis on pärandi hoidmine auküsimus.
Ent vaid koos elujõulise kogudusega on vanal kirikul ja kiriklal väärtus. Aga kui olukord nõuab, kui hool hoonete pärast saab takistuseks kogudusena elamisel, siis peab kogudusel olema ka julgust need maha jätta.
Plaanid? Mõnda aega tagasi tehti ettepanek hakata vanas leerimajas viskit valmistama. See ehmatas. Loomulikult oleks lihtsam, kui seal oleks kompvekitootmine, kuigi mõlema toote liigtarbimine rikub tervist ja pole kuidagi seotud koguduse otsese missiooniga.
Siiani pole me soovinud ajaloolist kiriklat maha jätta, tükeldada või müüa, oleme seda Jumala abiga hoidnud. Toetanud on riik, erinevad fondid, omavalitsus, kohalikud ja siit pärit inimesed üle ilma. On olnud suuri unistusi ja plaane. Need pole teostunud, aga me pole heitnud meelt. Edasi saab liikuda ka väikeste sammudega, istutades puu ja lootes, et järgmine põlv nopib vilju.
Vaikselt jätkame kogu kirikla suureks aiaks muutmist, plaanime palveaeda. Meele Vald ideena jääb ootama oma aega. Tasapisi tuleb unistuste suunas astuda. Kui keegi soovib meid aidata, siis oleme tänulikud.

Mis sind kõige enam rõõmustab, mis teeb kurvaks? On igatsusi, unistusi?
Rõõmustan kogu meie kiriku ja koguduste pärast, sest „siiani on Issand meid aidanud“ (1Sm 7:12). Samas ka kurvastan, sest meie seas on lõhesid ja mõnikord tundub, et need võivad kasvada ületamatuiks. Head meelt teeb, kui inimesed küsivad tõsiseid küsimusi enese, elu, Jumala ja kiriku kohta; kui mõni leeriline uksele koputab; kui pühapäeval kirikusse tullakse. Rõõm on nende üle, kes Jõelähtme koguduse tegemistele ja teenimisele kaasa aitavad ja mõtlevad.
Rõõmustan diakon Herki Taleni pärast, kes tagasi teenimas on, ja kurvastan mõne teise pärast, kes on kadunud. Elan kaasa ja palvetan Räpina ja Tuhala koguduse tegemiste eest, sest seal käiakse pisut tavapärasest erinevat rada.
Igatsen ja unistan, et meiegi maal ja kirikus tekiks kohti, kus saaks mõneks päevaks aja maha võtta ning süveneda pühakirja, palvesse ja kristlaseks olemisse, sest just sellist kogemust ja puudutust inimesed otsivad. Rahu annab lootus, et Jumal heidab armu. Aga „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!“ (Ii 1:21b).
Kätlin Liimets

Margus Kirja
Sündinud 18. detsembril 1969 Kohtla-Järvel
Ristitud ja konfirmeeritud 1987 Jõhvi koguduses
Ida-Harju praostkonna praost, Jõelähtme koguduse õpetaja
Haridus: Kohtla-Järve 1. keskkool 1987, UI 1990–2007 (BA), pastoraalseminar 2006/2007
Teenimine: Jõhvi koguduse diakon 1994, Jõelähtme koguduse diakon 1994–2007 ja õpetaja alates 2007. Prangli h-õp al 2018. Kirikukogu liige 2008–2017, al 2018. Ida-Harju abipraost 2014–2018, praost alates 2019. Vaimuliku ameti komisjoni liige 2015–2017
Autasud: EELK aukiri 2016
Abielus, kaks täiskasvanud last

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)