Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Margit Lail: elu keskpunkt on Kanepi

12.10.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail on aasta vaimulik. 

Margit Lail lõpetas möödunud aastal Tartu tervishoiukõrgkooli ja töötab perekeskuses õena. Ta on vaimulike konverentsi juhatuse aseesimees, aasta vaimulik 2021, sai mullu EELK III järgu teeneteristi ning on 2007. a tunnustatud kui aasta ema.

Igal kohtumisel Margitiga on mind paelunud temast õhkuv kindlustunne ja eriline sisemine sügavus. Olgu tegu kirikupäeva aruteluga või reisiga Iisraeli, kus õpetaja Margit igal varahommikul kirikusse tõttas. Õpetaja Armand Leimanni (1923–1991) lapselaps sõnab seepeale: „Mind on vist niimoodi ehitatud. Kui on valida, kas minna varavalges kirikusse või magada, siis valin esimese.“ Ja lisab: „Ma tunnen ennast. Minus ei ole kõike seda, mida peaks olema ühel heal vaimulikul. Kuidagi olen toime tulnud.“

Ringiga tagasi

Margit meenutab, et lapsepõlves soovis ta saada arstiks, pärast keskkooli lõppu aga õpetajaks või tõlgiks. Nii tegi ta ülikoolis eksamid õppimaks inglise filoloogiat. Konkursis jäi ta napilt välja ja üks sugulane kutsus ta Tartu psühhiaatriahaiglasse lasteosakonda kasvatajaks. 

Järgmisel aastal viis ta paberid juba arstiteaduskonda, ei teinud esimesel aastal eksamit kaasa, aga teisel kinnitati tudengite nimekirja. Toona jäid õpingud lõpetamata ja Margit, et kirikus midagi teha, suundus usuteaduse instituuti. „Mulle on õppimine meeldinud ja pole vahet olnud, kas on tegu reaal- või humanitaarainetega,“ ütleb ta. Praegu õpib ta ainult seda, mis talle huvi pakub ja väga meeldib. 

Proovikivid

Margit pole tähelepanust huvitatud. Seegi lugu on vaid põgus pilguheit tema ellu. Tunnustuste kohta ütleb ta, et need on mingid proovikivid, ja küsib, mida ta teistest paremini on teinud. Ja tunnistab, et hea meel on ikka. „Mina ei näe, et mind peaks kuidagi esile tõstma,“ lisab ta. 

Kanepi koguduses jookseb tal 23. aasta. Sattus ta sinna juhuslikult, polnud seal kirikuski käinud. Koht oli vakantne ja ühel märtsi alguse pühapäeval läks ta sinna jumalateenistust pidama. Kogudus istus armsas osaduses käärkambris, meenutab vaimulik. Nii ta jah-sõna ütles. Kanepisse osteti elamiskõlbmatu maja … Sellest sai lastele kodu. Kaunis loodus on kutsunud suusaradadele ja ujuma. 

Margit loodab, et ta pole aastatega kogudust päris ära tüüdanud. „Vaimulikud ei peaks väga pikalt ühte kohta jääma. Vaheldust on vaja,“ sõnab ta. Kanepi inimesed on talle armsaks saanud, nad on nagu oma perekond. Eriti koguduseliikmed. 

Teistmoodi kogemus

Oma töös pühendub ta teistele inimestele, aga õetöö ei tule koju kaasa. Margit palvetab mõne inimese eest, teeb vajalikud protseduurid ja paneb siis „loo kinni“. Kui ta järgmist korda tööle läheb, on inimene haiglast võib-olla koju saadetud, meenutab ta praktikaaega haiglas.  

Margit ütleb, et tema lemmikud olid dementsete osakonnas – see on helge osakond. Mõni pere oli lähedase kohta teinud meelespea, mis aitas paremini tööd teha. Mõnel vanakesel oli kõne katkenud, aga meieisapalve ajal hakkas nägu särama või Piiblit lugedes pisarad voolama. „Mulle meeldis tundma õppida seda viisi, kuidas nendega kontakt saavutada ja nende viimaseid elupäevi kuidagi helgemaks teha.“ Patsiente oli haiglas palju ja aega vähe, tõdeb ta.

Töö kirikus on sügavam ja mitmekihilisem. Perekonnad jagavad nii oma muret kui rõõme. Isegi siis, kui mõni inimene käib vaimuliku juures ainult korra. „Tervikpilt järjest kasvab. Mõni inimene kaob pildilt, mõni tuleb juurde. Kogudus on perekond, kellele pakkuda lohutust ja lootust,“ ütleb ta. Ja lisab, et sageli on peredes olukordi, mida saab lahendada andes praktilist nõu, toimetades vaimuliku talituse või pakkudes hingehoidlikku tuge. Margitit jagub kirikusse, Kanepi Kodu hooldekodusse ja perekeskusesse, aga õhtuks jõuab ta ikka koju. Kanepisse, sest seal on tema elu keskpunkt. 

Rita Puidet

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)