Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Märgata jumalikke tunnusmärke

12.01.2005 | | Rubriik: Jutlus

Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde. Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära. Ja Mooses mõtles: «Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.» Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: «Mooses, Mooses!» Ja tema vastas: «Siin ma olen!» Siis ta ütles: «Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!» Ja ta jätkas: «Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!» Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. Ja Issand ütles: «Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma ja neid sellelt maalt viima heale ja avarale maale, maale, mis piima ja mett voolab, kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, hiivlaste ja jebuuslaste asupaika. Vaata, nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen ka näinud rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvad. Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!»

2Ms 3:1-10

Lugu Jumala poolt valitud mehest Moosesest, kes leegitsevas kibuvitsapõõsas inglit näeb, on tuttav igale pühapäevakooli lapsele. Ka mind on lapsena vanemate jutt põlevast kibuvitsapõõsast puudutanud. Olen minagi kord siira imestusega küsinud, miks siis kibuvitsapõõsas, mis põles tules, ära ei põlenud ja mis tuli see oli, mis ei põletanud. Hiljem, täiskasvanud ja usuasju veidi uurinud inimesena on mul olnud põlevast põõsast olulisem Issanda tõotus, mille Ta Moosesele annab: «Mina olen sinuga.» See tõotus on ülim, mida üks kutsutu võib pälvida. Nende kolme sõna läbi on Issand kinkinud oma rahvale õnnistuse. See Issanda tõotus on juhtinud meiegi rahvast nii kodus kui ka võõrsil. Issand ei jäta neid, kes Tema tõotust oma südames kannavad, ealeski pimeda saatuse hooleks. Tema juhib, armastab, trööstib ja loob osadust oma Sõna läbi. Ometigi pole lapselikust uudishimust kantud küsimus – mis tuli see on, milles, kibuvitsapõõsas põleb, kuid ära ei põle – üldsegi lapsik, vaid vägagi tõsine. See on Jumala ilmutuslik tuli. Jumala Sõna on see, mis on süüdanud ja hoidnud erinevate põlvede usku elava tulena leegitsemas tänaseni. Ja kindlasti on igal usklikul südamel isiklik põleva kibuvitsa põõsa kogemus, oma usukogemus, mil Jumal Sind nimepidi kutsus.

Prantsuse mõtleja ja matemaatik Blaise Pascal sai 1654. aastal ilmutuse osaliseks. Sarnaselt Moosesega ilmutas Jumal end talle tules. Legendi järgi tähendas ta selle sündmuse paberitükile, mida kandis pintsakuvoodri sisse õmmelduna oma südame lähedal kuni igavikku kutsumiseni. Alles pärast tema surma ilmus sedel tema tulekuumast usukogemusest päevavalgele. Täna on see tuntuks saanud «Meelespeana» (Memoralia): Umbes õhtul kella poole seitsmest kuni pole üheni öösel. TULI. Aabrahami Jumal Iisaki Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja õpetlaste Jumal. Veendumus. Veendumus. Tundmus. Rõõm. Rahu. Jeesus Kristuse Jumal. Rõõm, rõõm, rõõm, rõõmupisarad… Täielik allumine Jeesusele. Igavesti õnnelik. (Blaise Pascal. «Mõtted») Mooseses, kes karjatas oma äia Jitro kitsi ja lambaid, nägi kibuvitsapõõsast tules põlevat, aga põõsas ei põlenud ära. Ta koges erakordset igapäevast tööd tehes. Kuidas käitub see mees? See ei saa ometi tõsi olla, arvaks valgustusaega ja tema tarkust valguseks nimetav uusaja inimene. Aga Moosese jaoks on just valgus valguseks. Ta ei naalda oma pilku ebaolulisele, iseenesele. Nii jäänuks tuli märkamata, põleva põõsa kogemus kogemata ja Jumal leidmata. Aga Moosese silmad ja süda on avatud. Ta on lapselikult uudishimulik ja näeb tuleleegis keset kibuvitsapõõsast Issanda inglit. Uskuda tähendab omada avatud südant, olla uudishimulik ja panna tähele jumalike tunnusmärkide keelt, mille kaudu iga inimest tema argipäevas kõnetatakse. Aga uskuda tähendab ka vastata Issanda kutsele oma eluga. Issand ütles ju Moosesele: «Mooses, Mooses!» Ja tema vastas: «Siin ma olen!» Issand ütleb Moosesele: «Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!» See on aukartusavaldus, aga ka israeliitide tavaõigusest tulenev riitus: see, kes oma ostueesõigusest mingil põhjusel loobub, võtab oma loobumise kinnituseks sandaali jalast ja annab teisele (Rt 4:7-8). Inimese elu ei seisne enese, vaid Jumala tahte teostamises, mitte Jumalast sõltumatuseihaluses, vaid enese loovutamises Jumalale. Mooses kuuletub. Issand ei taha, et Mooses nende kohtumise salajas hoiaks. Oma kohtumisest Jumalaga pidi ta tegema sammu rahva vabastamiseks. Issand ütles Moosesele: «Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja heale ja avarale maale, maale, kus piima ja mett voolab. Tõotatud maale.»

Israeliidid kirjeldasid Jumalat. Vanas Testamendis on korduvalt kirjutatud, et Ta tuleb rõhutute juurde, kannatava inimese juurde. Ja neil, kes Teda otsivad, laseb Ta end leida. Ometi ei nimetanud vagad Jumalat ealeski nimepidi. See, mida saab nimetada, on käegakatsutav. Jumal on varjatud. Ta on püha. Neile, kes koputavad, avatakse uks. Ja need, kelle südames leegitseb usk, jõuavad kord tõotatud maale. Jumal on oma rahvaga – nii Vanas Testamendis kui ka täna. Jeesus Kristus on meiega kõigil päevil kuni maailma ajastu otsani. Usu läbi kogeme Tema lähedust. Tema on meiega. Tema õnnistus on meiega. Tema Püha Vaimu tuli leegitseb ja valgustab meid täna ja igavesti. Aamen!

Kalle Kadakas,
Viljandi praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)