Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Marek Roots: luterlus toob armuõpetuse hästi välja

18.10.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Keila koguduse õpetaja Marek Roots ütleb, et tuleb rohkem vaadata Kristuse peale ja vähem iseenda peale. Tiiu Pikkur

2003. aastal vaimulikuordinatsiooni saanud Marek Roots (41) asus viis aastat hiljem teenima Keila kogudust Lääne-Harju praostkonnas. 2014. aastal aasta õpetajaks valitud Marek Roots ütleb, et luterliku kiriku liikmena ei saa ta olla ükskõikne selle juurte, ajaloo või õpetuse suhtes.

Keila Miikaeli koguduse õpetaja Marek Roots, sinu nimi seostub vähemalt minule kindla teadlikkusega luterluse sisu osas. Kuidas sa selleni jõudsid?
Luterluses veendumine on olnud minu jaoks usulise kasvamise loomulik osa. Isiklikule usule ma jõudsin küll hoopis karismaatilise vabakiriklikkuse kaudu, aga ristitud sain juba luteri kirikus. Leerikooliga samal ajal alustasin usuteaduse õpinguid, aga sisuliselt jõudsin luterluseni Martin Lutheri „Suurt katekismust“ lugedes, mis sai korraga mu jaoks nii elavaks! Kohati oli mul lausa füüsiline kogemus sellest, kuidas raamaturidadel räägib keegi minuga nagu isa lapsega: õpetab, mis on kristlus, kuidas mõista Piiblit ja kirikut, sakramente, kümmet käsku jne.
Alates 2003. aastast, kui mind ordineeriti luteri kiriku õpetajaks, on olnud seda olulisem küsida, et mida ma õpetan, mis on meie konfessionaalne eripära või kas seda üldse on. Tegelikult suutsin alles paari aasta eest endale sõnastada, miks ma luterlane olen: sest luterlus on minu jaoks kõige arusaadavam viis mõistmaks, mis on kristlus.
Ma ei arva ammugi, et luterlik kirik on ainuke konfessioon, mis viib õndsusele. Olen ju erinevate konfessioonide materjale uurinud ja näiteks õigeusk mulle ka ääretult meeldib. Aga luterluse puhul ma saan aru, millest jutt käib! See läheb mu enda sisemiste helidega kergesti kokku. Nagu Jaan Lahe on kunagi öelnud, on luterlus meie emakeel. Ma ei salga, et mõnikord vaatan murelikult ja kriitiliseltki olukorda meie Eesti luterlikus kirikus. Mõtlema on pannud Soome, Ingeri ja Eesti kirikutes töötanud Keila koguduse abiõpetaja Juha Väliaho sõnad, et Eesti kiriku luterlik identiteet on neist kõige nõrgem. Arvan, et paljud on seda märganud ja kogenud.

Kust sa ise identiteedikinnitust oled leidnud?
Mulle väga meeldivad näiteks 19. sajandi luterlikud vaimulikud raamatud. Olen neid kogunud, eriti usuõpetuslikke tekste: Martin Körberi kommentaar Lutheri „Väikesele katekismusele“, Martin Lipu „Katekismuse kool“ jt. Minu meelest oli see luterluse kuldaeg Eestis konfessionaalses mõttes. Kui Martin Lipu teost veidi keeleliselt kohendada, siis saaks täiesti nüüdisaegse luterliku ortodoksse õpetuse! See on meil aastal 2017, kui tähistame reformatsiooni juubelit, väga nõrk.
Meie konfessionaalne ühtsus hakkas murenema ja lahjenema juba Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal. Harald Põld veel üritas selle eest seista, aga päriselt see tal korda ei läinud. Nõukogude aeg tuli oma mõjudega, sh katoliku kiriku mõjudega, luterlikule kirikule siis juba uuel kujul. Luterlus on ju katoliiklusest välja kasvanud ja me oleme juba olemuslikult seotud, aga mõtlen just vastasmõju ajast, kui meie vaimulikud hakkasid Leedus käima ja leidsid sealt vaimse impulsi või allika.
Akadeemiliselt uurisin ma eesti vanema jutluseraamatu ajalugu. Needki esindavad klassikalist luterlikku õpetust. Stilistiliselt näib see tänapäeval raskepärane, aga sisse elanuna on seal mulle avanenud rikkalik ja samal ajal väga selge vaimulik maailm. See ehitab sind üles, sest kui kogu aeg võib nii ja naa ja kolmandat moodi, siis lõpuks pead ikka otsustama, millele oma usk rajada. Kui usk rajaneb ainult erinevatel kahtlustel ja kõhklustel, siis selline usk lõpuks ei kanna.

Ka EELK kirikupäevad „Kindel linn“, mis toimuvad Keilas 20.–22. oktoobrini, paistavad selgelt luterlikud.
Valisime kirikupäevade kavasse Timo Junkkaala ettekande „Vääritimõistetud Luther“ selleks, et lükata ümber müüte, nagu oleks 16. sajandi luterlus pannud aluse Euroopa ilmalikustumisele. Mitte et neid mõjusid poleks olnud, aga see polnud taotluslik. Ajaloolis-kriitilist piibliuurimist, mis lõpuks lihtsalt lammutab Piibli ega jäta inimesele uskumiseks midagi alles, mina küll Lutheriga seostada ei oska.
Minu jaoks on need arengud luterluse meelevaldsed käsitlused. Julgen arvata, et nii mõnelegi asjale, mida nimetatakse reformatsiooni viljadeks või luterluse loomulikuks edasiarenduseks, Luther oma allkirja küll ei annaks. Aga võib-olla olen ka mina oma hinnangutega meelevaldne!
Püüd anda kirikupäevadele kui reformatsiooni juubeliaasta sündmusele konfessionaalne mõõde on ka aususe ja austuse küsimus. Ühe kiriku liikmena ei saa ma olla ükskõikne selle juurte, ajaloo või õpetuse suhtes, kuidas on minu eelkäijad kristlikust usust aru saanud. Olen vaimulikuna ametivandes lubanud, et mu kuulutus, õpetus, elu ja töö on seotud kõigepealt muidugi Piibliga, nii nagu ka reformaatorid kogu aeg Piiblile viitasid. Samuti on see seotud luterlike usutunnistuskirjadega. Seega peab olema kursis, mida need kirjad õpetavad ja see peab kajastuma ka mu jutlustes, kõnedes ja eluviisis, koguduseelus ja töös. Vastasel juhul pole luteri kirik lihtsalt minu koht ja tuleb minna sinna, kus õpetus ja arusaamad on meelepärasemad: vabakirikusse, õigeusu või katoliku kirikusse vm.
Ma ei saa käituda konfessionaalse abielurikkujana! Pean isiklikult väga lugu inimestest, kes luteri kirikus olles leiavad, et see neile mingil põhjusel ei sobi ja kusagil mujal on õpetus või elu arusaadavam, ning inimene lähebki siis ära ja elab oma usuelu edasi. Aga elada siin kirikus ja väga jõuliselt püüda muuta seda niisuguseks, nagu ta pole mitte kunagi olnud ja mis ei ühti sellega, millele me oleme ametivande andnud, juhul kui tegu on kirikuõpetajaga – see pole minu meelest aus. Pealegi tekitab see koguduseliikmetes segadust. Arvan, et nii mõnigi meie häda on seotud konfessionaalse nõrkusega. Loosung „Erinevus rikastab“ on teatud piirini õige, aga siis hakkab ta lammutama. Selle vili on, et inimesed lähevad ära. Kui ma pean endast lugu, siis peetakse ka minust lugu. Aga kui ma ise ka ei tea, kes ma olen; kui üks osa minust vaatab ühele ja teine teisele poole, siis ma ei peaks imestama nähes, et inimesed ei taha minuga tegemist teha. Ma ei ole usaldusväärne!

Koguduseliikmed võtavad siis eeskuju ja käivad ka siin ja seal …
Nii tekibki voolav, mittemidagiütlev kirikurahvas.

Samas, ega kedagi vist luterlaseks teha ka ei saa.
Seda ei peagi. Küsimus on konfessiooni aususes iseenda suhtes. Siis saab inimene otsustada. Aga püüd teha meie luterlik kirik niisuguseks, et ortodoksi kalduvusega inimene leiab endale siit ortodoksi õpetaja ja katoliku kalduvusega inimene katoliku õpetaja, on küll ilus mõte, aga ilmselt mitte tõsiseltvõetav. Teame ju, et 19. sajandi luterlik õpetus oli väga selge. Segadus ja peataolek luterluse sisu osas on tekkinud ehk viimase saja aasta jooksul. Kui igaüks räägib omas keeles, siis hakkame paratamatult ka omi asju ajama ja see ei loo üksmeelt.
Teine asi on, kui mõni luterlane on natuke kõrgkiriklikum ja mõni madalkiriklikum; mõni armastab vennastekoguduslikku lihtsust ja teine jumalateenistuslikku rikkust.

Millised konfessioonid Keilas veel tegutsevad?
Meil on baptistid tugeva noorte- ja sotsiaaltööga. On venekeelsed metodistid ja väike adventkogudus. Mõni kuu on tegutsenud nelipühilased ja meie kogudusemajas on pidanud teenistusi õigeusklikud. Oikumeeniline koostöö toimib, EEA palvenädalal on pastorid jutlustanud teistes kogudustes. Kohtume vaimulikega regulaarselt, oleme palveosaduses. Kirikupäevade „Kindel linn“ kutsed saatsime kõikidele Keila kogudustele. Meil on head suhted!

Mida sa ise luterluses kõige enam hindad?
Kui mul õnnestuks oma elust ja usust kunagi raamat kirjutada, paneksin selle pealkirjaks „Kõik on arm“. Minu meelest toob luterlus armuõpetuse hästi välja. Jah, on käsk ka, aga see avabki meile evangeeliumi vajaduse. Näiteks oli mul kristlasetee alguses väga raske minna armulauale, sest ma sain armulauast aru nagu auhinnast, mis mulle antakse mu ilusa elu eest, mida mul polnud aga Jumalale ette näidata. Alles „Suurt katekismust“ lugedes sain aru, et tegelikult on vastupidi: kui ma enda arvates olen auhinda väärt, siis ma tegelikult ei ole seda väärt, ja just siis, kui ma enda arvates pole väärt, ootab mind Jumal ja ma ei lähegi armulauale mitte oma väärikusele mõeldes, vaid mõeldes Jumala armule, mis on Kristuses ilmunud.
See on pidepunkt väljaspool mind. Tuleb rohkem vaadata Kristuse peale ja vähem iseenda peale! Me ei suuda end kunagi lõplikult lahti harutada ja viimaks on ainult Jumal see, kes teab, kes ma tegelikult olen ja mida vajan.
Piret Riim

Marek Roots
Sündinud 6. jaanuaril 1976 Elvas.
Ristitud ja konfirmeeritud 1995 Mustvee koguduses.
Ordineeritud õpetajaks 8. augustil 2003.
Teeninud kogudusi Häädemeestes, Treimanis, Tahkurannas, Toronto Peetris; alates 2008 Keila koguduse õpetaja.
Eesti Evangeelse Vennastekoguduse eestseisuse liige al 2006, usundiõpetuse õpetaja Saue gümn al 2011.
Aasta vaimulik 2014.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)