Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Maratonide kasulikkusest

23.08.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Keskmine spordisõber teab täispika maratonidistantsi pikkust une pealt – 42,195 kilomeetrit. Muidugi on sellest klassikalisest jooksumaratoni distantsist teistel spordialadel kõrvalekaldeid. Tartu suusamaratoni täispikk rada on 63 km ja Laulasmaal joostaval ultramaratonil võib läbida koguni 210 km. Nii tähistab maraton spordis igal juhul ühte pikka distantsi.
Kui eelmisel pühapäeval ja esmaspäeval lauldi Haapsalus järjest läbi kõik meie „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ 484 laulu, siis nimetati sündmust õigusega koraalimaratoniks. Õigupoolest võiks klassikalise jooksumaratoni eeskujul ka juba 42 laulu järjest laulmist maratoniks pidada, võtab ju nende läbilaulmine natuke rohkem kui kolm tundi ehk umbes sama palju aega, kui keskmisest pisut tublimal rahvasportlasest maratoonaril oma jooksudistantsi läbimiseks kulub. Nii võiks naljatlemisi Haapsalus toimunud ja üle 24 tunni väldanud koraalimaratoni liigitada juba ultramaratonide klassi kuuluvaks.
Olulisem nimedest ja numbritest on aga ettevõtmise sisu. Mida annab üks taoline vaimulike laulude katkematu ning üle päikeseloojangu ja -tõusu kestev laulmine?
Allakirjutanu on oma elu jooksul läbinud kaheksa täispikka jooksumaratoni ja ühe 84 kilomeetrini küündinud ultramaratoni distantsi. Sel esmaspäeval oli võimalik esmakordselt kogeda ka koraalimaratoni, kui koos teiste Rakvere meestega võisime Haapsalu toomkirikus laulda kolm tundi järjest laule usuvõitlusest ja palvest, kannatusest ja lohutusest, Jumala kaitsest ja juhtimisest ning kristlikust lootusest. Neid erinevaid maratonikogemusi saab väga edukalt ka kõrvutada. Jooksumaratoni kohta võib öelda, et mida pikem distants, seda enam hakkavad füüsiliste võimete kõrval rolli mängima psühholoogilised nüansid. Ülipikamaajooksu ultramaratoni näol võiks julgelt nimetada ka mõttespordiks, sest võitlus motivatsiooni püsimise nimel, allavanduva tahte turgutamise oskus ja valitud teel meelekindluse säilitamine võivad saada otsustavateks.
Koraalide tunde kestval järjest laulmisel võis kogeda midagi sarnast. Konkreetse laulu, selle viisi ja sõnumi kõrval hakkab taolisel üle piiri astumise hetkel tugevalt kaasa kõlama laulja enese sees toimuv. See ei ole enam ühe või mitme laulu laulmine mingis konkreetses olukorras, kus laul peab sõnumit kandma, vaid siin toimub teatud ümberpööratud suund – laulja hakkab toetama laulu. Kerkivad küsimused, miks ma seda teen, kui kaua veel, kuhu ma sellega jõuan ja mis sellest lõpuks alles jääb. Ühel hetkel kaovad ka need küsimused ja jääb lihtsalt laulu sees olemine, sellest enda kanda lubamine ilma ühegi eesmärgi taotluse või soovita. See on müstiline kogemus, kohtumine olemise endaga, kohtumine Jumalaga.
Jooksumaailmas kõneldakse ühest nähtusest, mida inglise keeles nimetatakse runners high. See on omalaadne teadvuse teisenemise seisund, kus pikamaajooksja ühel hetkel kogeb suurt õnnetunnet ja vabadust. Siin tunneb jooksja, et ta võib teel olla lõpmatult. Koraalilaulja puhul võiks seda nimetada ehk laulja kaemuseks. Järsku ei ole vorm ja isegi teostus enam määravad, vaid sa tunned, kuidas laul kannab sind vääramatult lähemale Tõelisele. See kogemus on tuttav psalmilauljatele ja mediteerijatele. Ehk on see üks silmi avav taipamine paljudele, et ka meile nii lihtsa ja tüütult tavalisena tunduv luterlik koraal saab võimaldada taolist imelist kohtumist.
Usun, et iga koraalimaratonil vähegi pikemalt kohal olnu ja osalenu laulab neid paljusid meile tuntud ja tuttavaid vaimulikke laule oma kodukoguduses ja jumalateenistusel nüüd pisut teistmoodi. Umbes nii nagu jooksja, kes kord läbinud 42,195 kilomeetrit, läheb igale järgmisele lühemale distantsile hoopis teisiti. Just taoliste kogemuste jaoks on teinekord vaja astuda üle tavalisuse piiri ja teha midagi ebatavalist. Näiteks asuda maratonile.

Tauno2

 

 

 

 

Tauno Toompuu,
assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)