Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Malle Pärn: igal meie teol on seemned sees

17.12.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Malle Pärn, näitleja, kirjanik, teoloog, tõlkija, oli kutsutud esinema Valka misjonipäevadele. Foto: Sirje Semm

Sotsiaalselt erksa närviga inimesed tunnevad, et Eesti avalikkuses toimunud muutused on liikunud kõige hea juures ka labastumise suunas. Eetikat ja moraali ning vaimsust nõudleva inimese hääl jääb kas hüüdjaks hääleks kõrbes või üldse tähelepanuta. Valitseb lausturundus, kehtib loosung «Kõik müügiks!».
Malle Pärn, Teie mõtlete sügavalt asjade olemuse üle. Kus näete väljapääsu praegusest olukorrast?
Väga raske küsimus. Kohati tundub, et oleme loomulikust ühiskonnamudelist nii kaugele läinud, et ei oska seda enam igatsedagi. Väga paljud inimesed ju usuvad, et elame lausa ideaalsüsteemis. Oleks vist vaja katastroofi, et inimesi teadvusele tuua – kui prahti on liiga palju kogunenud, suudab alles tõeliselt tugev torm maa sellest puhastada.
Kristlasena loodan, et torm ainult prahi minema viib ja kõik hea alles jätab… Ja usun: inimene on selliselt loodud, et ta päriselt ennast ära ei hävita. Teatav osa igast rahvast säilitab igas olukorras kaine mõistuse ega torma kaasa jooksma pealesunnitud hullusega.
See tähendab: ainus lootus on vastupanus. Et võimalikult suur hulk inimesi oskaks läbi näha poliitikute ja meedia rumalust meie rahvuse hävitamisel ning suudaks ennast alles hoida. Ja igal võimalikul juhul püüaks oma mõtteid ja teadmisi ka avaldada. See polegi iseenesest nii kerge, nagu arvatakse, tegelikult on meie sõnavabadus valikuline ja konformistlik.
Raha on hakanud ajakirjandust valitsema. Praegused ajalehed loovad ise, oma maitset ja mõistmist mööda nn arvamusliidreid. Mind ja minusuguseid ei ole nende hulka arvatud, arvamusleheküljel ei avaldata.
Igal rahval on oma nii-öelda koorekiht – aristokraatia, haritum ja eetilisem osa – nemad peaks olema nii poliitikas kui kultuuris liidriks ja autoriteediks. Meil on selle asemel väga osavasti üles klopitud vahukiht, mis koosneb teatud poliitikutest, ärimeestest, valitud meedia- ja kultuuritegelastest, lisaks igasugu glamuursetest ja skandaalsetest tegelastest, kelle tegevust viimseni jälgitakse ja kelle käest iga asja kohta arvamust küsitakse. Selle vahukihi, millel ei ole paraku midagi tegemist aristokraatiaga, järgi voolitakse rahvast.
Kahjuks on paljud selle rõõmsalt vastu võtnud, ostavadki pidevalt Kroonikat, vaatavad tõsielusarju ning tähtedega laulmist-tantsimist, tormavad Valduri ja Maie kontserdile ning otsivad kirglikult koos Eestiga superstaari. Ja ainult.
Kust peaks inimesed tõde kuulma?
Kirik peaks rahvale tõtt rääkima. Sest tema teab seda tõde. Ja siin võib süüdistada kiriku juhtkonda, sest kui näiteks peapiiskop midagi kirjutab, siis see ju avaldatakse. Mis siis, kui meiltki kord küsitakse: kus on sinu vend Aabel? Kui rahvas jookseb verest tühjaks ja meie marsime hardalt vaimulikke laule lauldes mööda, siis oleme meie ju tema surmale kaasa aidanud.
Teiegi olete tegutsenud vaimulikuna. Mida praegu teete?
Mind ei ole õpetajaks ordineeritud, nii see miskipärast läks, ilmselt ei pidanud minust vaimulikku saama. Ma pole kunagi suutnud endale mingit kohta nõuda, olen läinud sinna, kuhu on kutsutud. EELK nähtavasti mind oma vaimulike hulgas näha ei soovinud.
Tegelikult mulle sobib selline kergelt kodutu siseemigrandi seisus. Olen ikka mitme asjaga tegelnud, vaimuliku amet nõuaks ühe kindla rolli esitamist. Küll olen vaimulikku asendanud: Jõelähtmes, Suure-Jaanis, Märjamaal, Nissis, Munalaskme hooldekodus, Turbas, Vigalas, Avinurmes, Nõval, Tormas, Tallinna Peetelis, rehabilitatsioonikeskuses.
Mõnda aega töötasin koolis, asendasin lapsepuhkusel inglise keele õpetajaid Nõmme gümnaasiumis ja Avinurme keskkoolis. Juba neli aastat olen Avinurmes juhendanud kohalikku isetegevuslikku suveteatrit, oleme neli lavastust välja toonud. Selle kaudu olen seotud oma esimese, näitlejaametiga.
Möödunud suvel õnnestus mul üle hulga aja professionaalses trupis kaasa mängida, Eva Klemets lavastas Kiviloo mõisas Enn Vetemaa näidendi «Roosiaed», mängisin seal suhteliselt väikest, aga olulist rolli.
Olete ka kirjutanud ja tõlkinud. Mis praegu käsil on?
Kirjutamisega olen kõige enam seotud. Olen tõlkinud mitu raamatut kirjastusele Ersen. Praegu tõlgin «Karupoeg Pädingtoni» uusi raamatuid kirjastusele Pegasus.
Otsin kirjastajaid oma kirjanduslikule loomingule, mul on kogunenud nii hulga luuletusi, jutte, artikleid, lastelugusid, mõtteid, et ei suuda ise selles enam orienteeruda.
Ma olen ju tegelikult kirjanik, kirjutamisega olen oma elus kõige rohkem tegelnud. Tean, et oskan oma mõtteid kirjalikult väljendada üpris täpselt.
Tahaksin raamatuna välja anda ka oma Usuteaduse Instituudi diplomitöö «Üksnes ristitud mees».
Koolitöö lõpetasite kevadel ära?
Mul tekkis vastuolu direktoriga. Uues värskelt remonditud ja siseringhäälinguga varustatud koolimajas hakati vahetundidel krappidest kommertsraadio muusikat laskma.
Nagunii on noored väljaspool kooli pidevalt selle müra keskel, neid tuleks hoopis õpetada muusikat kuulama, mitte seda taustamürana kasutama! See halvab veel enam õpetaja niigi habrast autoriteeti ja väsitab tegelikult ka õpilasi endid, ehkki nad seda ei tea.
Kool ei tohi püüda õpilase kõiki soove täita, vaid peaks teda nii välismaailma kui ka enda rumaluse eest kaitsma. Pole õige laskuda põhikooli õpilase tasemele, vaid peab aitama õpilasel kõrgemale tõusta. Õpilasekeskses koolis peavad olema kõik tingimused selleks, et õppimine õpilasele normaalse ja vajaliku tegevusena tunduks.
Võib-olla oli tänapäevases koolis lihtsalt väga raske töötada?
Õpetajaamet on praegu tõesti eriti raske, sest keskealised koolmeistrid ei suuda tänapäeva lapsi mõista. Nemad on üles kasvanud ajal, mil kirjandusel oli hariduses oluline osa ja kultuurne käitumine oli ühiskonnas väärtustatud.praegu tungib labasus ja kõlvatus igalt poolt peale, lausa kohustuslik on olla ropp, rumal, omakasupüüdlik, ahne, isekas, isegi vägivaldne.
Lapsed on ju ikkagi armsad, aga väga rumalad, kasvatamata, sest neid on vorminud televisioon, popmuusika ja arvutimängud. Nad on segaduses, sest täiskasvanud ei ole enam usaldusväärsed.
Vastuolud tekivad seal, kus õpetajad püüavad neid inimlikke väärtusi, mis on nende jaoks endastmõistetavad, edasi anda õpilastele või neile ideoloogia poolt pealesunnitud valetamise asemel tõtt rääkida. Et meie riik ja ühiskond ei olegi nii kangesti edukad ja õiged, nagu aina kinnitatakse; et inimese elu eesmärk ei ole mõõdutu rikastumine; et iga inimene ei pea tingimata olema edukas ettevõtja ning et rikkus on pigem inimese võime näha ja mõista maailma ja iseennast, armastada ja hoida oma lähedasi ning loodust, mille keskel ta elab.
Tegelikult on õpilased oma sisimas ju niisugused nagu noored ikka, neil on hästi arenenud õiglustunne, nad vajavad armastust ja tähelepanu, kuid nad on visatud täiskasvanute maailma, kus valitseb kaos. Inimene ei talu kaost, ta tahab korda. Aga kaosest lõi Jumal maailma. Ta võib seda ju veelgi teha.
Kus siiski võiks olla vastukaal, kus Teie arvates veel on alles tõelist kultuuri?
Kirik ja raamatukogu on need asutused, mis veel tegelevad kultuuri hoidmisega. Kool peaks samuti sesse ritta kuuluma, aga kui kooli almanahh avaldab roppude sõnadega kirjutisi, siis on see kool juba labasusele alla andnud ega ole enam kultuuriasutus.
Aga – ega ma ei tea, võib-olla kõik peabki just nii olema, nagu on, ilma allakäiguta ei olegi ehk arengut ja selle järel uut tõusu. Inimene igatseb ju sisimas ometi täiuslikkust ja Looja ei lase oma maailma lõplikult ära rikkuda.
Muidugi läheb meie rumalus meile kalliks maksma, ja meie lastele veel enam. Inimene ei saa karistamatult kurja teha, ja karistajaks pole mitte Jumal, vaid inimese kurjus. See on nii seatud. Igal meie teol on seemned sees – headel tegudel head seemned, halbadel halvad. Neist kasvavad taimed, mis õitsevad, kannavad vilja ning omakorda mõjutavad meie elu.

Küsis
Juune Holvandus

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)