Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Mälestuskilde Vello Salost

10.05.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust

Salo_20022. mail saadeti Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salo (fotol).

Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes on jätnud oma jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse.
Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu ülikooli raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“. Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski.
Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirja Valguse Kaja 2. numbris. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.
Kuivõrd Vello Salo üheks huvialaks olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse.
Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis suundusime peahoonest linnaliinibussile ja sõitsime Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks olevat „kaubavalge“. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!
Koostöö Vello Saloga jätkus aastaid, kusjuures ta oli Tartus tegutsenud Pimedate Abi Fondi ja Eesti Pimedate Muuseumi rahaline toetaja. Ta on külastanud mitmel korral Eesti Pimedate Muuseumi Tartus Era tn 2. Vello Salo oli seal näiteks 2. märtsil 1996 elulooteadusele pühendatud 10. muuseumipäeval, kus jagas selgitusi oma ühemehekirjastuse Maarjamaa raamatunäitusel.
Kui 1990. aastal Eesti Pimedate Muuseumi poolt asutatud Eesti biograafika preemia sai 2008. aastal kujundatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumiks ja algas selleks vajaliku 10 000 euro suuruse põhikapitali kogumine, oli Vello Salo fondile suurannetaja. Samad sõnad kehtivad ka tema rahalise toetuse puhul pimedate ajaloo mitme raamatu väljaandmisel. Muide, 2017. aastal anti biograafika stipendiumi välja juba üheksandat korda ning laureaadiks osutus Peep Pillaku ja Heini Vilbiksi koostatud raamat „Soomepoiste elulood“ (Tartu 2015). Ka Vello Salo kui soomepoisi elulugu on selles teatmikus.
1994. aasta algul tegi Vello Salo Eesti Raadios üleskutse saata talle eluloolisi andmeid Eesti ohvitseride kohta. Et olin kodukohast Pärnu-Jaagupist pärit ohvitseride biograafiatega tegelnud, andsin neid andmeid tema kasutusse. Sõjameeste leksikoni koostamist ette valmistanud trükises „E. V. kaadriohvitseride saatus 1938–1994“ (Brampton 1994) on sellele asjaolule ka vihjatud.
Ühe viimastest kirjadest sain Vello Salolt 20. novembril 2015, milles ta soovis „Õnne ja õnnistust järgmiseks 70ks!“.
Aldo Kals,
ajaloolane

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)