Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mälestuskilde käidud teelt

01.06.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Evangeelne
Luterlik  Kirik 1940ndail ja 1950ndail
aastail

Nõukogude võimu poolt 1947. aastal likvideerimisele mõistetud Tartu Maarja koguduse leeripüha 19. augustil 1956 Peetri kirikus, ees õpetaja Richard Sisask. See oli teadaolevalt kolmas leer tol suvel.
Nõukogude võimu poolt 1947. aastal likvideerimisele mõistetud Tartu Maarja koguduse leeripüha 19. augustil 1956 Peetri kirikus, ees õpetaja Richard Sisask. See oli teadaolevalt kolmas leer tol suvel.

Keeruliseks
muutus meie kirikuelu, kui 21. juunil 1940 kaotas Eesti iseseisvuse. Ja
keeruline on sellest üle poole sajandi hiljem kirjutada. Võtan appi Riho
Altnurme doktoritöö «Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik
1944–1949» ja koduloolase Edakai Simmermanni kirjutised ajalehes Eesti Kirik,
samuti vestluse Kohilas elava emeriitpraost Paul Saarega (87).

Üle kolmesaja
lehekülje paks doktoritöö sisaldab fakte, fakte ja veel kord fakte, mis kõik
kinnitavad vastu võetud seadusi ja läbi viidud propagandat, mille eesmärgiks
oli kehtestada kontroll kirikute üle ja võõrutada inimesed Jumalast.

Ent nendel
aastatel kinnitus tõdemus, et kiriku rikkus on tema inimesed ja nende
usukindlus. «Võisin kogeda, et usk mind tõepoolest kandis ja pidevalt mulle üha
uut jõudu ning lootust andis,» on öelnud sõjajärgsete aastate kohta Paul Saar.

Vaimulike read hõrenevad

Sõda algas
eestlaste jaoks palju varem, kui pommid langema hakkasid. See oli
ideoloogiline, mis omandas peagi uue kurjakuulutava näo ja tõi kaasa korvamatud
tagajärjed. Meenutagem siinkohal Tartu Maarja koguduse õpetajat Aksel
Vooremaad, kes mõrvati 8. juulil 1941, ja praost Jaak Varikut, kes tapeti päev
hiljem.

Paremini ei
käinud nende vaimulike käsi, kes 1941. aastal Venemaale viidi ja seal järgmisel
aastal surid: Aleksander Bender, Johannes Hiiemets, Heino Karm, Arnold Kerem,
Voldemar Kirotar, Aksel Kriisa, Hans Kubu, Artur Vipper. Rohkem soosis saatus
14. juunil 1941 arreteeritud Pärnu praosti August Arumäed, kes 1958. aastal
Eestisse naasis.

1988 ilmus
Stockholmis hindamatu väärtusega raamat, Konrad Veemi koostatud «Eesti vaba
rahvakirik», mille teisest osast leiame luterliku kiriku vaimulike registri
koos elulooliste andmetega. Ja kui A-tähest lugema hakata, saame aukartust
äratava nimekirja neist vaimulikest, kes 1944 Eestist lahkusid: Johannes Aarik,
Albert-Enno Aaviksaar, Aleksander Abel… kuni Konrad Veemi ja Arthur Võõbuseni
välja. Ühtekokku üle 70 nime.

Suurem osa
põgenikke jõudis «kindlale maale» ja jätkas tegevust vaimulikuna, merel hukkus
Konstantin Kütt ja juba Saksamaale jõudnuna suri pommitamisel Tartu Jaani
koguduse asetäitja-õpetaja, riigikogu liige Jaan Järve. Omaette loo sellest
perioodist moodustab piiskopi asetäitja Anton Eilart, kes varjas end taas
Eestisse jõudnuna nõukogude võimu eest aastatel 1944–1948. Ain Eenmaa oli
vangistatud 1945.

Ülo Vaher on
Usuteaduse Instituudi lõputöö kirjutanud teemal «EELK represseeritud õpetajad».

Nõue kogudused registreerida

Veel enne, kui
sõda lõppeda jõudis, tuli veebruaris 1945 korraldus, mis nõudis, et kõik
usuühingud oleksid registreeritud. Registreerimiseks tuli kogudusel esitada
avaldus ja dokumendid, et kogudusse kuulub vähemalt 20 täisealist liiget. Lisama
pidi nende inimeste andmed.

Sealjuures oli
nõudmine neid kogudusi, kus oma õpetajat ei ole, mitte registreerida. Kogudustel
oli aega vaimuliku leidmiseks kolm kuud, kui seda nõuet täita ei õnnestunud,
tuli kogudus laiali saata. Registreerimata kogudus ei tohtinud koos käia.
Õpetaja haridustase oli siseringi küsimus, küll huvitas usuelu jälgivaid
volinikke vaimuliku poliitiline sobivus.

Nii ei saanud
eeskirjade järgi registreerida näiteks Tartu Maarja kogudust, kes omavoliliselt
oli avanud palvemaja Õpetaja tänaval. Tartus nähtigi edaspidi vaid kahe kiriku
olemasolu: sõjas terveks jäänud Peetri ja taastama hakatud Pauluse kirikut.

1947 kanti Maarja
kogudus likvideeritavate nimekirja, ent mõlemad Maarja koguduse pihtkonnad
liitusid ametlikult Tartu Peetri kogudusega 12. aprillil 1948. Palvemaja
Õpetaja tänaval anti tuberkuloosidispanserile.

28. jaanuaril
1946 andis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse, millega usuühingutele
anti piiratud juriidilise isiku õigused. Sisuliselt tähendas see, et kogudused
võisid kasutada religioosseks otstarbeks ehitatud hooneid, koguduse
likvideerimise korral läks hoone kommunaalfondi.

Arreteerimised jätkuvad, samuti
kirikutöö

Sellesse aega
tagasi mõelda tundub ilmvõimatu olevat, ent kõik hirmus ei olnud ikka veel
läbi. Tuli aasta 1949, mida jäävad meenutama nimed Harri Haamer, Elmar Kull,
Jaan Lääne, Madis Oviir, Aldur Parts, August Pähn (vangistatud 1948), Elmar
Salumaa ja hiljem Karl Koppel, 1954 veel Edmund Laansalu, kelle vangistuse
põhjuseks said Simuna kiriku tornist leitud relvad.

Aga vahepeal,
oktoobris 1947 oli Soome politsei arreteerinud Helsingi ülikoolis õppiva Paul
Saare ja ta oli 1948 Eestisse saadetud. Et õpingud olid Soomes lõpusirgele
jõudnud, ordineeriti ta 9. mail 1948 koos Edgar Vaikmäega õpetajaks. Töökohaks
sai Vändra ja hooldada sõjas kirikuta jäänud Tori kogudus.

Paul Saar
meenutab, et asus elama Vändra pastoraati, kuni see 1949 kevade hakul kolhoosi
kontoriks võeti. Paik oli olnud kultuuriliselt rikas ja kandis endisaegset
vaimsust. Ka elasid siis veel Carl Robert Jakobsoni tütred. Linakasvatus oli
andnud majandusliku jõukuse, elu oli elav. Paul Saar andis ka tõuke rajada
Kurgjale muuseum. Mõte realiseerus 1948. aastal, muuseumi esimeseks juhatajaks
sai C. R. Jakobsoni vanim tütar Linda.

Ka Tori kogudus
ei andnud alla, jumalateenistused toimusid üks või kaks korda kuus köstrimajas.
Paul Saar meenutab, kuidas ta leeripäeval sammus koos leerilastega rongkäigus
ja viimasesse ritta oli jäänud kolm tüdrukut eri värvi kleitides: ühel oli
vaesuse tõttu sinine, teisel hiljuti surnud isa mälestuseks must ja kolmandal
traditsiooniliselt valge. See hetk on olnud ta jaoks unustamatu, küll aga
tekitas omal ajal küsimuse, mis on selle hetke hind. Õnneks läks kõik hästi.

1949. aastal oli
Põlva koguduse õpetajaks Valter Vaasa. Tema abikaasa Heinola Vaasa on
meenutanud: «1949. aastal tõusis jälle päevakorda «rahvavaenlaste
likvideerimine». Moskvast anti väga ranged juhised: natsionalistid ja teised
rahvavaenlased tuleb kõrvaldada! Ja mina olin ka rahvavaenlaste kategoorias.
Ajalehes ilmusid kurjad artiklid, et «Põlvas on kooliõpetajaks pastoriproua,
kes ajaloo asemel õpetab usuõpetust. Kuidas me võime seda lubada?!».

Koolis ei öeldud
mulle midagi halba, seal probleeme polnud. Aga ma tulin ise ära. Kartsin,
muidugi kartsin. Oli aeg pärast teist suurküüditamislainet, aga et küüditamised
sellega seekord lõppesid, seda ei teadnud keegi. Ei need, keda hirmutati, ega
need, kes hirmutasid.»

Jumala armu varal 

Ent saabunud
valitsusel ei olnud mõõt kaugeltki täis saanud. Üks neist, kes oma «võlga»
vabatahtliku teenimise eest Soome sõjaväes tasunud polnud, oli Paul Saar. Et
Kaar- li koguduse õpetajad Pähn ja Koppel olid ära viidud, Saar aga
erijälgimist vajas, suunati ta pealinna, kus ta sai teenida kaks aastat. 24.
veebruaril 1953 Paul Saar arreteeriti süüdistatuna kodumaa reetmises ja talle
mõisteti karm karistus: 25 aastat vangistust pluss 5 aastat asumist, lisaks 5
aastat kodanikuõiguste puudumist.

Omski
vangilaagris möödusidki Paul Saare elust 3,5 aastat, mis olid kui «mingi
kõrgkooli teoloogilise teaduskonna erikursused». «Sealsetes tingimustes ja
katsumustes sai mu usk läbi proovitud, nõnda et ma võisin jätta kogu oma elu
Jumala armu varale,» ütleb vaimulik täna.

Juba 1956. aastal
oli Paul Saar «rivis» tagasi, teenimas Varbla kogudust. Elupaigaks sai
rentnikumaja, sest pastoraadist oli tehtud haigla. Sellestki kodust aeti Paul
Saar koos emaga välja, koos kirikumehega ehitas ta kiriku kõrvale maja, mis
ühtlasi täitis talvekiriku ülesannet, sinna sai ta väikese korteri. Palk oli
tollal 30–40 rubla.

Ent
südamelähedast tööd oli rõõm teha ja inimesed kandsid hoolt, et õpetaja
söögilaud kaetud oleks. Kirikuliikmete arv kasvas ja kohalikud võimuesindajad
olid vihased. Juba 1963 määrati Paul Saare teenida ka Hanila ja Karuse kogudus,
kust oli pärit Paul Saare isa.

1955. aastal oli
Vorkutast selgroo vigastuse tõttu vangistusest pääsenud Ain Eenmaa, sest teda
ei saanud laagrioludes ravida. Ta ordineeriti samal aastal ja määrati Juuru
tööle, aga oli sunnitud kogudust vahetama.

«Tulime Juurust
ära, sest pojale, kes töötas Mahtra muuseumis, hakati pinda käima: «Ise olete
nii vastutaval kohal ja käite pastoraadis! Teie peate hoopiski kiriku vastu
töötama – nõnda on meil kirjas.»

Poeg küsis, kas
see ka kirjas on, et oma ema ei tohi aitamas-vaatamas käia. Kui ta meile neist
kiusamistest rääkis, otsustasime, et kui võimalik, tuleme sealt ära.» Ain
Eenmaa on meenutanud: «Läksin Häädemeestele, vangiriided seljas. Vilets nagu
kõik need, kes Siberi laagrite leiba söönud.»

Kõigest hoolimata

Probleeme on oma
ameti tõttu olnud teistelgi peredel. Heinola Vaasa on meenutanud lastega
juhtunut: «Kuna siin Tõrva koolis vennal ebameeldivused olid, läks tütar Elva
keskkooli, kus valitses hoopis teine õhkkond! Õpetajateks olid ju Ain Kaalep,
Karl Muru. … Pärast keskkooli tahtis tütar õigusteadust õppida. Kui ta läks
dokumente sisse viima, ütles tolleaegne dekaan Uustal – üleolevalt ja
mõnitamisi –: «Mida teietaoline inimene siit otsib?»» 

Kõigile
kirikuõpetajatele jagus tööd kuhjaga, enamasti tuli teenida mitut kogudust. Esra
Rahula: «Minu amet eraldas mind paljudest sugulastest, sest alati kui kokku
saadi, olin mina rakkes. Koos käidi ikka pühapäeval, sest laupäev oli ju
tööpäev. Sellest on kahju.»

Hilisematel
aastatel oli Esra Rahula praost ja konsistooriumi assessor, tema öeldu sobib
kokku võtma 1950ndate aastate kirikuelu: «Kõige tähtsam oli võimalikult palju
säilitada, sest ega laiendada kuskile pole saanud – kohe lõigati ära. Usuteaduse
Instituudi tööd pean väga oluliseks.

Lahendada tuli
kaadriprobleeme, arutati koguduste ja õpetajate vahelisi konflikte, kinnitati
koguduste majandusaruandeid ja otsustati kirikumaksust vabastamist, tuli
vaadata, millised kogudused veavad end ise majanduslikult välja, milliseid
tuleb toetada.»

Kui raske ka
iganes oli, aga välja veeti. Meie tänu kuulub kõigile omaaegsetele vaimulikele,
ka nendele kiriku ustavatele majapidajatele, keda selles loos mainitud ei ole. Ja
hilisematele tulijatele.

Rita Puidet

 

Kirik osales
nõukogude võimule vastutöötamises eelkõige agitatsiooniga, aga ka abiga
metsavendadele. Paljud vaimulikud olid selle tõttu julgeolekuorganite
vaatlusväljas, 1944–1949 arreteeriti 23 luterlikku vaimulikku. Suuremat osa
neist süüdistati ka nõukogudevastastesse organisatsioonidesse kuulumises enne
Nõukogude okupatsiooni algust.

Konsistoorium
esitas kiriku tegevusse sekkumise pärast mitu protesti, eriti 1945. aastal. Olulisim
neist oli ENSV MN-i esimehele A. Veimerile 1947. aastal saadetud kiri haridusminister
A. Raua esinemise pärast seoses noorsoo antireligioosse kasvatustöö
intensiivistamise programmiga. Protest ja võimuorganite reaktsioon sellele
tähistasid sellel perioodil kiriku ja riigi suhetes olulist murdepunkti. Edaspidi
jäid protestid tunduvalt harvemaks.

Teoloogiliselt
käsitleti nõukogude võimu kiriku ametlikes dokumentides algusest peale Jumalast
seatud ilmaliku võimuna. Selle mõtteviisi aluseks oli Mt. 22; 21, kuid veel
enam nähti seda võimu Jumala karistusena, mis pidi inimesi viima meeleparandusele.
Hilisemas, 1949. a. käsitluses, mille autoriks oli E. Saag, nähti ilmalikku
võimu juba paremas valguses, kirik võis «uue inimese» kasvatamisel sellega
koostööd teha. Rahutaotlus on algusest peale olnud kiriku tollase teoloogilise
mõtlemise osa, perioodi lõpuosas aga hakkas see minema suurema osa
kirikuliikmete ootustega ilmsesse vastuollu.

Riho Altnurme.
«Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949», Tartu 2001,
lk 279.

 

Juunis (1924)
tähistati Tartus 400 aasta möödumist luteriusu tulekust Eestimaale. Seekordsest
Kirikupäevast olid kutsutud osa võtma ka Soome ja Läti luterliku kiriku
piiskopid.

Esitasin vastava
palve ja sain selleks ajaks sõjaväest kolm päeva puhkust. Käsin kõigil
koosolekuil ja jumalateenistustel, võtsin osa ka pidulikust rongkäigust
ülikooli kirikust Pauluse kirikusse. Samal korral pöördusin Pauluse koguduse
õpetaja Habichti poole palvega, et ta võtaks mind endale kandidaadiks. Habicht
nõustus, samuti piiskop J. Kukk.

Talaari jaoks
andis raha onu Jaan, öeldes, et see on viimane, mis ta mulle saab anda. Olin
talle tänulik, sest talaar oli küllaltki kallis, minul aga ei olnud mingit
sissetulekut.

Augustikuus ilmus
«Eesti Kirikus» teade, et Pärnu Eliisabeti koguduses luuakse teine pihtkond,
see tähendas ka uut õpetajakohta. Minu sooviks oli minna õpetajaks mõnda
maakogudusse, kuid olin mõttes jätnud enda jaoks lahti «tagaukse», et kui peaks
avanema võimalus, siis läheksin kõige parema meelega Pärnusse õpetajaks.

August Arumäe. «Hiiobi õnnistus», 2005,
lk 170.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)