Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Mälestusi Eesti Vabariigi aastapäevade tähistamisest koolipõlves

21.02.2018 | | Rubriik: Tähtpäev

Helmut Mõtsnik

Oma lapse- ja koolipõlvest mäletan iga-aastase esimese tähtsa kuupäevana 24. veebruari – rahvuspüha ja riigipüha. Minu kodukohas Karksis peeti sel päeval Karksi-Nuia alevi keskväljakul Kaitseliidu paraadi, mida käisin koos vanematega vaatamas.
1938. aastal tähistati üle riigi Eesti Vabariigi 20. aastapäeva 24. veebruaril eriti pidulikult. Olin algkooli kolmanda klassi õpilane. Õpetaja andis meile koostada kirjandi teemal „Eesti riigi sünnipäev“. Minu jaoks oli üllatavalt rõõmustav see, et mind paluti oma kirjand kui väike peokõne ette lugeda koolis peetud aastapäeva aktusel.
Nuia ja Longi algkoolis, kus ma 30ndatel aastatel õppisin, õpetajad õpetasid ja kasvatasid meid Eestimaa-aatelises isamaalikus vaimus. Koolitundides jutustati Eesti Vabadussõjast ning koolipoiste osast selle võidus. A. Kivikase romaan „Nimed marmortahvlil“ oli õpilaste lemmikraamat. Üldistavalt tahan öelda, et selleaegsed Eesti koolid olid nagu rahvuslikud vabadustule kolded. Seda tuld ei saanud 1940. a Eesti Vabariiki okupeerinud vaenulised jõud nii kergesti kustutada. Seda vaimutuld kardeti vastaste leeris väga.
Saabusid taas sõja-aastad, mil minust vanemad koolikaaslased läksid idarindele Eesti kaotatud vabaduse eest võitlema. Meie noored jäid ustavaks vere häälele, mida kirjanik Juhan Liiv väljendab meie üldlaulupidudelgi lauldava Peep Sarapiku laulu sõnadega: „Ja puhugu vastu sul surmatuul / ja lennaku vastu sul surmakuul: / sa unustad surma ja hoole / ning tõttad isamaa poole!“
Helmut Mõtsnik,
emeriitõpetaja

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au!
(Js 6:3)