Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mälestused on sild tunase ja tänase vahel

25.06.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Elli Mägi (vasakul) ja Kööri talu peretütar Irene Lissmann (abielus Vislapuu) 1940. aasta südasuvel Rõuges leeris. Erakogu

Pildil on kaks nägusat Kasaritsa neidu: 18aastased Irene Lissmann ja Elfriede Mägi. Ehk lihtsamalt: Kööri Reene ja Peebu Elli. Nii neid kutsuti – Reenet talu ja Ellit isa järgi. Melsomäe olekski ehk liiga peenutsevalt kõlanud.

Hetk on tabatud 30. juunil 1940 pärast leeriõnnistamist. Sõjaeelses viimases suveleeris Rõuges oli tütarlapsi 48 ja noormehi 62. Kirikuõpetaja oli Rudolf Reinaru.

Lahutamatud sõbrannad
Mu lelletütar, kodu-uurijast kooliõpetaja Õie Laanekivi, kes siis oli viie ja poole aastane, mäletab elavalt, kuidas leerilapsed pikas rivis kahekaupa leerimaja poolt tulid ja teed ületades kirikuuksest sisse läksid. Nüüdseks on sellest ajast möödas 75 aastat.
Tütarlapsed olid lähedalt sugulased: Reene ema Ann ja Elli isa Peep olid õde-venda. Talud asusid lähestikku. Nii Elli kui ka Reene olid kodutütarde rühmajuhid Kolepi koolis. Õie Laanekivi koostatud raamatus «Kolepi kooli radadel» (2003) on suur hulk haruldasi pilte kooli ajaloost. Ühel nendest näeme Kolepi algkooli kodutütarde rühma 1938. aastal, esireas pidulikus vormis Reene ja Elli. Lühidalt: need kaks tütarlast olid lahutamatud.
Seoses leeriajaga meenub üks jutuajamine Reenega, kes oli mu isa noorim õde ja ühtlasi minu ristiema. Olin temal külas Kööril, kus ta elu lõpuaastatel linnast naasnuna elas. Nii oli tervisele parem. Abikaasa Herbert Vislapuu oli surnud ja lapsed – neid oli neli – oma elu elamas. Maal oli talle toeks vanem sõsar Mandi. Oli imeilus kevadine päev. Päike sillerdas ojavees, mets oja taga helises linnulaulust ja sõstrapõõsad aias õitsesid, tõotades head marjasaaki. Ehk oli just kevad see, mis Reenes äratas mälestusi noorusajast.

Suvemälestus
1940. aasta suvi oli pöördeline, Eestis hakkas kehtima uus, nõukogude riigikord. Vene sõjavägi oli sees. Keegi leeritüdrukutest käis välja hullu mõtte minna vaatama Vene sõdureid, kes olid Rõuge lähedal laagri üles löönud. Tüdrukud jälginud venelasi eemalt, vaid mõned julgemad söandanud lähemale minna.
Ent leerimaja uksel võtnud neidusid vastu kirikuõpetaja, kes kibedaid etteheiteid tehes arvanud, et niisugused tüdrukud tuleks viivitamatult tagasi koju saata. Seda siiski ei juhtunud. Tol ööl nuttis nii mõnigi tüdruk häbist ja kahetsusest padja märjaks …
Minuga ühes majas elab 93aastane Eha Juurikas, toonase nimega Palo – üks 1940. aasta Rõuge suveleeris olijaid. Küsisin temalt eelkirjeldatud vahejuhtumi kohta. «Kui viletsalt nood sõdurpoisid riides olid!» on proua Juurikal meeles. Aga lõõtspill üürgas ja teele tulnud neidudega keerutatud tantsugi … Oh noorust!
Mäletan Reenet ääretult abivalmi, heatahtliku ja leebena, samas võrokesele omaselt huumorimeelsena. Ta suri 1991. aastal 69aastaselt.
Eesti vabariigi taasiseseisvumiseni jäi kaks kuud. Isa onutütre Elli näojooned on mälus tuhmuma hakanud. Vaid suured ilmekad silmad ja õrn õhetus põskedel on meeles. Elli viis hauda tiisikus 1955. aasta külmal varakevadel.

Meenutus õpetajast
Tookordne õpetaja Rudolf Reinaru (1911–1993) valiti 7. mail 1939 proovijutluse põhjal Rõuge koguduse õpetajaks. Sama aasta 27. augustil õnnistas piiskop H. B. Rahamägi ta ametisse. Rõuge kogudus jäi Rudolf Reinarule viimaseks enne kodumaalt lahkumist 1944. a.
Esimest korda pärast 47aastast eemalviibimist oli ta Eestis 1991. aasta suvel, kui 30. juunil Rõuges kuldleeris olid 1941. aastal leeris käinud mehed ja naised. Sündmuse muutiski erakordseks asjaolu, et kuldleerilapsi õnnistas auväärses eas nende kunagine õpetaja Rudolf Reinaru Ameerikast.
Mälestusõnnistusel teenis kaasa ja osales armulaua jagamisel tema vend Karl Reinaru Tallinnast, kes oli aastaid Rõuges teeninud köstri ja organistina.
Karl Reinaru poeg, Lääne-Nigula koguduse õpetaja Leevi Reinaru ütleb oma kirjas selle leheloo autorile, et tal on väga hästi meeles ligemale veerandsaja aasta tagune kuldleeri päev Rõuges. Kuigi sinna, oma sünnikohta ta töö tõttu siis ei saanud minna.
Leevi Reinaru kirjast:
«Minu isa Karl Reinaru vend Rudolf Reinaru oli pikka aega USAs New Yorgi lähedal Lake­woodi koguduse õpetaja. Tema ajal ehitati ka kirik sinna ja praegu teenib seda kogudust Thomas Vaga. Rudolfi elust on kokku pandud väike meenutusvihik, mis pisut kajastab tema lahkumist kodumaalt ja uut elualgust ookeani taga.
Rõuge on mind saatnud kogu elu, meil on kodus Rõuge kirikust mitu maali, ja see oli ka minu isale üks oluline osa tema elutööst. Mina olen sündinud 1957. aastal Rõuges. Praegu olen elanud ja töötanud alates 1982. aastast Taeblas.»
Mälestusõnnistamisi, kui leerist on möödas ka 25 või 30 aastat, peab Leevi Reinaru väga innustavaks.
Liina Valper

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)