Esileht » Uudis » Uudised »

Mälestus

21.12.2018 | | Rubriik: Uudised

elmar110 aastat teoloog Elmar Salumaa sünnist
Üks mõjukamaid eesti teolooge Elmar Salumaa (fotol) sündis 15. detsembril 1908 Tartumaal Vara vallas metsavahi pojana. Ta õppis Tartu algkoolides ja Treffneri gümnaasiumis ning lõpetas 1935. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna teoloogiamagistri kraadiga; lõputöö „Dialektilise teoloogia eshatoloogia“. Oli Treffneri gümnaasiumi usuõpetaja ja ülikooli usuteaduskonna õppejõud usuteaduskonna sulgemiseni.
Teenis ordineerimata abivaimulikuna Tartu ülikooli koguduses. 1944. aasta jaanuaris ordineeriti Tallinnas, töötas Otepää ja Laiuse koguduses. 25. juulil 1945 arreteeriti Laiusel, 1946. aastal mõisteti kuueks aastaks vangilaagrisse ja kolmeks aastaks asumisele, vabanes 1955.
Aastail 1956–1995 töötas usuteaduse instituudi süstemaatilise usuteaduse professorina ja 1962–1969 konsistooriumi välissuhete referendina. Siis sunniti ta ametist loobuma ja oli 1995. aastani Saarde koguduse õpetaja. Suri 7. jaanuaril 1996 Kilingi-Nõmmel.
Elmar Salumaa oli üks nendest, tänu kellele oli eesti usuteadus vaatamata ateistliku režiimi ahistavatele oludele ikkagi populaarne ja suutis oma taset hoida. Ta oli paljude praeguste Eesti kirikuõpetajate õpetaja.
Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur on meenutanud: „Salumaa juures olles polnud praktiliselt vaja teoloogilist õppekirjandust Usuteaduse Instituudi raamatukogust laenutada. Salumaal oli kõik või peaaegu kõik olemas. Lisaks oli alati võimalik järele või juurde küsida. Ka eksamid, mis tuli Salumaale teha, oli võimalik mõnusalt tugitoolis istudes sooritada. Üldse armastas Salumaa eksameid vastu võtta enda juures kodus, mis ei muutnud vastamist vähem sisukaks, pigem oli Salumaa üliõpilaste suhtes väga nõudlik ning polnud haruldane, et mõni eksam kestis mitu tundi. Eksami lõppedes oli Salumaal üliõpilase teadmistest täielik ülevaade.“ (EK 26.11.2008)
Eesti Kirik

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)