Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Mälestus kalmule kutsub…

21.09.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo erialal kaitses sel aastal magistritöö Maire Sala. Tema töö «Viljandimaa kalmistute lugu» on nüüd raamatuna poodides müügil.
Surm ja matused on elu loomulik osa, komme lahkunut ära saata ja teda mälestada on ürgvana. Nii nagu on aja jooksul muutunud inimese elu, on muutunud matusekombestik ja viimse puhkepaiga kultuur. Usun, et paljudele meeldib surnuaial jalutada sealse vaikuse pärast ja uurida-veerida tuhmunud kirjaga vanu riste, aga ka imetleda tänapäevasemaid skulptuure.
Kalmistuhooldajana ja kümme aastat matusekontori Ööviiul juhatajana töötanud Maire Sala on pikast huvist kalmistute vastu kirjutanudki uurimistöö Viljandimaa matmiskommetest ja 27 sealsest kalmistust. Eriliselt on autorit huvitanud kodupaiga Karksiga seonduv.
Ohtrate piltidega raamatu 1. osa käsitleb rituaali muutumist matusekombestikus: surma mõtestamist, selle maagilist väge, mälestamisrituaali, surmahirmu. Autor on uurinud kalmistudokumentatsiooni, matuselaululehti, rahvausundilisi pärimusi, kaasaegsete mälestusi matmiskombestikust.
«Rõõmustab austus lahkunu vastu perekondades, kus traditsioonid on püsinud just lugupidamisest oma vanemate ja vanavanemate vastu, kes järgnevatele põlvkondadele elu on andnud,» kirjutab Maire Sala raamatu eessõnas.
Huvitavat lugemist ja paljudele ehk ka äratundmisrõõmu pakub raamatu 2. osa, kus autor on võtnud kirjeldada Viljandimaa kalmistuid ning lisanud kalmistute väravate ja kabelite värvifotod.
Teada saab kalmistute ja kabelite suuruse, nende vanuse, värava mõõdud, kalmistutel paiknevatest arhitektuuriväärtustest, ajaloolise tähtsusega hauatähistest ja tuntumatest inimestest, kes seal viimse rahupaiga leidnud, viimasel ajal tehtud hooldustöödest ja nende tegijatest. Ka mälestuskirjadest hauatähistel, nagu «Armastus ei väsi iial ära» või «Mälestus kalmule kutsub», ja lugeda mälestusi matustel kogetust.
Raamatu viimase osa moodustavadki matustega seotud lood, mida meenutab teiste seas Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe. Mõni neist on halenaljakas, mõni peaaegu uskumatu.
«Kaasaegsete kommete läbipõimumine endisaegsete tavadega on püüe säilitada oma väikese rahva kultuur, unustamata aegade jooksul läbiproovitud uskumuste mõju,» võtab Maire Sala kirjapandu kokku. See väljaanne talletab ühe osa meie kultuurist, autori igatsus on kirjutada teinegi raamat – Saare- ja Muhumaa kalmistutest.
Samal teemal ilmus aastal 2000 Hans Salmi koostatud raamat «Helme kalmistu» ja 2003 Tallinna pedagoogikaülikooli toimetiste sarjas Marju Torp-Kõivupuu monograafia «Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel».
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)