Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Majandus vajab tõsist muusikat

30.01.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

«Kunagi oli aeg, mil kaupmehed enne börsile minekut kuulasid tõsist muusikat, nt Buxtehudet, ja see võis mõjutada sündmuste käiku börsil,» ütleb Aivar Sõerd, orelimängija ja majandusharidusega riigikogulane.

«Arvan, et ka tänapäeval ei teeks majandusinimestele ega üldse isikutele, kelle otsuste harmoonia või disharmoonia paljusid mõjutab, kahju kuulata enne tegutsemist, väitlusi, otsuste langetamisi tõsist orelimuusikat,» arvab ta 19. jaanuaril Tallinna toomkirikus, olles äsja lõpetanud meeleoluka orelipooltunni. «Majandus on palju emotsionaalsem, kui üldiselt arvatakse, korrastatud tunded korrastavad ka majanduskeskkonda meie ümber,» ütleb endine maksuameti peadirektor.
Kirikus on päris hulga rahvast, mitte alati ei mängi seal endised ministrid ega riigikogu liikmed, ütleb kuulaja Jüri Kraft, toomkoguduse liige, endine kergetööstusminister. Aga Sõerd on ainuke praegune tegelane suures poliitikas, kes orelil ja harmooniumil mängib.
Orel on emotsionaalne, kuid küllalt keeruline pill, vaja läheb veel assistenti, täna on selleks Gustav-Leo Kivirand. Nii Sõerd kui Kivirand on prof Andres Uibo õpilased, sel laupäevasel pooltunnil saavad nad kõik ühel ja samal muusikalisel pinnal kokku. Bachi «In dir ist Freude» läbib kiriku põrandaplaatidest võlvideni ja kuulajad juustest varvasteni. Lõpupala «Passacaglia in D» on imeilus. «Loomulikult kuuluvad mu suurimate lemmikute hulka Bach ja Buxtehude, kelle loomingut pooltunnil esitasin,» möönab Aivar Sõerd.
Praegu õpib ta töö kõrvalt muusika- ja teatriakadeemia oreli eriala bakalaureuseõppe I kursusel. Riigikogu kõrvalt seda tehes loobub kõigist lisakohustustest, näiteks väliskomandeeringuist, ja ikkagi nõuavad töö, pere ja muusikaõpingud väga hästi seatud ajakava.
Sõerd ei ole boheemlik, ta on väga loogiline ja korrastatud mõtlemisega. Andres Uibo märgib, et tänu sellele ta saab kõik tehtud.
«Ilma muusikat mängimata, selle sees olemata on maailm minule oluliselt vähem mõistetav, ma ei tunnetaks selle seoseid ja olemust nii nagu praegu,» ütleb Sõerd.
See mõte pole talle uus, huvi on ju kooliajast pärit, pidev, lünkadeks jäid põhiliselt Nõukogude sõjaväes oldud aeg ja töö ministrina, mil lihtsalt võimatu oli pilli jaoks aega leida, aga ta tundis puudust, seda küll.
Varem on ta avalikult mänginud Nõmme Lunastaja kirikus, seekordne esinemine on peale koolisiseseid kontserte tõsisem avalik etteaste. Sõerd ütleb, et pinge natuke väsitas, aga õnneks jäi kella viieni aega, kuni Nõmme Lunastaja kirikus samal õhtul uus mäng algas. Uibo, hinnates oma õpilase järjekindlust kõrgelt, ütleb, et millegipärast närveerib just tema enne nende etteasteid.
Aivar Sõerd: «Sadade aastatega pole tõeliselt suured heliloojad mitte midagi oma värskusest kaotanud, mõjuvad endiselt vaimu rikastavalt.» Ta nimetab lemmikuid: Cèsar Franck ja Max Reger, romantismiajastust Boelmann ja Widor. «Renessansiajastust on ikka põhiliselt vokaalmuusika žanr meile teada.
Eesti oreliteoste loojatest olen ise mänginud Süda, Arro ja Tobiase muusikat. Suurepärased heliloojad on nii Andres Uibo kui Toomas Trass ja tuntud helilooja-improviseerija oli ka mu esimene õpetaja Paul Elken Võrus.»
Kodus on Aivar Sõerdil oma isiklik uunikum, Heinrich Mülleri 1894. aastal ehitatud positiivorel, üsna hästi säilinud. Sellel on kolm registrit: Gedackt 8, Flöite 4 ja Flöite 2.
Juune Holvandus

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)