Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Maiseist asjust ja vaimseist

04.05.2005 | | Rubriik: Jutlus

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: «Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.» Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. Jh 7:37-39

Hea lugeja! Püha Vaimu isik või olemus on Kolmainu Jumalas küllap kõige segasem. Isegi nii segane, et tekib kiusatus kogu Püha Vaimu temaatikat ignoreerida.

Ja ometi ütleb Jeesus, et patt Tema, Inimese Poja vastu antakse andeks, aga pattu Püha Vaimu vastu ei anta. Nii ütleb seesama Jeesus, kes Johannese evangeeliumi järgi on Sõna, mille läbi meie maailm on loodud.

Püha Vaimu probleem on põhjustanud lahkarvamusi väga laias mastaabis, nii et ida ja lääne kirikud läksid umbes aastal 1054 lahku, kuna läänekiriku õpetuses lähtub Vaim Isast ja Pojast (filioque), aga idakirikus on Vaim vaid Isa läkitada.

Küllap tuleb meil Püha Vaimu koht ja tähtsus oma südameis hoolega üle vaadata, et me ikka tõesti oleksime need, kes on valitud ja mitte kõrvale jäetud. Lõpuks oli Vaim ju see, kes Jeesuse ristimisel Temast tunnistust andis ning pani nelipühi sündmusega aluse ristikiriku tekkele.

Jeesuse sõnadest jääb mulje, nagu peaks Ta Vaimu tööd enda tööst tähtsamakski – olgugi et Vaimu tööst puudutatuina ei saa meie enam lubada endile uskmatu Tooma luksust pista oma sõrmed Jeesuse haavadesse. Vaimu töös oleme meie need õndsad, kes (enam) ei näe, aga siiski usuvad.

Kolmainu Jumala isikute olemus ja omavahelised suhted on teine selline teema, mida pole siiamaani suudetud usutavalt lahti seletada ning mis moodsa inimese ilmapildis kipub tahaplaanile jääma. Tänapäeval räägitakse pigem kosmilisest vaimust, teadvusest jms.

Ometi on kiriku kuulutuses kesksel kohal tunnistus Kolmainu Jumalast, kellesse uskumine konstitueerib kiriku ning kellesse mitteuskumine defineerib lahkusud ja sektid. On öeldud, et need sidemed, mis seovad Jumala kolme isikut, kolme personifikatsiooni, on armastuse sidemed ja sellega peaks kõik öeldud olema.

On ka öeldud, et Kolmainsuse isikuil on erinevad funktsioonid, erinevad manifestatsioonid ning muid pikki võõrsõnu, mille väljaütlemisel keel sõlme kipub minema.

Öeldakse, et kui Jumal-Isa on maailma (Poja läbi) Looja ja Jumal-Poeg on maailma Lunastaja, siis Jumal-Püha Vaim on maailma alalhoidja, see, kelle läbi teostub Jumala tahe ja kes suunab meie kõigi samme eksiradadelt tagasi Jumala teele.

Nõnda on Vaim otsekui vahendaja, see, kellega meil on kõige lihtsam ja mõeldavam suhelda – ilma et peaksime silmi pingutama põleva põõsa nägemise ootuses või sulgema kõrvu Jeruusalemma templi eesriide poolekskärisemise aimduses.

Vaim on see, kes äratab meis usu Jumalasse ja hoiab seda alal ning annab meile ande, et võiksime olla tervendajad, surnuist ülesäratajad, maa sool ja maailma valgus. Siin on meie kui kristlaste tugevus – aga ka meie nõrkus.

Küllap oleme kõik mingil elu- ja usuperioodil puutunud kokku inimestega, kes kogunevad telkides või laohooneis ning kutsuvad Püha Vaimu endi sekka – et kurdid saaksid kõndima ja jalutud nägema. Või oli see nüüd kuidagi teisiti…

Meie, eestlased, väärtustame haritust ning kaldume viltu vaatama nähtusile, kus inimesed oma mõistuse otsekui ukse taha jätavad ning asuvad tagajärgedele mõtlemata Vaimule kiitust avaldama.

Me seisame pigem kõrval – aga kui meie endi elupinge ja üleelamised enam neutraalsust ei võimalda, siis hüppame, pea ees, mõnda ususekti lootuses, et võib-olla tõesti, kogu meie terve mõistuse kiuste saamegi rikkaks ja ilusaks, hakkame elama Dallases ning ei nuta isegi pururikkana. Lõppude lõpuks – miks ei võiks Jumala Püha Vaim siis tõesti meid kõiki terveks ravida ja haljale oksale – olgu riigikogusse või panka – aidata?

Oma raamatus «Tervenemine vaimu läbi» annab Stefan Zweig ülevaate kolme vaimu läbi tervenenu läbielamistest. Meiega on alati kiusatus teha terveks kõik haiged ning anda ots kätte igale edutule. Omal ajal oli mul võimalus käia saientoloogia kiriku «pühakojas» Hollywoodis ning vaimustunud giidi vaadates olin tõsiselt hädas, et naeru pidada. Aga kurb oli ka. Sest oleks tõepoolest tore, kui…

Jeesus ütleb, et haigeid saab meil olema alati, aga Teda ei saa meil alati olema. Järeldused jäävad taas kord meie endi teha, kuna me pole kutsutud olema nukud Jumala käes, vaid ikka ja alati vastutusvõimelised olendid, kelle kätte saab tõepoolest usaldada kõik maapealsed asjaajamised. Kirikut, näiteks meie luterlikku kirikut, eristab sektidest see, et kirik kannab inimest sünnist surmani. Kuna see aeg on oluliselt pikem sektis veedetust, siis võib jääda mulje, et Jumala kohalolek on otsekui lahjem, et ei sünni nii palju imesid ning Jeesuse kohalolu tõotus on sumbunud ediktidesse ja määrustesse.

Muidugi, endiselt on häda sellega, et meie kirikul pole universaalseid retsepte abordi, eutanaasia ja näiteks pensionifondi küsimusis. Endiselt on häda ka sellega, et Jeesuse taastulek, mida Tema jüngrid juba oma eluajal ootasid, pole teoks saanud ka kaks aastatuhandet hiljem.

Vahel kipub lugu olema nõnda, et Lutheri poolt välja pakutud religiooniparandused on efektiivsemalt ellu viidud katoliku kirikus kui meie endi luteri kirikus. Ja ennekõike: endiselt napib usku meil, Kristuse nime kandjail. Ent on ka öeldud, et kahtlused on terve usu tunnuseks ning hoolimata sellest, kes sai valitud uude valitsusse, võime meie teada, et oleme ennekõike Jumala riigi kodanikud, keda juhatab kõigil meie teedel Tema Vaim. Ja selle Vaimu vägi ei ole mitte raugenud. Aamen.

Allan Taruste,
E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)