Esileht » Arvamused » Kolumn »

Maise edu ja jõukuse evangeelium

01.08.2007 | | Rubriik: Kolumn

Kommunism ja fašism olid maise ja kollektiivse lunastuse ideoloogiad. Kristluse poolt vaadatuna seisnes nende viga (ebajumalateenistus) selles, et nad kujutasid halvana (või patusena) mitte inimest, vaid midagi väljaspool inimest (omandi jaotust ja majandussuhete korraldust või rassisuhete korraldust inimsuhetes). Mõlema eelduseks oli usk, et inimene ise on hea. Muutust ei vajanud mitte inimese, vaid ühiskonna loomus. Kurjus polnud mitte inimese südames, vaid see väljendus kas kulakutes või juutides ja homoseksualistides, kes tuli hävitada. Ning seejärel pidigi tulema paradiis – kommunism või tuhandeaastane riik.

Tänases Eestis on «paradiisiks» kujunemas «koht Euroopa viie rikkama seas» ning jõukus, tarbimisvõime ja väline sära selle saavutamise vahendiks. Hingerahu leiab see, kes jõukuse «lunastuse» teel hästi edeneb.

See ei tähenda, et inimesed üldse kirikus ei käiks, ei palvetaks ega loeks piiblit. «Jõukuse evangeeliumi» puhul on aga usk kas teisejärguline või saanud ise vahendiks maise edu ja jõukuse saavutamisel. Kui teadlased on püüdnud määratleda seda, mis asi usk on, on nad eristanud kahte asja – millesse või kellesse inimene usub ning mis toimub seejuures inimeses endas. Nii on leitud, et usk väljendub selles, mis on inimese jaoks kõige olulisem, kõige väärtuslikum, mille järgi ta kõike oma elus seab. Usk on see, mille kõrval kõik muu on vähemtähtis.

Kui nii läheneda, siis ei saagi öelda, et kirikukaugeid inimesi «tuleb usku tuua», sest nad juba on usus. Probleem ei ole selles, et neil usku poleks, vaid selles, millesse ja kuidas nad usuvad. Kurjad vaimud ka usuvad Jumalat ja isegi värisevad, aga ei ela oma elu Jumala järgi. Mõni loodab alkoholi peale, usub, et lisaks hommikule ja peavalule on olemas ka õhtud, mil saab kõik vaevad pudelist välja valada. Või on elu juhtivaks kireks hasartmäng, karjäär, äri, seks, naudingud või tarbimine.

«Jõukuse evangeeliumi» kohaselt väljendub patt vaesuses, majanduslikult mittehakkamasaamises, konkursside kaotamises, mittesaavutamises. Süütunne ja alaväärsus ei seostu mitte valede tegude ja valikutega Jumala või inimeste ees, vaid vaesuse ja vanaduse, madala palga ja ebaeduga karjääriredelil, tagasihoidliku töö ja lihtsa eluga. Patusele lihtrahvale on eeskujuks «usukangelased» – edukad, jõukad ja ilusad. Noored, aga ka ühiskonna vaesemad kihid peaksid neilt õppima seda, millel on elus mõtet, mis on oluline, ning kuidas jõuda hingelise rahuloluni.

 Nii on muutunud justkui enesestmõistetavaks, et me oleme Euroopa Liidu riikidest esimeste hulgas sotsiaalmajandusliku kihistumise poolest, kuid viimaste seas riigi kulutustelt tervishoiule, sotsiaaltoetustele jms. Kes sellise «usu» doktriinis kahtleb, on hereetik, kelle juures lihtsalt peab midagi olema valesti – ta on kasutanud kas aegunud andmeid, teinud mõne loogikavea või on vale meelsusega (vasakpoolne, ahne, ise vaene vms). Ehkki viimast – rahvavaenlase valet usku – omab ta niikuinii.

Rahas ja jõukuses endas ei lasu ei head ega halba. Kummardada materiaalset, raha, jõukust, naudinguid ja maist edu võib vaene inimene samamoodi kui rikas. Kuid nii teha pole ei õige ega kristlik. Materiaalse kummardamine oli kommunismi üks suuremaid eksiõpetusi ning ei muutu see kristlikuks ka pelgalt seetõttu, kui sama tehakse kapitalistlikus majandussüsteemis. Kommunismi eksitus tõi ohvriks rikkamad ja jõukamad, kapitalism toob ohvriks vaesemad. Kumbki neist ei tohiks muutuda inimestele usuks, mille järgi oma elu seada. Ei üksikisikuna ega ka kollektiivselt.

Image
Alar Kilp

Üks kommentaar artiklile “Maise edu ja jõukuse evangeelium”

  1. Külaline ütles:

    Igati mõistlik artikkel. Miinuseks ehk kommunismi ja fashimiga seonduvad üldistused.

    Põhimõtteliselt tahab ju autor öelda, et tänases eestis sõnale sotsiaalne on omistatud ainult üks tähendus – eluheidikute ja probleemsete abistamine. Unustatud on, et inimene on sotsiaalne olend ja et sellega kaasneb ka sotsiaalne vastutus, olgu see riigijuhtimises, äri tegemisel või naabritega asju ajades.

    Sotsiaalne vastutustunne ongi esimene patt tänases Eesti ühiskonnas.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)