Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Maire Aunastega kristlikest väärtustest

20.02.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Maire Aunaste endast kui ajakirjanikust: «Olen loomult uudishimulik ja tähelepanelik. Püüan viibida mind huvitavate inimestega alati samal tasandil, hea kuulaja rollis. Mu huvi on universaalne, mitte niivõrd isiklik, pahatahtlik või kade uudishimu – inimesed tajuvad seda. Kogemusele toetudes oskan ära tunda, mis võiks suuremale hulgale teleekraanil huvi pakkuda.»

Maire Aunaste: mind huvitab inimlikkus, see, kas inimese süda lööb õigesti, tema elufilosoofia, isiksus tervikuna. Foto: Aldo Luud

Maire Aunaste: mind huvitab inimlikkus, see, kas inimese süda lööb õigesti, tema elufilosoofia, isiksus tervikuna. Foto: Aldo Luud

Maire Aunaste ajakirjanikukogemus on pikk, sinna mahub erinevaid þanre ja vaatenurki. Kahtlemata ON rikkalik kogemus heaks eelduseks teha seinast seina saatekülalistega saadet, mida väga erinevad inimesed väga suure huviga vaatavad. Eesti Kiriku lugejad küsivad: Maire, millise võluväega Sa leiad oma saatekülalised?
Tunnistan ausalt, mult on seda ju sageli küsitud ja mul pole kunagi head vastust sellele küsimusele. Tegelikult – 90% inimestest jõuavad minuni kuidagi ise. Viibin, ütleme, näituse avamisel ja kohtan Ädut – rõõmsameelset naist, kellel on sama rõõmsameelne laps ja ema. Kolm põlve tavalisi eesti naisi – ja kokku saab nii palju head juttu. Mina tajun koos televaatajaga, et Ädudel on sügavam tähendus kui lihtsalt kolm naisolevust – neis on võimalik ära tunda midagi meie igapäevaelule omast.
Täiesti võimalik, et mul on hetkel, kui midagi põnevat märkan, käsil paari järgmise saatega seotud kokkulepped ja kohtumised, võtted, kuid ideed korjan hoolikalt märkmikku kokku, sobival hetkel nad haakuvad mõne teise niidiga.
Ma ei saa öelda, et palju helistataks ja kedagi või midagi nii otse pakutaks, aga juhtub sedagi. Mõnikord ka otsin mina inimesi teatud teemale mõeldes ja siis nad lihtsalt satuvadki mulle ette.
Asjad võivad ka ise edasi areneda, mulle lihtsalt antakse märku, siis ma annan saatega tõuke, et sündmused saaksid teostuda. Nii näiteks kujunes ühe perega Koerus, kui Eesti Suurperede Abistamise Seltsi esindaja Albert Norak soovis neile pühadeks anda üle rahasumma ja mul oli võimalus temaga sõit Koeru ühendada. Filmisime seda üheksalapselist peret, kus ema ja isa olid nii hirmus häbelikud, vähese jutuga, nad ütlesid vaid «ei» ja «jah».
Televaataja mõistis kahtlemata seda ülimat tagasihoidlikkust nähes, kuidas ei ole kerge toime tulla nii paljude lastega, kui sa pole tippärimees, ja kuidas see muudab veidi arglikuks. Ka mina olin jahmunud summa nappusest, mida pidulikult läksime üle andma. Sellepärast ma kutsusingi stuudios hiljem üles vaatajaid seda peret toetama, oli selge, et nad vajaksid veel abi. Edasi osalesid protsessis juba väga paljud televaatajad – kiiresti kogunes annetusena 150 000 krooni. Usun, et kõigil oli väga hea meel, et nii läks, minul küll.

Kui palju eelinfole lisaks inimeste ja lugude taustu uurid või materjaliga kaudselt töötad?
Ma ei ole uuriv ajakirjanik, ei tõtta kedagi ega midagi päevavalgele tirima. Mind ei huvita väga inimeste kirjutatud, määrustega muudetav juriidiline moraal, mind huvitab inimlikkus, see, kas inimese süda lööb õigesti, tema elufilosoofia, isiksus tervikuna. Huvitav on absoluutselt iga inimene, kellel on oma lugu, enamasti selles juba sisaldubki oluline sotsiaalne moment, millest kasvab üldistus paljude jaoks. Kui ta räägib siiralt ja huvitavalt, ükskõik, millisel ühiskondliku redeli pulgal ta asub, saan aru, et samavõrra on ta teistele huvitav.
Esmalt, kui olen saanud huvipakkuva kontaktnumbri, helistan inimesele ja püüan tabada, kas meil on mõtet lisaks vestlusele veel filmivõtteks kokku saada. Siin aitab mind taas kogemus, enamasti ma ei eksi, kuid juhtub muidugi kõike.
Väga palju saab teada inimese häälest, väljendusest, isegi pausidest.
On muidugi ka teemasid, mille puhul võib n-ö kindla peale minna. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhuks loodav ja lauldav «Viru regilaul» oli just selline, kuhu võib kohe kaamera-aja kokku leppida.

Paljud ajakirjanikud väldivad Jumala ja usueluga seotud teemasid, Sina mitte. Mitmel korral oled saates kajastanud inimeste saatust muutnud pöördeid seoses usule avanemisega. Kas sul on siinkohal oma teadlik suhtumine?
Mulle tegelikult meeldiks, kui ma igasse saatesse leiaks huvitava, sisuka, tõelise kristlase või mis tahes usus kindla inimese, mind ennast see teemadering huvitab, kuid ma ei ole kindel, kas see proportsioon oleks õige, arvestades Eesti televaatajat tervikuna. Sellepärast ma igas saates kindlasti sellel peatuda ei saa.
Olen veendunud, et religiooniõpetus erinevate usundite tutvustamise ja kristliku kultuuritausta tundmise mõttes võiks kooliharidusse kuuluda küll.
Seda peaks ka ajakirjanikud rohkem teadma, siis nad ei väldiks teemat. Teatud mõttes võib hea ajakirjaniku ära tunda sellest, kas ta julgeb tunnistada õigel kohal, et ta ei tea, ei valda teemat, ning anda sõna inimesele, kes teab. Ajakirjanik on vahendaja, mitte kõiketeadja. Samas algtõed peavad asjast siiski olema.

Miks on hea uskuda? On see Sinu arvates loomulik kalduvus või teadvustatud vajadus?
Ma ikkagi eeskätt räägiks usust kui haridusest. Olen aru saanud, et usueluks läheb vaja hingeharidust – see on, mida nn vastärganud otsivad –, kuid ka raamatutest leitavat usuteemalist teavet peaks inimene omandama.
Usk peaks õpetama inimest tolerantseks. Kui me näeks, et inimestevaheliste suhete aluseks on armastus Jumala vastu, ja kui me siis natukesehaaval rohkem ja rohkem kuulaks teist inimest, saaks sellest tõepoolest maailm paremaks.
Kuid mitte mingil juhul ei tohiks hukka mõista neid, kes ei usu. Esiteks – ka neilt inimestelt on midagi õppida, tihti vägagi palju. Teiseks – inimene võib ise end uskmatuks tunnistada, kuid ikka käia südame hääle järgi, teha tõeliselt inimlikke, ülevaid tegusid. Kolmandaks – kõik võib muutuda. Inimene, kes kogu aeg on väitnud, et ta Jumalat ei tunnista, võib ühel hetkel teha absoluutse kannapöörde.
Mulle väga meeldisid Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja sõnad Jaan Krossi ärasaatmisel – ta teadis, et kõneleb tervele Eestile: «…see, et sa mind ei usu, ei tähenda, et mina sinu maha jätan, ütleb Jumal inimesele…»
Kui Jumala armastus meie kohal hõljub, siis peaksime meie omalt poolt suutma uskuda, et see armastus on olemas.
Mul on ajakirjanikutöös kogunenud palju kohtumisi inimestega, kes on olnud kaua väga materialistlikud, väga, liigagi maised, ning siis muutunud pöördumatult. Aastaid hiljem kokku puutudes olen näinud, et nad on jäänud Jumala leidmise järel püsima sellele teele, leidnud endas selle abil tasakaalu.

Kas võib küsida Sinu usutunnistuse järele?
Mind ristis Pärnus Eliisabeti kirikus 1991. a praegune peapiiskop Andres Põder, tollal koguduse õpetaja. Samas kirikus on käinud mu esivanemad. Olin juba peaaegu täiskasvanud tütre ema, Elis nimelt oli just siis väga aktiivselt usule ärganud ja leidis, et ristimist on vaja. Andres Põder küsis, kas kümmet käsku tean ja vastas ise, paraku tookord õigesti: küllap ei tea.
Ta andis mulle veidi aega, et saaksin need ära õppida. Sain väga hästi aru, et ta ei tahtnud mind kiusata ega kontrollida, vaid et mul oleks kergem uut elu alata. Niisiis olen luterlane, see konfessioon sobib mulle traditsioonipõhiselt ja ka diskreetsuselt.
Mul on hea meel, et õnnistamine toimus, samas pole ma siiani regulaarne kirikus käija, usun, et palvetada ja Jumalas olla saab igal pool. Panen endale veidi pahaks, et pole leidnud aega piisavalt lugeda piiblikirjandust, et end veidi rohkem sellel teemal harida.

On Sul olnud usuga seotud müstilisi kogemusi?
Ei ole, kuigi olen alati tundnud, et mul on kaitseinglid, et olen hoitud, minu jaoks on nad käegakatsutavad olendid, kes on mind pärast kukkumist jälle püsti tõusta aidanud. Ma olen selle poolt, et jätta võimalust mööda enamik asju intuitsiooni otsustada, võib-olla see ongi moodus, kuidas Jumal meid juhib, laseb ära tunda, mis on tõde, mis vale.
Mulle võib-olla tõesti meeldiks, kui Jumal minu eest kõik otsused langetaks, kuid ta ei tee ju seda. Meile kõigile on jäetud kohustus teha valikuid, niisiis ettemääratus sõltub ju kunagi varem langetatud valikutest. Valikud jälle omakorda sõltuvad väärtushinnangutest, mis on osaliselt enesekasvatuse tulemus, kuid ka lapsepõlvest pärit kasvatusega ära määratud.
Niisiis olen pigem kogenud jumaliku väe järjekindlust, kuhu mahub ka inimese enda vaba tahe ja valik, mitte ainult imesid, müstikat, fataalsust.

Küsis Juune Holvandus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)