Esileht » Arvamused » Kolumn »

Maiade edasi elamise õpetus

09.01.2013 | | Rubriik: Kolumn

Aastavahetuse eel tuli sõnumeid «maiade maailmalõpust» uksest ja aknast. Ent maiad ise maailmalõppu sel kujul, nagu meil meedias seda kuulutati, ei uskunudki. Vähemalt väitsid nii maiasid uurinud teadlased ühes National Geographicu kanalil näidatud dokumentaalfilmis. Maiade kinnisideeks oli elada selliste ajaliste tsüklite ja tsüklitevaheliste seoste kohaselt, mis valitsevad nii inimelus, looduses kui universumis.
Filmist sain teada, et maiade kõikehõlmav ajakäsitlus ei olnud mitte alguse, arengu ja lõpuga nagu kristlikus (marksistlikus ja modernistlikus) ajalooteoorias, vaid nende aeg kulges pigem vanakreeka ja vanarooma, põlisrahvuste ja põlisreligioonide kombel igikestvate korduvate tsüklite jadana.
Tundub küll, et maiade kalendri järgi sai üks suurem ajaline tsükkel 2012. aasta detsembris läbi. Lõppes aga mingi sedasorti suurem tsükkel, mille lõppemise hetkel said läbi ka mitmed väiksemad olulised tsüklid, ehkki tsüklid ise kulgesid (peamiselt taevakehadest tulenevalt) igaüks oma tempo ja rütmiga. Seda suurt tsüklit võib kujutada ette nagu numbrit kaheksa, milleni jõudes saab korraga «ring täis» nii ühtedel, kahtedel, neljadel kui ka kaheksal, ehkki kõik mainitud numbrid «kulgevad omas ajas ja rütmis».
Selliste arusaamadeni jõudsid maiad pärast seda, kui olid aastasadade jooksul järjepidevalt vaadelnud aja kulgemist inimese elus (nt raseduse tsükli pikkust naise ihus), (elavas ja eluta) looduses ja taevalaotuses. Nii tundsid nad ära ajalisi rütme ja perioode, aga ka nende perioodide omavahelisi suhteid ning sedagi, mis ühe tsükli mingis arengujärgus sellele tsüklile omane on.
Maiade kombel mõeldes võiksin ma ära tunda, mis on omane esmaspäevahommikustele tööleminekutele ja reedepärastlõunastele töölttulekutele kui töönädala tsüklile omastele ajahetkedele. Lisaks võiksin ma tunda oma elus väiksemate ja korduvate tsüklite kõrval ära ka suuremaid faase, mida läbin vaid üks kord ja ühel ajaperioodil (nt «isa alaealiste lastega»).
Märkimisväärne on, et maiad ei leiutanud ei Skype’i ega Facebooki, ei mõelnud välja ideed «nähtamatust käest vabal turul» ega rasside võrdsusest ning ei jõudnud üleüldse millegi selliseni, mida nad oleksid ise loonud. Nad ei kujutanud isegi aega ette lahus reaalses elus, looduses ja universumis toimuvast.
Puhta vaatluse põhjal tuvastasid nad puhuti koguni, et aeg (teatud ajatsükkel) võib olla erineva pikkusega. Ein­stein oskas maiade täheldatud «aja relatiivsust» neist paremini selgitada, kuid maiade tähelepanekud olid Einsteini omadega võrreldes täitsa samast suunast.
Maiadest jäi kõlama arusaam, et nii looduses, universumis kui inimelus on palju tsükleid ning iga kord, kui mõni neist läbi saab, on ta möödas ja lõppenud ning algab midagi uut. Me ei taju ilmselt töönädala lõppu reede pärastlõunal kui töö või eneseteostuse tsükli olemuslikku lõppu, mis esmaspäeva hommikul algab täiesti uuena uuesti.
Ent inimese elus on selliste kiiresti korduvate väikeste tsüklite taustal ka suuremad, mis korduvad vaid korra ning mille vahetumine toob kaasa olemusliku muutuse. Eks ta suuremas plaanis – nt looduse, universumi või Jumala vaatenurgast – nii ongi. Nii nagu tööpäevad moodustavad inimelus väikesed tsüklid, moodustavad inimesed inimpõlvede ja suuremate ajaperioodide suhtes ka väiksemaid korduvaid tsükleid.
Inimene ei ole korduv, inimesed aga on. Inimesed on sünnitatud, nad kasvavad, et saada järeltulijaid, ning ajal, mil nad surevad, sünnivad uued. Nii pole kombeks mõelda, aga ajal, mil ma «tulen töölt», keegi kusagil «läheb tööle»; kui ma ärkan, läheb keegi magama … Minu väikeses maailmas võib Koguja täheldatu olla tõsi – on aeg kas kive korjata või neid laiali loopida, ent suuremas plaanis nii kogutakse kokku kui ka loobitakse laiali. Kivide ümberpaigutamine on lühike tsükkel. Inimpõlv aga pikk tsükkel.
Maiad vaevalt et saaks aru tänasest «igavese nooruse» (noorusliku väljanägemise ja meelelaadi) kultusest. Noorus on tsükkel, mis saab läbi. Sellest võib mõelda kuidas iganes, aga samamoodi nagu talvise pööripäeva järel hakkab minema valgemaks (ehk looduse tsüklite arengus on pärast pööripäeva «teistmoodi» kui enne pööripäeva, ehkki igal pööripäeval on «nii, nagu on pööripäeval»), on inimese iga elufaas isesugune.
Maiad õpetavad meile aja kulgemist, mitte aja lõppu. Nad õpetavad, et aega saab mõõta ja ära tunda, et ajalised tsüklid on kõikjal – kõiges elavas, looduses ja universumis – ning et ajahetkele ainuomast on võimalik ära tunda ja selle järgi elada. Aja erinevates osades sünnivad neile ajahetkedele omased asjad. Ja kui üks aeg saab läbi, algab uus.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)