Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Magistritöö kirikutekstiilidest

28.06.2019 | | Rubriik: Kultuurielu
kirikutekstiilide autor

Madli Sepper näitusel „Kõik mustrid minus kiitku Issandat“ Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna katedraali muuseumis. Marju Raabe

Päranditehnoloogia magistrikaval õppinud Madli Sepper kaitses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas lõputöö õigeusu kirikutekstiilidest.

Teema on huvitav ja eestikeelses erialakirjanduses süvitsi käsitlemata. Kui luteri kiriku tekstiile on uurinud Sepperi magistritöö juhendaja Marju Raabe, siis ülevaadet õigeusu kirikutekstiilidest pole seni teadaolevalt tehtud. Seda kahetsusväärset lünka aitab äsja kaitstud magistritöö „Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel“ täita.
Autor rõhutab, et Lääne-Eesti õigeusukultuur erineb oluliselt Ida- ja Kagu-Eesti ning eriti Setumaa traditsioonist. Sepper külastas EAÕK 17 kogudust, kus pildistas ja kirjeldas kirikutekstiile ning uuris, millist tehnoloogiat ja materjale on kasutatud.
Tööst tuleb esile, et säilinud on nii vanemaid, kallimatest kangastest kirikutekstiile kui ka uuemaid ja odavamast materjalist valmistatud esemeid. Vaatluse alla võetud piirkonnast leidis Sepper vaid kaks kuldtikandis ülaosaga vaimulikurüüd, millest teeb mitmeid järeldusi. Võib tema meelest oletada, et põhjuseks on Eesti kirikute vaesus või see, et kirikuvarad evakueeriti juba I maailmasõja ajal Venemaale.
Tekstiile ei pruugi tänapäevani olla säilinud ka põhjusel, et vastavalt õigeusu traditsioonile kuuluvad vanad ja kulunud kirikutekstiilid ärapõletamisele, neid reeglina ei hoitud museaalidena alles.
Madli Sepper süstematiseeris vaadeldavad sakraalesemed nelja ajajärku: tsaariaeg, kahe maailmasõja vaheline aeg, nõukogude periood ning taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aeg.
Kogudustes tehtud uuringutest selgus, et kõikidel perioodidel on edasi kasutatud eelnevate aegade tekstiile.
Tuleb välja, et enamik tsaariaegseid tekstiile on tellitud Venemaalt ja need õmmeldi kallitest kangastest (puuvill, siid, brokaat, samet). Sellel perioodil on kõige levinumad puuvillasest brokaadist kangasse põimitud lillmustriga esemed. Nende kohta on autori sõnul siiani ekslikult arvatud, et tegemist on väga kalliste esemetega, tegelikult oli see kangaliik tsaariajal üks odavamaid ning sellest valmistatud preestrirüüd on rasked ja ebamugavad, aga samas väga hästi tänini säilinud.
Õigeusu kirikus on ajalooliselt välja kujunenud tikitud ja brokaadist tekstiilide kasutamine. Tsaariaegsed tekstiilid eristuvad hilisematest just õmblustehnoloogia ja materjalide poolest. Kahe maailmasõja vahel toodeti Eesti vabrikutes spetsiaalset kirikutekstiilide kangast ja preestrirüü õmblemise organiseeris iga kogudus ise. Karikakatete komplekte valmistasid üldjuhul käsitöömeistrid. Nõukogude ajal saadi kirikutekstiile taas Venemaalt, kuid neid valmistati käepärastest materjalidest ka kohapeal käsitsi.
Tööst tuleb esile, et säilinud on nii vanemaid, kallimatest kangastest kirikutekstiile kui ka uuemaid ja odavamast materjalist valmistatud esemeid.
Tänapäevased kirikutekstiilid on suures osas tellitud välismaistest vabrikukataloogidest. Autor väljendab soovi, et senisest enam võiks siiski kasutada kohalike tekstiilikunstnike ja käsitöömeistrite tööd. See võiks tema hinnangul tagada Eesti õigeusukultuuri säilimise ning arengu.
Madli Sepper on seitsmendat põlve õigeusklik, ristitud lapsena. Üle 20 aasta on ta pühendunud tekstiilide valmistamisele, taastamisele ja korrastamisele. Praegu on meistril käsil Jõõpre õigeusukiriku altari ja ohvrilaua katete valmistamine.
Liina Raudvassar

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)