Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Maestro Rolf Uusvälja meenutades

16.09.2020 | | Rubriik: Persoon minevikust
Rolf Uusväli 15. september 1930 – 11. juuni 2005.

Minu armastus oreli­muu­sika vastu sai al­gu­se va­rajases lap­se­põl­ves. Mul oli õnn kas­vada peres, kus elati kristlikus vaimus. Nii võeti mind juba lapsena kirikusse kaasa. 

Meie perekond kuu­lus Rakvere Kolmainu kogu­dus­se. Rakvere k­i­rikus on suurepärane orel, mil­le helid tänini pise­matki hinge lum­maksid. Ei osa­nud väi­kene tüdruk, kes va­na­emaga alati kiriku pa­­rem­poolsel rõdul istus, nii et orel ja sellel mängija kuulaja silme ees olid, ar­vata, et kunagi suure meist­riga, orelikunstnik Rolf Uusväljaga ja hiljem ka tema õega Els Himmaga tuttavaks saab. Ega osanud laps ka aimata, milline rikkus need hilisemad kokkusaamised on.

Maestro tuli mängima

Tutvusin Rolf Uusväljaga noore kirikuõpetajana, kui Eestimaa kirikutes tema kontserte kuulamas käisin. Hiljem oli maestro Uusväli Laiuse koguduses, kus õpetajana töötasin, sage küla­line. 

Laiusel ei olnud Rakvere kiriku oreli suurust pilli. Oli väi­kene kuue ja poole registriga pedaalideta orelike, millega juba varem kahes koguduses Jumalat oli teenitud. Rolf Uusväli, mees, keda peeti 1/6 planeedist parimaks organistiks, ei põla­nud ei Laiuse ega teiste kirikute väikseid oreleid. Tema tõi neist kuuldavale imelisi helisid. Jumalale auks.

Rolf Uusvälja Laiusele tulekud olid kogudusele rõõ­mu­päe­vad. Siis ruttasid kohale ka need, kes elasid kaugemates külades või kellel tulemine vaevaline oli. Kirikuriided üll ja pidulik ilme palgel. Maestro tuli neile mängima! Olen siiani tänulik, et mulle kingiti kogudus, kes suutis selliseid asju suureks pidada.

Ustav Jumala loodu hoidmisel

Rolf Uusväli oli erakordse sisemise suursugususega inimene, kes ei alandanud teisi oma täiuslikkusega. Tema hing oli nõnda suur ja avatud, et sinna mahtusid Jumal ja muusika, lähedased ja õpilased, rikkad ja rõõmsad, õnnetud ja kannatajad. Rolf Uusväli oskas noorele inimesele elu- ja maailmatarkusi üleliigsete sõnadeta, omaenese elu läbi õpetada. 

Kahjuks küsib õpilane sageli õpetaja järele siis, kui õpeta­jat enam ei ole. Rolf Uusväli kandis oma eluraskusi endas, kedagi oma kannatustes süüdistamata. Õieti paljud meist ei teadnudki tema läbielamistest. Ta ise kaitses hüljatuid. Rolfi hüljatud olid kodutud loomad. Ta toitis ja ravis neid. 

Kord ütles ta mulle, et võib ise söömata olla, aga loomad peavad olema toidetud. Oli neid, kes teda selle pärast põlgasid. Tänu Rolfile olen ise õppinud loomi teistsugustena tajuma kui kunagi varem. Väga sageli valu hinges. Küsin, mis oli Rolf Uusvälja puhul suurim, kas tema imeline orelimänguoskus või ustavus Jumala loodu hoidmisel.

Rolf Uusväli oli oma olemuselt just kui teisest ajast ja maailmast. Sellest maailmast, kus tühistel asjadel ei olnud tähtsust. Tema elu oli nagu hinnaline raamat, mida tahaks lugeda, aga mille lugemiseks tuleks enne tähed selgeks õppida.

Mida kassid armastavad

Kord pidi maestro Uusväli Laiuse pastoraadis advendi­kont­serti andma. Pastoraadi saalis oli sel ajal juba parem orel kui kirikus. Mul oli kolm kassi, kes pidevalt ennast meel­de tuletasid. Veidi enne Rolfi saabumist valitses majas haudvaikus, mis tähendas, et midagi on valesti. Ja oligi. 

Kaks nooremat kassi rippusid kuuse küljes ehete vahel nagu jõulukaunistused. Jäi vaid oodata, millal kuusk ümber kukub. Kolmandat pidi tükk aega otsima, kuni silm peatus orelil, mille vilede vahelt vaatas vastu kellegi rahulolev nägu. Vana kassiemand kõhutas oreli sees vilede peal. Kuidas ta sinna sai, jäi teadmata. 

Kuidas me ta kätte saime, ei mäleta. Olin kindel, et oreli sees on midagi segamini pööratud ja kontserdi toimumine küsitav. Kui Rolf tuli, hädaldasin kogu loo talle ära. Ma ei ole Rolfi mitte kunagi niimoodi naermas näinud. Oreli viledega oli kõik korras. Kontsert toimus.

Margit Nirgi,

Laiuse koguduse õpetaja aastatel 1983–2005 ja alates 2019

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)