Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Maarjamaalt roosikrantsi ja Lutheriga

30.01.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Küsimus «Noh, kas raamat juba olemas?» tähendas neil päevil kahte võimalust: silmas peeti kas Urmas Petti koostatud-tõlgitud Martin Lutheri «Valitud töid» või Anti Selarti koostatud «Eesti ajaloo» II osa. Mõlemad kaalukad teosed kujunesid vaata et kohustuslikuks lektüüriks ja omade ringis kaasarääkimisel vältimatuks.
Kui Lutheri raamat on asjatundjatele veel «närimata kondiks», siis vastsest lähenemisest Eesti ajaloole on arvustused ajakirjanduses juba kired kõrge leegiga läitnud. Ühelt poolt nimetatakse raamatut revolutsiooniliseks, sest see pürib muutma vaatenurka mitmele siiani iseendast mõistetavaks olnud sündmusele, teisalt näib tasandavat teed rahulikumale ajakäsitlusele perioodi kohta, millest siiani klišeelik ettekujutus tule ja mõõgaga tulemisest.
Preester Vello Salo, keda Pirita kloostris seoses kirjastuse Maarjamaa 50. aastapäevaga külastasin, rõõmustas uue ajalooraamatu üle – ehk ometi hakatakse Terra Mariae ristiusustamist avatumalt käsitlema –, mis ei seganud tal aga saata Sirbile krõbedat arvustust «Kuulus Kulliluha klooster», kus ta siunab, et Tartu lähiste tsistertslaste kloostrit nimeregistris vaid Kärkna all mainitakse.
Meil ei ole võimalik ajas tagasi minna ega oma silmaga olnut üle kontrollida, kuigi inimesed sellest soovist innustunult on üritanud leiutada ajamasinat, mõtiskleti vaimulike konverentsi ühes «sektsioonis», tõdedes, et kui ka vastav tehnoloogia võimaldaks eilses käia, ei kattuks ekskursantide reisimuljed ometi. Maailma ajaloos käsitletakse isegi kõige tuntumaid perioode vägagi erinevalt.
Lähenevate suursündmuste, reformatsiooni 500. ning Eesti- ja Liivimaa Maarjamaaks nimetamise 700. aastapäeva künnisel kuluvad ülal nimetatud koguteosed vägagi ära. Kui roosikrants või viirukipann mõtted Issanda teedel hoiavad, siis äkki teevad seda needki teosed.
Liina Raudvassar   

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)