Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Maarjamaa religioosset tähendust rõhutades

02.09.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Piiskop Philippe Jourdan. Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna Peeter-Pauli kogudus

6. septembril uuendatakse Tallinna roomakatoliku Peeter-Pauli kirikus Eestimaa pühendamist neitsi Maarjale. Roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan kinnitab, et see sündmus ei peaks olema oluline mitte ainult katoliiklastele, vaid kõigile Eesti kristlastele.

Maarjamaa juubeliaasta tähtsuse ja tähenduse kohta on EELKs erinevaid arusaamasid. Üldiselt tundub, et meenutatakse Eesti ristiusustamist ning rõhutatakse meie maa kristlikku ajalugu ja identiteeti. Mida tähendab juubeliaasta aga Eesti katoliiklastele?
Et me tähistame sel aastal Eesti ristiusustamist ja kristliku identiteedi tekkimist, on ilmne ja väga selge kõikidele – nii luterlastele, katoliiklastele, kõikidele kristlastele ja isegi neile, kes ise kristlased ei ole, aga peavad tunnistama seda, et 800 aastat tagasi algas ristiusu levitamine Eestis. Teadlased ütlevad küll, et see vist pidi algama natuke varem, aga see on juba küsimus, kus ma ei ole nii pädev.
Meie, katoliiklaste jaoks on pühendamine neitsi Maarjale muidugi ennekõike religioosne tegu ja sündmus. Kuigi ajaloolased võivad seda erineval viisil tõlgendada, on selge, et Eestimaa ja Lätimaa – see on Vana-Liivimaa – pühendamine neitsi Maarjale on, kui ma ei eksi, üks varasemaid maa ja rahva pühendamisi Jumalaemale, mida tehti katoliku kirikus. See ei ole esimene, sest nii palju kui me teame, pühendas või usaldas Ungari kuningas juba kümnendal sajandil oma riigi Jumalaemale.
Ma ei tea, kas see on soomeugri rahvaste omapära, aga nii on see olnud. (Naerab.) Ungari kohta me näiteks ei tea, et sellega oleks Rooma paavst eriti seotud olnud. See tähendab, et Eesti pühendamine on ikkagi väga eriline ajalooline sündmus, ei saa öelda, et tol ajal tehti seda igal pool.
Muidugi, Jumalaemale pühendamine oli tollal juba tuntud, aga terve riigi puhul ei olnud see nii tavaline. See on teatud privileeg, mida Jumal oma ettehoolduses on tahtnud anda Eestimaale ja Lätimaale. Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa on ka saanud pühendatud Jumalaemale erinevatel aegadel, aga igal juhul hiljem.
See on üks aspekt, et see on kiriku ajaloos sugugi mitte vähetähtis sündmus. Aga, nagu ma ütlesin, pühendamine neitsi Maarjale on eelkõige usu akt või usu märk, millega konkreetsed inimesed väljendavad oma usku – eelkõige Kristusesse muidugi, aga tunnistades Jumalaema erilist rolli Jumala plaanides. Sest just tema kaudu meie Issand Jeesus Kristus sündis ja Jumal sai inimeseks.
Ja ma ütleksin, et mitte ainult tema ihu kaudu, vaid mingil määral ka tema usu kaudu, kuna Jumal ei suru ennast peale, vaid palub alati selle konkreetse inimese vastust ja nõusolekut – nagu püha Luukas ka kirjeldab meile oma evangeeliumis.
Lisaks tähendab pühendamine seda, et kui inimene on tunnistanud neitsi Maarja rolli Jeesu­se kõrval, usaldab ta ennast erilisel viisil Jumalaema eestkoste alla – nii nagu lapsed usaldavad ennast oma ema kaitse alla.
Muidugi ei tähenda see, et kogu arm tuleks Maarjast, sest kõik arm tuleb ainult Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu. Selles osas on meil sama arusaam kui luterlastel ja teistel kristlastel.
Aga samas me oleme muidugi väga veendunud, et nagu Maarja on Kristuse ema, Jumalaema, on Maarja ka meie ema Kristuses. Ja sellepärast tahame ka erilise rõõmuga usaldada end tema emaliku eestkoste alla. See on see, kuidas meie katoliiklastena näeme seda asja – see ei ole ainult kultuuriline või ajalooline sündmus ja meenutamine. Selles on meie jaoks religioosne usu märk ja isikliku usu märk ka. Sellest ka mõte uuendada seda pühendamist, mida tehti 800 aastat tagasi.

Aga milleks on seda vaja uuendada, kui see on kord juba tehtud?
Just sellepärast, et meie usk, olgugi et ta on kasvanud meie esivanemate usust, on alati isiklik. Usk – see on aare, mida Jumal annab igale põlvkonnale. Seetõttu neitsi Maarja ütleb ka Luuka evangeeliumis, et kõik sugupõlved kiidavad teda õndsaks. See tähendab, et Jumalaema õndsakskiitmine või Jumalaema rolli kiitmine on iga põlvkonna ja iga inimese ülesanne.
Kui me ei taha, et see pühendamine jääks puhtalt kultuuriliseks või ajalooliseks sündmuseks, on normaalne seda uuendada. Esimeste sajandite allikad ütlevad, et esimesed kristlased lugesid kolm korda päevas meieisapalvet. Aga see ei tähenda, et meie enam ei pea seda lugema, kuna keegi on seda juba varem teinud.
Pühendamise uuendamine rõhutab seda aspekti, et see on eelkõige usu märk, religioosne sündmus, mitte ainult nende inimeste elus, kes elasid siin kaheksasada aastat tagasi, vaid ka praeguse aja Eestimaal. See on midagi, mida igaüks peab isiklikult omaks võtma. Mitte ainult, et seda vaadatakse kui mineviku sündmust, mida meenutatakse teatud rõõmuga.
Neitsi Maarjale pühendamine on katoliku kirikus juba vana traditsioon. Väga sageli tehakse seda mitte nii palju riikide puhul kui konkreetsete inimeste poolt. Kõige tavalisem neitsi Maarjale pühendamine toimub ühe konkreetse suurpüha ajal, millel on eriline tähendus selle inimese jaoks, kes seda teeb, ja tavaliselt uuendatakse seda igal aastal.
Mis puutub terve maa või rahva pühendamisse, siis pole kusagil kirjas, et seda peaks uuendama igal aastal. Aga selleks, et pühendamise religioosne tähendus säiliks, on minu arvates mitte ainult katoliiklaste, vaid kõikide inimeste jaoks tähtis, et sel oleks just meie jaoks ja meie ajal ka religioosne tähendus.
Seetõttu korraldamegi selle piduliku pühendamise 6. septembril. Kutsun kõiki soovijaid sellest osa saama. Mitte et kõik peaks siia tulema, aga lihtsalt vaimses, hingelises mõttes võib sellega lihtsa palve abil ühineda. Ma isegi arvan, et kõige tähtsam on see, et Jumal näeks meie palvevaimu sellisel puhul.

Mille poolest võiks pühendamise uuendamine olla tähtis näiteks luterlastele või ka hoopis inimestele, kes kirikuga üldse seotud ei ole?
Ma arvan, et see on arusaadav ennekõike siiski neile, kes usuvad Kristusesse. Teised võib-olla tunnevad natuke vähem huvi või vaatavad rohkem selle kultuurilist või ajaloolist aspekti. Ma saan sellest aru.
Aga tähtis võiks see olla kõigile neile, kes usuvad Kristusesse, kes tunnistavad, et kuigi Jumalaema on inimene ja ainult inimene, on ta meile usu ja palve eeskujuks. Ma arvan, et me ei saa piirduda ainult sellega, et meenutame sündmusi, vaid peaksime ka paluma sel puhul kõiksuguseid õnnistusi Jumalalt. Teadmine, et neitsi Maarja võimendab meie palvet ja ühineb sellega, kui ta on praegu taevas oma ihu ja hingega, on minu arvates väga tähtis. See, mida me kõik kristlastena Maarjamaal tahame, on, et Maarjamaa tähendaks midagi muud kui vaid üks sõna.
Me ei taha, et see aasta oleks ainult kontsertide või näituste aasta – kuigi kindlasti seegi on väga hea – ega aeg, kus me ainult igatseme usu kuldajastu järele, kus kõik me oleksime kristlased, vaid soovime, et igaüks meist võtaks ja paluks seda Jumalalt. Seetõttu arvan, et Maarjamaa aastal peaksime natukene rohkem pöörduma Jumala poole ning antud juhul just toetudes tema ema eeskujule ja eestkostele.

Kuidas pühendamine toimub?
Kuna me püüame meenutada seda, kuidas pühendamine toimus kaheksasada aastat tagasi, kutsusin ma ka Riia katoliku peapiiskopi. Ma arvan, et kunagi on Jumal tahtnud, et Eesti ja Läti oleksid üks maa, olgugi et kahe rahva ja kahe keelega. See loob teatud vendluse. Kaheksasada aastat tagasi oli just Riia piiskop see, kes algatas selle pühendamise. Veel palusin ma, et tuleks apostellik nuntsius, see tähendab Rooma paavsti esindaja Balti riikides. See meenutab meile, et just paavst Innocentius III kinnitas Lateraani kirikukogu ajal, ja väga selgesti, väga konkreetselt, nagu Läti Henriku kroonika meile ütleb, selle pühendamise. Loodame, et paavst Franciscuse poolt, kes tahab meie maad ka külastada, tuleb samuti sõnum.
Pühendamine algab missaga. Aga see ei leia otseselt aset missa sees, kuna missa on eelkõige pühendamine Kristusele. Niisiis toimub Maarjamaa pühendamise uuendamine missa lõpus ja seisneb peamiselt ühes päris pikas tekstis, mille me oleme koostanud. See sisaldab mingil määral kõike seda, mida tahame paluda Jumalalt neitsi Maarja eestkoste läbi oma maa, oma riigi ja oma rahva jaoks. Me teeme seda nii, nagu see tavaliselt toimub katoliku kirikus, tabernaakli poole ja loeme vaheldumisi seda palvet Riia piiskopiga, tema inglise ja mina eesti keeles.
Me rõhutame, et iga pühendamine on hea siis, kui seda uuendatakse usus nii sageli kui võimalik. Pühendamine ilma usuta, ainult kui ajalugu, ei ole enam pühendamine. See on, mida me tahame rõhutada. Pärast seda tulevad mõned sõnavõtud ja kaks ettekannet, et paremini selgitada, mis toimub ja mis on Maarjamaa tähendus tänapäeva Eestimaa jaoks.

Kas ka Lätis tuntakse Maarjamaa mineviku vastu huvi või on see rohkem seotud Eestiga?
Lätis on palju rohkem katoliiklasi kui Eestis. Neil toimus juba juuni alguses Riia linnavalitsuses päris suur üritus Maarjamaa austamiseks. Ma olin ka seal, oli päris palju inimesi, ka erinevate konfessioonide esindajaid ning Riia linnapea. Nii et see on kindlasti tähtis nende jaoks, kuigi nad ei teinud seda formaalselt jumalateenistuse või pühendamisena.
Endine Riia kardinal Jānis Pujats on mulle öelnud, et see on tõesti huvitav, kuidas siin Eestis Maarjamaa mõiste on elav. Nende jaoks Lätis on see tuntud sündmus, aga jäänud natukene siiski ajalukku. See on võib-olla tingitud ka sellest, et lõuna- ja kaguosa, kus on tegelikult rohkem katoliiklasi, ei ole päris Vana-Liivimaa. Neil on oma Latgale identiteet ja keel, seal on suur Neitsi Maarja pühamu, mis asub Aglonas, ja nende identiteet on sellega väga seotud.
Võib-olla nemad ei tunne, et see, mis puudutab Riiat või Eestit, oleks niipalju osa nende identiteedist. Jumal on võib-olla seda tahtnud, et just siin eestlaste jaoks Maarjamaa on nagu Eestimaa teine nimi. Nagu teame, Tõnis Mägi on kirjutanud laulu «Palve», kus on juttu Maarjamaast, Lydia Koidula on rääkinud Maarjamaast ja Karl Ristikivi ka. Mulle tundub, et Läti kirjanikud ei ole nii palju puudutanud seda teemat.
Lõpetuseks – mulle tundub, et pühendamise uuendamine ei ole ainult konfessionaal­ne, katoliiklik asi, kuigi leiab küll aset katoliku liturgia sees, sest meie jaoks pühendamine on konkreetne spirituaalne traditsioon, mis on juba pikaajaline. Aga ma arvan, et see on midagi, mis võib huvi pakkuda kõigile ja seetõttu on kõik, kes soovivad tulla, teretulnud. Ja kes ei saa tulla, siis see, mida ma paluksin, on ühineda selle sündmusega palve kaudu. Meil on üks lühike palvetekst, mille oleme ette valmistanud selleks puhuks.
6. septembril umbes kell 12 võiksid meie inimesed, kes on kuskil mujal Eestis, ka mõelda selle peale, et kõik koos paluda Jumalat neitsi Maarja eestkostel ja usaldada ennast Jumalaema eestkostele.
Rain Soosaar

Piiskop Philippe Jourdan
Rooma-Katoliku Kiriku piiskop ja Eesti apostellik administraator (alates 2005)
Sündinud 30. augustil 1960 Prantsusmaal
Ordineeritud 1988
1996 tuli Eestisse, 2005 sai Eesti kodakondsuse
Opus Dei liige
Allikas: Vikipeedia

Milline on katoliku kiriku poolt läbiviidava Eesti neitsi Maarjale pühendamise uuendamise tähendus EELK-le?
Piiskop Tiit Salumäe
Meie kiriku algatusel kokku kutsutud koostöökogu «Kaheksa sajandit Maarjamaad» enam kui aastase tegevuse valgusel on Eesti pühendamise uuendamine neitsi Maarjale kahtlemata otsekui juubeliaasta kroon, nagu EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder on märkinud. Aasta juhtmõtteks meie kirikus on Jh 2:5: «Tema ema Maarja ütles: «Mida iganes Jeesus teile ütleb, seda tehke!»» Parim võimalus austada neitsi Maarjat on järgida tema õpetust.
Tuletame koos Rooma-Katoliku Kirikuga meelde meie esivanemaid, kes said ristirahvaks ja võtsid vastu Jumala Poja, nii nagu seda tegi neitsi Maarja. Juubeliaasta on liitnud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikuid ühises tegevuses kristliku traditsiooni hoidmisel ja oikumeenilises töös. Peapiiskop Urmas Viilma kutsus üles kõiki meie kiriku kogudusi 6. septembril, Maarja sünnipäeva ehk ussimaarjapäeva eel või järel toimuvatel jumalateenistustel meenutama Eesti- ja Liivimaa pühendamist pühale neitsi Maarjale, kutsuma üles meeleparandusele ning palvetama meie isamaa ja rahva kristliku tuleviku pärast.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)