Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Maarjamaa lugu 6. osa

01.10.2014 | | Rubriik: Järjejutt

maarjamaa_banner1 copy(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)

Ajastu lõpuks võib pidada aastat 1940 («baltisakslaste kojukutsumist»), mil Eestist lahkus 65 EELK pastorit. Ent kuidas on lood kirikulooga? Paar aastat varem oli ilmunud Olaf Silla «Eesti kirikulugu», mille arvustaja leidis, et Eesti kirikuloo asemel olime saanud järjekordse Balti kirikuloo. Silla raamatu kõrvale ei ole aga tänini midagi võrreldavat ilmunud. Praegu käibiva Eesti üldajaloo saime Soome autorilt – kas jääme ootama, kuni mõni välismaa kirikuloolane meie peale halastab?
Aastani 1300 kerkis eestlaste maile kaheksa uhiuut linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva, Haapsalu, Rakvere ja Paide; esimesest neljast said hansalinnad. Majanduslikult käis eriti hästi Tallinna ja Tartu käsi, kuhu ehitati uhkeid kirikuid. Tallinna linnaisad võisid hoobelda maailma kõrgeima kirikutorniga, Pirita klooster jälle linna omadest suurema kirikuga.
Linnad ei erinenud Saksamaa omadest: nende ehitamine ja valitsemine olid täies ulatuses sakslaste käes. Ent algusest peale elas neis ka eestlasi. Jumalateenistused olid põhiliselt ladinakeelsed kõigile, jutlused saksa ja eesti keeles.
Tallinna jutlustajavendade teenistustel käis ka palju eestlasi linna ümbruskonnast. Need jutlused olid ilmselt nii populaarsed, et reformaatorite poole üle läinud raad ei osanud 1525. a targemat ette võtta kui vennad linnast minema ajada – «äärmiselt häbistavalt ja brutaalselt», kirjutab kirikuloolane Arthur Võõbus.

II.
Palju kirikuid

«Mittesakslased»
Sellest, kuidas baltisakslastest luterlased said, teame õige palju, kuidas ent eestlastest, väga vähe. Põhjus on lihtne: uue usu jutlustajaid palkas linna raad, eksklusiivne sakslaste kogu, kuhu mittesakslane (loe: eestlane) ei saanud kuuluda. Aastast 1525 on säilinud jutlustaja Lange nõudmine Tallinna raele, et kirikuteenistus peab toimuma saksa keeles, ent lihtrahva asjus nendib «Eesti ajalugu II» (2012): ei ole teada, mida … evangeelse jumalateenistuse all 1520. aastate Liivimaal õigupoolest mõisteti. Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. … Otseseid andmeid reformatsiooniideede aktiivsest levikust talurahva seas … teada ei ole.
Me ei tea, kuidas käisid esimesed maakeelsed luterlikud jumalateenistused. Kas laulude tekst loeti või lauldi ette. Esimesed lauluraamatud ütlevad ju kohe, et need trükiti sakslaste jaoks, kes peaksid lihtrahvast õpetama, aga ka sada aastat pärast uue usu saabumist trükitakse maakeelne tekst ikka veel saksakeelse kõrvale.
Kuna sakslased 1535. a katekismuse peatselt ära korjasid ning 1554. ja 1585. a katekismus-lauluraamatud on jäljetult kadunud, tekib koguni mulje, et sakslased takistasid maakeelse vaimuliku kirjasõna levikut. Soome- ja lätikeelsed piiblitõlked ilmusid ammu enne eestikeelset, mis sai teoks alles 1739. a – tänu mõjuka Saksamaa-sakslase sekkumisele, kuna liivikeelset ei ilmunudki.
Reformatsioonikirikuid oli mitu, kuid meie maile jõudis ainult üks; on vaja meeles pidada, et ka nn Augsburgi rahu põhimõte kelle maa, selle usk (ld cuius regio, eius religio) käis ainult selle ühe uue võimaluse kohta. Umbes nii läks ka eestlaste maal: kus mõisnik luterlaseks hakkas, loeti luterlasteks ka tema talupojad. Linnaeestlased said esialgu ise valida.

«Rootsi kirik»
Nn vana hea Rootsi aeg kehtestas riigiusu: aastal 1626 pagendati maalt viimased katoliiklased. Tartu jesuiidivennad võeti juba 1601. a kinni, pandi pärast pikka mõnitamist ahelaisse ja saadeti härjavankriga Tallinna ja Rootsi vangi, kust ükski tagasi ei tulnud. Ei saa siiski öelda, et «Rootsi reform» seisis vastaste paigutamises Rootsi kardinate taha, sest see väljend oleks liig leebe.
Tollast Rootsi kirikuelu ei saa Eesti omaga võrrelda: seal rääkisid nii aadel kui vaimulikkond üht ja sedasama keelt, linnades käibiv saksa keel oli sugulaskeelena lihtrahvalegi arusaadav. Loomulikult hakkasid siis ka meie maale saadetud rootslastest kirikujuhid neile enesestmõistetavaid talurahva õigusi, nt kooliharidust, nõudma.
Sama enesestmõistetavalt hakkas aga ka siinne aadel vastu, väites, et eestlane ei olevat võimeline midagi õppima. Koolimehel Forseliusel tuli siis oma õpilased kuninga ette teadmisi näitama viia.
Rootsi ajal ilmus Uus Testament nii lõuna- kui põhjaeesti murdes (1686, 1715).
(Järgneb.)
Vello Salo

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)