Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Maarjamaa lugu 4. osa

17.09.2014 | | Rubriik: Järjejutt

maarjamaa_banner1 copy(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)

Orduvennad
Ristige nad Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina olen käskinud teid pidada, ütles Kristus (Mt 28:19j). Vastristitud vajasid õpetust. Seda hakkasid jagama vaimulikud vennaskonnad, keda eestikeelne trükisõna nimetab sageli üldistavalt ordudeks. Maarjamaalasel on põhjust meeles pidada eriti kaht: tsistertslased ja dominiiklased. Nende kõrval tegutses ka mõõgavendade ordu, kuid nende ülesandeks oli maa kaitsmine – tänapäeval ütleksime: turvateenistus.
Tollases kirikus tegutses suur hulk vaimulikke vennas- ja õeskondi, kel oli oma kindel kord (ld ordo). Igal üksikul vennaskonnal oli küll oma eriline põhikiri (reegel), kuid kõigile olid ühised kolm põhilist tõotust: kuulekus, vaesus ja karskus. Relvi tohtisid kanda ainult rüütliordude liikmed, kuid on vaja rõhutada, et need kolm tõotust andsid ka nemad.
Sellest suurest hulgast meie maile jõudnud kaks vennaskonda olid üsna erinevad: püha Benedictuse reeglit järgivate vennaskondade perre kuuluvad tsistertslased elasid maakloostrites ja elatasid end oma kätetööst, püha Dominicuse asutatud jutlustajavennad asusid linnades ja elatasid end annetustest (mis põhjusel neid ka kerjusmunkadeks hüüti). Põhikirja järgi ei oleks tsistertslased õigupoolest tohtinudki misjonitööd teha, ent meie mail nad seda siiski tegid.
Nende tööd pole meil kerge ette kujutada, sest õpetada oli tohutult palju, ka kui vaadelda ainuüksi kristlikku kirjavara, mis täitis juba raamatukogusid – eestlasi tuli aga alles lugema õpetada. Trükikunst oli alles leiutamata, ajakirjandust polnud olemas – õpetustööd sai teha ainult selles vormis, mis on õnneks meilegi tuntud: kirikus. Või siis ka koolis. Aga vähe sellest, et maal ei olnud veel ühtki kirikut ega kooli: õpetajad pidid esiteks hakkama õppima õpilaste keeli …
Õpetada oli aga veel palju-palju muudki kui kirjasõna. Oli vaja ehitada linnu ja sadamaid, õppida tundma Lääne-Euroopa kaubandust, suhtlemisviise jne. Lühidalt: lõikust oli palju, töötegijaid vähe. Ajast pärast kogu Eesti ristimist (1227) pole meil kahjuks ka Henriku Liivimaa kroonikaga võrreldavat ajalooallikat.
Sellest, kui vähe me praegu tollest ajast teame, on heaks näiteks Valkena kloostri lugu. Umbes aastal 1230 Amme jõe suudmesse rajatud kloostrile pandi nimeks Valkena. Jah, kaugelt võõrsilt tulnud tsistertslased andsid oma uuele kloostrile eesti nime, mis püsib muutmatuna kloostri hävitamiseni aastat kolmsada hiljem (1558).
Kõigil säilinud abtipitsereil seisab nimi Valkena, kõigis säilinud ürikutes samuti. Ajaloolased muidugi teavad seda, ent kes muu? Kõik «teavad» aga Kärkna kloostrit, mida pole iial olemas olnud … Korrektne oleks öelda: Kärknas asuvad Valkena kloostri varemed.
Peamist teame aga siiski: Lääne-Euroopas toimus ristirahva õpetamine eestkätt kirikutes. Õpetuse keskmeks oli armulaua müsteerium, mida tuli pühitseda väärikas pühakojas – nagu näiteks hiljem Pöidesse kerkinus. See pühitsemine ise oli esmane õpetus isegi siis, kui polnud keeleoskajat. Meie maal aga kirikuid veel polnud. Nende ehitamine oli siis selgesti ka kõigi misjonäride esimene ülesanne.

«Muistne vabadusvõitlus»
Kõik mäletavad hiljutisi vaidlusi selle mõiste ümber, mida «Eesti ajaloo» keskaja köite autorid-ajaloolased ei taha kasutada: tegemist olevat millegi muuga. Võõra asjaga, mida võiksimegi siis esialgu nimetada võõrkeelse terminiga: culture clash.
Euroopa Liidu vastaseid leidub Eestis praegugi palju – ka neil ei tule põhjendustest puudu. Mõned mäletavad veel meie «vabatahtlikku astumist nõukogude rahvaste sõbralikku perre». Ent räägime ka «kuldsest Rootsi ajast» ja «muistsest vabadusvõitlusest», mida ei mäleta keegi, ent usub tundvat.
Kas me ei peaks hoopis ütlema, et meie esivanemad võitlesid euroopastumise vastu? Jätkem siinkohal «Kungla rahvas kuldsel a’al» ja muu rahvusromantika siiski kõrvale ning küsigem ainult: kas meie esivanemad ristiti vastu tahtmist?
Ristisõdijate seisukoht oli: kui me neid ei risti, läheksid ju kõik põrgusse – saagu pigemini mõned surma, siis saavad kõik muud päästetud. Ja tegid paganatele relvadega selgeks, missugune jumal on vägevam. Kui nood siis ütlesidki: jah, teie jumal on vägevam, ristige meid – kas nad väljendasid sellega oma soovi või mitte?
(Järgneb.)
Vello Salo

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)