Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Maarjamaa lugu 3. osa

10.09.2014 | | Rubriik: Järjejutt

maarjamaa_banner1 copy(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)

Röövlid & rüütlid, tuli & mõõk
Võib öelda, et lepinguid sõlmiti, peeti aus ja murti meie mail nagu mujalgi. Ent ka röövleid oli – nii maal kui merel. Üldiselt peeti lepingutest kinni, kuid Läänemerel seilasid ka piraadid, kes ei hoolinud lepingutest; turvamehi vajasid kaubalaevad – jah, nii nagu praeguse Somaalia mail –, ent ka Läänemere-äärsed asulad, kus meie esiisad käisid tule ja mõõgaga röövimas, tapmas ja põletamas. Saagiks tõid nad kaasa kõike, mida kanda jõudsid – ka noori inimesi, keda sai ennast orjama panna või teistele orjaks müüa.
Mida võisid ette võtta kaupmehed? Tollal oli kõigil meeles hiljutine ristisõda vendide vastu, mis «lõi korra majja» nende maal. Miks mitte ka Liivimaal? Elati ju ristisõdade ajastul ja see näis hea: ristisõdijatel olid oma kindlad reeglid, mereröövlid aga ei tunnistanud mingit seadust. Keegi ei oleks julgenud väita, et olla röövel on ausam kui olla rüütel. Meie võiksime öelda: rüütlid olid rahukaitseväed.
«Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,» laulsime veel tänavuselgi laulupeol. Tulid lähinaabrid, tulid meretagused, ent ilma tule ja mõõgata tulnud Meinhardi võtsid meie esivanemad vastu tule ja mõõgaga. Henrik jutustab, kuidas tema elu oli mitu korda hädaohus ja ta katsus siitmailt põgeneda. Kaupmehed lubasid talle aga, et vajaduse korral saadavad kaitsjaid. Meinhard jäi ja hakkas linnuseid ehitama. Ilma tule ja mõõgata.
Tuli ja mõõk siiski tulid, aga alles pärast Meinhardi surma. Võiks öelda: tuli tolle aja Lääne-Euroopa kõigega, mis sinna kuulus. Ristisõdijaid oli seal juba tükk aega, kellelgi polnud vaja neid meie jaoks leiutada.
Ent Jeesus oli apostlitele öelnud: Kõik, kes mõõga võtavad, saavad mõõga läbi hukka! (Mt 26:52). Nii lõpuks läkski: 13. sajandil mõõga väel loodud Liivimaa kirikuriigike hukkus 16. sajandil Vene-Liivi sõjas.

Kaupo ja Lembitu
«Kas Kaupo oli reetur või oma aja ettenägelikem poliitik?» küsis üks soomlane 70ndatel Tallinna ajakirjanikelt. «Täna on reetur, pärast järgmist parteikongressi võib sangar olla,» arvas üks. Aga kes ta siis tegelikult oli?
Kaupo oli ilmselgelt soome sugu rahvaste enimnäinud mees. Läti Henrik jutustab, kuidas tsistertslane Theoderic ta Rooma viis ja kuidas paavst Innocen­tius III, tolleaegse Lääne-Euroopa võimsaim mees, Kaupo südamlikult vastu võttis ning kingituste ja õnnistusega koduteele saatis (LHK VII).
Reisil oli Kaupo oma ihusilmaga näinud sadu linnu, mille vägevusest teised liivlaste vanemad ei oleks osanud undki näha.
Muidugi olid nad kuulnud juttusid nii Rooma kui ka Bütsantsi hiilgusest-vägevusest, kuid ise olid nad parimal juhul näinud ainult Läänemere-äärseid linnu. Ja teadsid, et nendest võis mõne hakkajama mereröövlipealiku jõud küll üle käia. Selle poolest oleksid nad kasvõi Sigtuna väravad võinud ära tuua.
Ja nüüd see Kaupo: «Nad võidavad niikuinii! Neid on musttuhat! Teeme parem rahu, mehed, siis nad ehitavad meile ka linnad!» Kas teised vanemad, kes olid näinud rüütleid ainult mõnekümne kaupa korraga tulevat, võtsid Kaupo sõnu meremehejutuna? Uskuma nad igatahes ei jäänud, vaid tulid sadade laevadega Kaupo linnust vallutama. (HLK XV:3) Ega saanud sellestki jagu, vaid kaotasid oma kolmsada. Ent ei õppinud sellestki.
Aastal 1937 ilmus Eesti Vabariigi kahe viimase valitsuse majandusministri Leo Sepa (1892–1942) kirjutatud näidend «Kaupo», kus Lembitu on tagurlik kolkapatrioot ja orjapidamise eest võitleja, Kaupo aga edumeelne eurooplane ja vabaduseapostel.
«Liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena, nagu nad olid – meresõitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hõim, vastuvõtlik kõigele, mis kõrgeim ja parim, ning esimesed, kes tõeliselt tõid Euroopa kultuuri Baltimaile,» kirjutas autor.
Rahvusromantikute jaoks oli see juba tollal «poliitiliselt ebakorrektne seisukoht», nõukogude ajal veelgi ebakorrektsem. Autor suri siis ka 1942. a Solikamskis.
Ent nüüd? Miks mitte lavastada? Ajaloo seisukohast on ju ikkagi tegemist meie enimnäinud esivanema ja «esimese eurooplasega».
Vello Salo
(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)