Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Maarjamaa lugu 2.osa

03.09.2014 | | Rubriik: Järjejutt

maarjamaa_banner1 copy(Algus Eesti Kirikus nr 33, 27.8.2014.)

Meie apostel Meinhard
Paljud rahvad on meie peale kadedad Läti Henriku kroonika pärast, mis kirjeldab esimeste koguduste sündi meie maal – pealegi nii köitvalt, et on nauditav tänapäevaselegi lugejale. Aastaid 1180–1227 valgustava raamatu kirjapanijaks on sündmustes osalenud misjonär Henrik.
Õnne on meil olnud ka sellega, et tervelt kaks kolmandikku teosest (19 peatükki 30st) räägib eestlastest. Õnne lõpuks sellegagi, et tervikuna on raamat pühendatud Maarjamaale – Henriku sõnutsi sellele, mida kuningad tänini pole suutnud, ent Õnnis Neitsi üürikese ajaga ja leebesti korda saatnud. Henrik pani kirja Maarjamaa sünniloo alguse.
«Segebergi kloostris oli auväärse eluviisiga, aulikult hallpäine mees, õndsa Augustinuse ordu preester,» jutustab Henrik. «Ta tuli Liivimaale lihtsa meelega, Kristuse pärast ja üksnes Teda kuulutama, asus julgesti Jumala tööle, jutlustas liivlastele ja ehitas Ükskülasse kiriku. Selles külas ristiti kõige esmalt Kuulevene isa Ülo ja Alo isa Vietso, pärast neid teisigi.»
Henriku käest kuuleme ka Meinhardi abilistest: «Saksa kaupmeestel, kes olid liivlaste sõbrad, oli kombeks sagedasti laevaga Väina jõge mööda käia.» Siitkaudu kulges suur kaubatee Lüübek-Visby-Novgorod ja jõesuudmes asuvate liivlaste järgi sai maa nimeks Livonia.
Siia saabus Meinhard, kes asutas Väina saarele Üksküla koguduse ja pühitseti aastal 1186 esimeseks selle maa piiskopiks. Teda on siis ka õigusega Liivimaa apostliks nimetatud.
Ent Meinhard muretses ka eestlaste eest: ta ostis vabaks ühe Virumaalt röövitud poisi ja saatis Saksamaale preestriks õppima. Sellepärast võime Meinhardit ka eestlaste apostliks nimetada.
Üksküla piiskopina jõudis ta teenida kümme aastat (1186–96). Nähtava tähisena jäid tema tööst jutustama selle maa esimesed kaks kivilinnust (Üksküla ja Holm). Võrratult tähtsam oli tema töö esimeste koguduste rajajana, kuid see pole silmale nähtav.
Seda tööd on meil põhjust meelde tuletada just Maarjamaa juubeliaastal, sest Meinhardist sai ka meie maa ristiisa: ta asutas oma piiskopikiriku juurde Õndsa Neitsi Maarja konvendi. Siit on tuletatud niihästi Ema maa (Terra Matris) kui ka Maarjamaa (ld Terra Mariana, läti k Māras zeme). Heal lapsel ikka mitu nime.

Seelid, vendid, kurelased …
Maast, kuhu ta läks, teadis Meinhard palju vähem kui meie – meie jälle teame nii palju, et vajame olulise esiletõstmist. Vaevalt oskas Meinhard ise ette aimata, kelle kõigiga tal võis tegemist tulla, ent üks oli selge: ees ootab tuhande valitseja – teisisõnu ka tuhande lepingu – maa ning tal tuleb elada saarel, kus saksa kaupmeestel on peatumisluba.
Mingit riiki siinmail 800 aastat tagasi veel polnud: maal elasid liivlased, kure­lased, latgalid, zemgalid, vendid, seelid, saarlased, ugalased, sakalased jne – kroonik Henrik nimetab neid kord keele, kord tollaste maakondade järgi.
Ka linnu polnud veel: rahvas elas külades, külavanemaiks lihtsalt hakkajamad mehed. Mõni «hästi hakkaja» mees võis oma nõusse saada palju külasid, kus kauplemiseks oli vaja olla «sõber» – saada nende luba.
Asjade selline seis oli saksa kaupmeestele üpris tülikas. Mujal piisas rahuliku kaubatee tagamiseks lepingust mõne suurema vürstiga, Läänemere idakaldal aga mitte – lepinguid tuli sõlmida kes teab kellega, ent tee jäi ikkagi eluohtlikuks. Miks mitte viia sinna mõni misjonär, kes nad ära ristiks ja õpetaks «ristiinimese moodi» asju ajama? Nagu mujal Euroopas.Tänapäeval võime Meinhardi tööd küll ka «Balti maade euroopastamiseks» nimetada, ent kaasaegne Henrik iseloomustab seda tabavamalt: ta tuli siia üksnes Kristust kuulutama.
Siia tõid ta küll kaupmehed, kuid mitte mõni vallutamishimuline vürst – ning kirikuid-linnuseid ei ehitanud ta ei kaupmeeste ega ühegi maapealse kuninga, vaid Kristuse kiriku jaoks. Maarjamaa kirik mälestab oma püha piiskoppi 11. oktoobril.
(Järgneb.)
Vello Salo

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)