Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Maarjamaa isa Vello

26.04.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust

Vello Salo (5. november 1925 – 21. aprill 2019) suur igatsus jõuda taevasesse koju leidis vastuse ristiinimese jaoks aasta tähendusrikkaimal ööl – Kristuse ülestõusmise püha varahommikul. Ustava majapidajana jõudis ta oma pika elu kestel teenida kirikut, eesti rahvast, Eesti riiki ja Issandat Kristust.
Küllap mõistame isa Vello tõelist panust alles tagantjärele. Me teame ja tunneme teda kui legendaarset vaimulikku. Kuid suur oli tema panus vabast maailmast eraldatud ja okupeeritud isamaale jäänud rahvuskaaslaste vabaduspüüdluste toetajana. Teadlik töö ikestatud isamaa ja eesti rahva teenimisel algas hetkest, kui Vello Salo hääl 1948. aastal esimest korda kostis Vatikani Raadiost. Vähem kui aasta pärast saadete algust – 15 minutit eestikeelset saadet nädalas – sai isa Vello kõige tähelepanuväärsemaks sõnumiks hoiatus 1949. aasta küüditamise eel. Hiljemgi lisandus usulise sõnumi keskele aus kirjeldus kannatavast kodumaast.
Vello Salo on ise meenutanud, kuidas tal alguses puudus ettekujutus, kui palju oli tema eestikeelsetel saadetel kuulajaid. Hiljem, kui ta hakkas väliseesti ajalehtedele Vatikani kirjasaatjaks, saadete kuulajaskond kasvas. Vello Salo tegevus Vatikani raadios oli üks esimesi värskeid sõõme rahvuskaaslastele nii kodus kui võõrsil. Raadio Vaba Euroopa eestikeelsete saadete edastus algas ju alles 30 aastat hiljem.
Raadiotöö kõrval oli tähelepanuväärne isa Vello kirjavahetus paljude rahvuskaaslastega kodumaal ja vabas maailmas, millega kaasnes kodumaale kirjanduse vahendamine.
1960ndatel asutatud Maarjamaa kirjastus sai vabas maailmas paljude eesti kirjanike ja luuletajate teoste väljaandjaks. Tutvused kodu­maa mõttekaaslastega laienesid ja süvenesid Eesti külastuste järel alates 1970ndatest. Pärast naasmist Eestisse 1993. aastal kirjastustegevus jätkus. Nüüd juba Eestis.
1988. aastal osutus tähenduslikuks omas ajas isa Vello ja õpetaja Tõnis Nõmmiku poolt Jeruusalemma Pater Nosteri kiriku palveseinal eestikeelse meieisapalve teksti avamine. Sellega sai eesti keel justkui sümboolselt usukeelena esmakordse tunnustuse pühal maal.
Mulle meenub isa Vello ausa, otsekohese ja kartmatuna. See puudutab nii seda, kuidas ta raudse eesriide tagant kommunismi kurjust sarjas, kui seda, kuidas ta ametlikel üritustel pingutatuks muutunud protokolli eirates piinlikult viisakaks ja ametlikuks muutunud õhustiku oma huumoriga, mis oli sageli iroonilise alatooniga, vabastas. Vello Salo ei jätnud ku­nagi midagi välja ütlemata seetõttu, et oleks kedagi peljanud. Eriti kui ta sattus silmitsi võltsvagaduse ja pingutatud viisakusega. Väikese vimka või ootamatu puändiga anekdoodid ja vestelood, ka tema enda elust, kuulusid alati tema repertuaari.
Isa Vellol oli oikumeeniliselt avar süda, kuhu mahtus kõigi Eesti kristlike kirikute tegevus. Nõnda oli Vello Salo isa Vello ühtviisi nii katoliiklaste, luterlaste, metodistide, baptistide, õigeusklike kui kõigi teiste Eestis esindatud konfessioonide järgijate jaoks. Ta oli Maarjamaa isa Vello.
Minu viimased kokkupuuted isa Velloga on seotud Pirita kloostri külastustega erinevatel tähtpäevadel ja üritustel. Pirita kloostri õed oma alandliku teeniva vaimuga ja isa Vello nende preestrina teenisid üksteist täpselt nõnda, nagu Jeesus kutsus üles oma jüngreid olema üksteise teenijad. See oli elav evangeelium.
Südamlik tänu kuulub siin kloostriõdedele isa Vello viimaste aastate mõtestajatena. See on olnud suur Jumala töö! Kloostri fuajee koos kamina ette sätitud tugitoolidega oli see paik, kus paljud isa Velloga viimastel aastatel mõtteid said vahetada. Tema väljaütlemised muutusid vanuse saabudes terav-vaimukateks mitmemõttelisteks mõtteteradeks, mis olid täidetud elukogemuse ja vaimuliku nägemisega. Argimaailmale omane rähklemine ei omanud enam palju tähendust, pigem oli tema sõnades väsinud sulase ootus pika (elu)töö lõppedes saabuva puhkuse järele.
Igaühel on isa Vellost oma mälestused ning oleks täiesti mõeldamatu nii värvikat ja mitmekülgset vaimuhiiglast raamidesse suruda ning tema elu ja tegevust üldistusi tehes pisendada. Ta oli suur jumalamees, kes ometi ei soovinud olla midagi enamat kui kõigest Jumala eesel, nagu ta enda kohta ütles. Just eesel oli see, kelle seljas ratsutas Jeesus sisse Jeruusalemma väravatest vastu oma missioonile – surmale ristil ja ülestõusmisele hauast! Ka isa Vello elutööks oli viia inimesteni kuulutust Issandast Jeesusest Kristusest, kellele ta oma teenistuse Eesti maa ja rahva nimel – Maarjamaa nimel, pühendas.
Urmas Viilma,
Peapiiskop

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)