Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Maarjamaa auväärne ja nooruslik nägu

03.09.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Eeloleval pühapäeval, neitsi Maarja sünnipäeva eelõhtul toimub Pirita vana kloostri kirikus teema-aasta «Kaheksa sajandit Maar­jamaad» oikumeeniline avapalvus, kuhu on oodatud kõik. Kaheksa sajandit tagasi, Lateraani kirikukogul tutvustati maailmale esmakordselt siinseid alasid kui Maarjamaad. Võime tinglikult öelda, et sellest alates kuulume õhtumaa kristlike rahvaste perre. Vaevalt on lähiajal oodata suuremat juubelit.
Küll täiendavad seda paljud teised. Ka meie kirikus on viimasel ajal olnud ja tulemas hulk suuri – olgu pühakodade, koguduste või kihelkondade – tähtpäevi. Augustis tähistas Torma kihelkond ja kogudus oma esmamainimise 700. ja Palamuse kogudus 780. aastapäeva. Pühapäeval saab Vigala kirik 675aastaseks. Eelmisel suvel peeti 600 aasta juubelit Rõngus ja Urvastes ning 725. aastapäeva Koerus. Sajandid on läinud otsekui linnulennul.
Koguduste järjepidev töö rahva vaimulikul teenimisel ja ühendamisel ulatub tagasi meie kirjutatud ajaloo algusesse. Mulle on jäänud mulje, et sellised ajavahemikud kipuvad jääma kuidagi hoomamatuks ja neisse suhtumine ebalevaks, eriti kui neid võrrelda organisatsioonidega, millel vanust viis, viisteist või viiskümmend aastat, või isegi Eesti Vabariigiga, mille sajandat sünnipäeva alles ootame.
Olen pidanud kogudust esindades paaril korral täitma pabereid, kus küsitakse organisatsiooni asutamise aega. «Kuueteistkümnes sajand!?» on riigiametnikud imestanud. «Kas me saame seda üldse märkida? Siis polnud ju veel omariiklustki!» Ehk on raske leida vastust küsimusele, kes oli enne, kas muna või kana? Kui otsida institutsiooni, milles kõige püsivamalt väljenduks siinse rahva osadus ja identiteet, on kiriku kõrvale raske teist panna. See pole aga häbi-, vaid auasi – ka kogukonnale ja riigile.
Kuidas saaksime oma kristlikku ajalugu teha mõistetavamaks ja armsamaks? Olen mõelnud enda jaoks ühe väikese paralleeli. Kui Jumal lubab, saab mu ema järgmisel suvel saja-aastaseks. Maar­jamaa kaheksa sajandit pole siis enamat kui kaheksa minu ema vanust. Seda pole ju palju! Tõsi, põlvkondi mahub sinna palju rohkem. Samas, kui ema on mulle tähtis, kas siis mitte ka vanaema ja vaarema ja tema ema …, samuti kirik, kuhu nad on kuulunud?
Kirik on meie vaimulik ema, nagu Maarja on Jeesuse ema. Kumbagi ei saa unustada. Maarja kiituselaulus öeldakse: «Vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved!» Maarja nime kannavad paljud meie tütarlapsed ja naised, seda leidub kohanimedes ja rahvalauludes, iseseisvuse taastamisel palvetasime koos Tõnis Mäega «Looja, hoia Maarjamaad!» ja meie riigi kõrgeim autasu on Maarjamaa Rist. Maarjamaad ei saa enam kaardilt kustutada.
Läbi ajaloo on kirik kuulutanud edasi tähtsaimat, mida ütles Maarja Jeesusele viidates: «Tehke, mis tema ütleb!» Seda ülesannet on kirik täitnud hoolimata tõsiasjast, et alati pole nii tehtud või on tehtud lausa vastupidist – olgu enne või pärast usupuhastust. Kuulutada Kristust, kes inimeste pattude pärast on kannatanud ja surnud selleks, et meid lunastada, et kutsuda meid meeleparandusele, et meid õpetada ja juhatada, see on kiriku missioon igal ajastul.
Esimesel koolipäeval võisin Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus lapsi õnnistades meenutada, et kool, kus nad käivad – Tallinna Toomkool –, sai alguse juba 13. sajandil, seega samuti ligi 800 aastat tagasi. Uhked peame olema ka luterliku rahvakooli üle, mis tegi meist kirjaoskaja rahva ning valmistas eestlaste vaimu nõudma tõde ja õigust, teisisõnu, tegema seda, mida Jeesus ütleb. Siin on meie tänapäevase, hea tasemega hariduselu häll ja meie identiteet.
Kas ei nõua see meie koolilt vastutustunnet ja võla tasumist – õppeainet, mille nimeks religiooni-, usundi- või usuõpetus? Piinlik on inimeste pärast, kes räägivad kristlike traditsioonide tagurlikkusest. Nad ei tea, mida nad teevad. Pole väärtusi, kui neil pole püsi. Pole püsivamaid väärtusi kui need, mis talletatud Jumala sõnas ja kirikus. Need kujundavad inimest ja maailma. Nende päralt on tulevik ja igavik. Nende läbi on Maarjamaa nägu ühtaegu iidne ja uus.
Andres Põder

 

 

 

 
Andres Põder,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)