Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Maarja taevaviimine

12.08.2009 | | Rubriik: Teoloogilist

Katoliiklikel maadel on 15. august riiklik püha – neitsi Maarja taevaminemise päev.
Kõigepealt tuleb märkida, et sel pühal puudub igasugune ajalooline alus. Maarjast teame üldse väga vähe. Pühakirjas ilmub ta ainult paar korda, kuigi need sündmused ja seosed, millest evangelistid jutustavad, paistavad ülimalt olulised ning nendest ongi arenenud nn marioloogia kõige soliidsem osa.

Erakordse ülesandega naine
Millegipärast tahab Jumal, et kõik liiguks ja areneks. Maailma loomine on progressiivne, meie isiklik elu peab kasvama ja täienema, meie teadmised laienevad iga päev. Kuigi ristiusu põhitõed on muutumatud nagu Jumal ise, nihkuvad meie arusaamad ühelt astmelt teisele. Üks raskemaid ülesandeid on kõige juhtuva lahtimõtestamine, eksituste vältimine.
Et Maarja kohta leidub väga vähe kindlat informatsiooni, siis paistab loomulik, et antud faktidele ehitatakse mitmesuguseid teooriaid ja kujutluspilte. Maarja-kultus algas 4. sajandil ja mitmes kohas on see siira armastuse pinnalt langenud folkloori. Rahva fantaasia kipub alati liialdama ja nõnda võib «usk» Maarjasse kergesti võtta ebausu varjundi.
Kardinal Lustiger on mitmel puhul hoiatanud võimaliku ebajumalakummardamise eest. Maarja on haruldane naine, erakordse ülesandega naine, aga temast ei tohi teha jumalannat, «sellepärast on väga tarvilik teda esitada nõnda, et miski ebamääraseks ei jääks, et oleks täpselt selge, mis koha Jumal on temale andnud».

Ametlikult tunnustatud sündmused
Aga kuidas siin nüüd vaadelda marioloogia kaht peamist teesi, patuvaba eostumist, mille paavst Pius IX kuulutas dogmaks aastal 1854, ja taevaviimist, mis sai dogma staatuse paavst Pius XII allkirjaga 1950. a?
Rahvapärimuses olid need teemad juba ammu juuri ajanud. Kuid kirik võtab omaks ainult küpse teoloogilise uurimuse tulemusi. Need kaks silmatorkavat verstaposti jumalaema maisel teekonnal said ametliku tunnustuse, kui oli vastuvaidlematult selgunud, et nad vastavad Jumal-Poja inkarnatsiooni loogikale. Jumal lõi naise, kes pidi kandma ilmale Jumala. See naine oli inimene, kuid ta ei saanud olla täpselt selline inimene kui teised, kuna tema ihust sündis Jumal.
Patuta eostumist kinnitab Maarja ise, kui ta ilmub ühele talutüdrukule Püreneedes. 14aastane harimatu Bernadette, kes pidi selle arusaamatu uudise Lourdes’i preestrile edasi ütlema, ei olnud niisugust keerulist sõna nagu «kontseptsioon» (eostumine) kunagi kuulnud ja nägi suurt vaeva selle meelespidamisega, mis näitab, et see ei olnud lapse väljamõeldis.
Kõigest eelnevast tuleneb ka taevaviimine. Öeldakse, et «surm on patu palk». Maarjal ei olnud pattu, sellega ei tohtinud ta ka surra. Peale selle oli ta ju andnud oma ihu Jeesusele, ja me usume, et Jeesus tõusis üles surnuist ja läks oma inimkehaga tagasi Jumal-Isa kotta. Osa Tema ihust oli ema, ja see ei võinud ometi laguneda.
Maarja on elav. Ta armastab meid, nagu Jumal armastab meid. Kristus on Jumal ja inimene. Ta on esimene inimene taevas. Maarja on esimene «ainult-inimene», kes jõudis Kristusele järele; kuid ka meile on avatud sama tee.
«Püha Maarja, jumalaema, palu … meie eest nüüd ja meie surmatunnil.»

Fanny de Sivers

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)