Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Määratud teenistuseks Jumala kojas

22.09.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Meie kirikupeal, EELK peapiiskop Andres
Põderil täitus eile muljetavaldav 30. ordinatsiooni  aastapäev.

Image

19. septembril 1976. aastal seisis noor
Andres Põder Tallinna Piiskopliku Toomkiriku alatri ees ja andis teda
ordineerinud peapiiskop Alfred Toomingale ning peapiiskoppi assisteerinud
õpetajatele Kuno Pajulale ja Rene Tasmuthile Jumala palge ees tõotuse, milles
ta on püsinud.

Küllap on meil kõigil, kes me tähtpäevalist
kaugemalt teame või lähemalt tunneme, kujunenud välja oma arusaam
peapiiskopist, tema olemusest ja sellestki, milliseid ideid ta kiriku
juhtimisel rakendab.

Eks ole Ülemkarjane ise meie peapiiskoppi
kutsunud ja õnnistanud ning jaganud visioone, mis 26aastasele noorele mehele
Viru-Nigulasse tööle asudes vaid unistustena tundusid. Häid mõtteid ja innukat
kõnet on kolmekümne aasta jooksul kuulnud rahvas ka Andres Põderi teenitud
kogudustes Kundas, Suure-Jaanis, Kõpus, Räpinas, Mehikoormas ning Pärnus.   

Eesti Kiriku palvel on tähtpäevalisele oma
soovid ja tervitused saatnud ametivennad lähemalt ja kaugemalt.

EK

 

ja Andres Põder 1976. aasta novembris, paar kuud pärast Andrese (ase)õpetajaametisse seadmist. Nende abielu oli laulatatud aasta varem.
ja Andres Põder 1976. aasta novembris, paar kuud pärast Andrese (ase)õpetajaametisse seadmist. Nende abielu oli laulatatud aasta varem.

Villu Jürjo Narvast:

Mälestused on nagu pildid albumist, mitte
liikuvad, vaid pigem hetkejäädvustused. Alguseks pildike kahest
pikajuukselisest Varbla kiriku uksel. Andres oli selle kiriku leerilaps aasta
enne mind.

Edasi tulevad ühistest mõttetalgutest
sündinud Häädemeeste kirikunoorte laagrid. Hämmastaval kombel suutsid need
püsida viis aastat, vaatamata sellele, et need olid nagu kristliku vabaduse
manifestatsioon. Nende piltide kõrvale mahuvad Andres Põderi ja Marje Tootsi
pulmapildid: küll võivad noored inimesed ilusad olla!

Vahepeal meenub Andrese kirjutatud raamat
«Teekond allikale», mis oleks trükist äärepealt minu nime all ilmunud. Lihtsalt
saatsin tolle käsikirja täiendavate kommentaarideta oma kanaleid pidi läände.
Ehk tasuks kaaluda selle raamatukese kordustrükki nüüd, sest oma aktuaalsust
pole see ilmselt ka täna kaotanud.

Edasi tuleb rokk-ooperi «Via Avium –
Lindude tee», mille sõnad Andrese kirjutatud, ettekanne kusagil Suure-Jaani
lähistel metsas. Ja muidugi Suure-Jaani kiriku laulupäevad kunagi hoopis
hiljem.

Olen küll 
viimasel ajal nn Tallinna asjadest kaugele jäänud, ent loodan siiralt,
et midagi sellest vabaduse vaimust püsib praegu Toompeal. Et inimese tee nagu
lindude tee viib ülespoole. 

 

Heino Nurk Baltimorest:

Pea kõigis minu mälupiltides on Andres koos
oma perega. Esitan neist neli.

I

1975 Häädemeeste kiriku käärkambris, kuhu
pärast noorteõhtut olid kirikulised kutsutud juttu ajama. Andres oli õlgadeni
heledate lokkis juustega usuteaduse üliõpilane, sõnaosav ja teravmeelne
väitleja-misjonär. Tema kõrval istus südamliku olemisega Marje, kelle rüpes
Thomas-Andreas viimaseid kuid ilmavalgust ootas.

II

1978 Viru-Nigulas, kuhu üliõpilasena ühel
talveõhtul elumõtte otsingutel olin külla sõitnud. Lapsed olid vanavanemate
juures, sest pastoraadiseinad ei suutnud nende jaoks küllalt sooja hoida ja
maja enda omaks pidavad rotid ei häbenenud ka päevavalgel seal viibivaid
inimesi.

Kiriku remont, mida õpetaja ja tema
abikaasa koos kokku tulnud tudengitega tegid suvi läbi lubjapintsliga redelitel
kõõludes, oli valmis saanud. Kõneldes asjade tähtsuse järjekorrast elus, mainis
Andres, et kõigepealt tuleb teha, mis vaja, küsimata, kas see lisab tegijale
populaarsust või heaolu.

III

1982 Suure-Jaanis. Lapsed olid juba voodis
ja lõbus seltskond pani köögis kokku kirjutusmasinatel läbi seitsme kopeeri
maisipaberile trükitud laululehti kolmandaks Suure-Jaani kirikumuusikapäevaks.

Keegi ei teadnud veel, et lauljaid tuleb
nii palju, et kohalikud võimumehed teevad selle eest kirikuõpetaja elu
kibedaks. Seitse aastat hiljemgi kuulsin, kuidas eelmise õpetaja naabritele oli
antud korraldus maja ees peatuvate autode numbrid üles kirjutada ja politrukid
olid käinud linnarahvast hoiatamas õpetaja eest, kes olla Luure Keskagentuuri
palgal. Mõistlike mulkide hulgas taoline teave muidugi ainult tõstis
lugupidamist õpetaja vastu.

IV

1988 Räpina pastoraadis. Pritsimajas oli
muinsuskaitseõhtu, kus poisid laulsid koolilaste kooriga isamaalisi laule.
Peale seda istusime külalistega elutoas ja naersime meie arust juba möödunud
tagakiusamisaegsete totruste üle.

Kui uneaeg kätte jõudis, kostis üle maja
Marje kõva hüüe: «Andres, mine võta nuhk kinni!» Ta oli magamistoa akent kinni
pannes märganud, et selle all istus võõras mees mingi imeliku aparaadiga. Kui
Andres õue jõudis, kihutas tuledeta auto majast eemale ööpimedusse.

Olen kahes koguduses olnud Andrese ja ta
pere järglane. Suure-Jaanis pärisin kena pastoraadi ja juba jutuks olnud
kirikumuusikapäevad. Räpinas sain värvist veel lõhnava kiriku ja poolelioleva
pastoraadiehituse. Kirikusse oli küll kolm korrust ruume juurde tehtud, kuid
kasvanud kogudusetööle polnud seda veel küllalt.

Lisaks nähtavatele asjadele pärisin aga
midagi, mida esialgu õieti ei osanud eriti hinnatagi. Alles kodumaalt kaugel
kogudusi teenima asudes taipasin, kui hea oli nooreks õpetajaks olla kogudustes,
kus eelmisest õpetajast nii palju head kõneldi ja tema teenitud lugupidamist
jätkus järeltulijatelegi.

 

Tiit Salumäe Vancouverist:

Mõtlen Sinu tööle vaimulikuna ja olen
rõõmus ning tänulik, et Kiriku Issand on andnud Sulle teenida ülipõneval
muudatuste ja arengu ajal. Suurepärane oli meie alma mater, seal saime
sõpradeks.

Sa oled läbinud ametid maapastori kohast
peapiiskopini. Väljavaated vaimulikutööd Viru-Nigulas alustades olid päris
tagasihoidlikud. Sinu teenistuskäiku iseloomustavad sõnad: «Tubli, sa hea ja
ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle» (Mt 25:23).

Veel üht asja tuleb nimetada. Sind
karistati Vene ajal sinu aktiivsuse eest, aga ikkagi kujunes nii, et sulle anti
ikka suurem koht ja vastutus. Viru-Nigula, Suure-Jaani, Räpina, Pärnu… «Neil,
kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi» (Kg 8:12).

Õnnistust, jõudu, tervist ja Jumala juhtimist!

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)