Maalt pärit minister Hanno Pevkur tunneb hästi ka äärealade elu

«Iisaku kirik see igatahes ei ole,» on Hanno Pevkur kindel, tänades kingituseks saadud Eesti Kiriku seinakalendrit vastu võttes. Virumaalt pärit mees tunneb hästi mitmeid kodumaa pühakodasid, kuhu ta on jõudnud ametis siseministrina, aga ka isiklikust huvist Eesti kristliku kultuuripärandi vastu.

Kui kaua Te elasite Iisakus?
Kuni 1989. aastani, keskkooli lõpetasin juba Järva-Jaanis. Seega olen läbi ja lõhki maapoiss, põllu peal üles kasvanud. Mõlemad vanemad on EPA haridusega agronoomid.

Kas tihedam kokkupuude kirikuga jääb Nõmme aega, kus te aastatel 2003–2005 olite linnaosa vanem?
Kokkupuude kirikuga on olnud eri aegadel erinev. Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sandriga, kes on koostööle avatud inimene, tekkis meil väga hea klapp juba enne minu linnaosavanemaks saamist. Meie heast koostööst on mitmeid õnnestunud projekte nimetada.
Siseministrina puutun kirikuasjadega taas rohkem kokku. Praegu on kõige aktuaalsem Narva Aleksandri kiriku küsimus. Tähelepanu pälvis ka uue peapiiskopi valimine luterlikus kirikus, samuti on teised konfessioonid meie vaateväljas.

Järelikult andis suhe Nõmme õpetajaga hea kuvandi kirikust.
Olen kirikusse alati hästi suhtunud. Meil on peres traditsioon jõuluõhtul kirikus käia. Sõltuvalt võimalustest oleme seda tava jätkamas. Meil on komme, et jõululaupäeval oleme minu vanemate juures ja jõulu esimesel pühal naise vanemate juures. Sellel aastal oleme aga kokku leppinud, et oleme jõuludel hoopis meil, Nõmmel.

Millist kirikut peate oma kodukirikuks?
Päris kodukirikuks ei pea ühtegi. Tihedamad suhted, kus ka peale kirikupühade olen käinud, on Nõmme Rahu kogudusega. Olen seal kirikus aastaid käinud Tartu rahu aastapäeval, teatavasti on kogudus oma nime just selle sündmuse järgi saanud. Pastoraadis on olnud tore inimestega kohtuda. Et viimastel aastatel on samale ajale juhtunud mitmed teised riiklikud üritused, siis ei ole kirikusse kahjuks sel päeval jõudnud. Praegu hoiab kogudus ka Saksa Lunastaja kirikut, mille taastamisel on mul õnnestunud väga palju kaasa lüüa.

Kui sageli Te Eesti äärealadele, näiteks idapiirile või Lõuna-Eestisse jõuate?
Nii palju kui võimalik. Äsja olin terve päeva Ida-Virumaal. Kohtusin muu hulgas Narva Aleksandri koguduse inimestega ja käisin ka Aleksandri kiriku seisu üle vaatamas. Kui täpne olla, siis tuleb öelda Aleksandri Suurkirik, selle nime andis hoonele omal ajal president Lennart Meri. Uhke ja pompöösne kirik! Nii palju kui on renoveeritud, on seda hästi tehtud, aga põhiosas on sisetööd veel tegemata. Loomulikult on praegu hoonega seotud palju murettekitavat.

Milline on nende piirkondade perspektiiv?
15.–16. detsembril olen Kagu-Eestis seoses loodava tegevuskavaga. (Intervjuu on tehtud 2. detsembril – toim.) Leppisime kokku, et teeme töörühmaga kolm kohtumist, enne kui saame midagi kaante vahele. Alustasime Võrust, veel oleme kogunenud Valgamaal Otepääl ning kolmas nõupidamine toimus Põlvas. Juhuste kokkulangemisel ma ka riigikogu valimistel kandideerin Põlva piirkonnas, nii et vastuseks küsimusele – satun sinna kanti päris tihti.

Kui palju satute nendel väljasõitudel jutlema n-ö tavalise inimesega, kuivõrd hästi olete kursis piirkonna probleemidega? Kas tajute Tallinnas, et ääremaa jookseb elanikest tühjaks ja tihti on kirik viimane kants, mis veel olemas?
No kuulge, ütlen veel kord, et olen maapoiss. Seega, küllap juba tajun ning tunnetan sealset eluolu ning probleeme. Ka kõik oma lapsepõlve koolivaheajad olen veetnud Otepääl suusa­laagrites.

Kas küsimusele, kuidas maale inimesi tuua, keskendub ka loodav tegevuskava, mida nimetasite?
Me isegi ei võtnud eelduseks, kuidas inimesi maale arvuliselt juurde tuua, vaid seadsime lähtekohaks soovi, et inimesi lahkuks arvatust vähem. Aluseks on statistikaameti prognoos, kui palju Eestis on elanikke aastal 2020. Meil ei ole mõtet luua tegevuskava, mis ei ole täidetav. Võime ju eesmärgiks seada, et paneme igale maakonnale 1000 inimest viie aastaga juurde, aga see on ebareaalne. Seega, kui me suudaks peatada väljavoolu, siis oleks juba väga hea.

Kuidas kavatsete seda saavutada?
Loodavas tegevuskavas keskendume neljale peamisele suunale. Olulisim, mida inimesed kohapeale jäämiseks vajavad, on, et laual oleks leib, st et oleks töökoht. Töökohti ei loo riik, vaid neid loob ettevõtlikkus. Ettevõtlikkuse soosimiseks ei ole esmatähtis anda raha, olulisem on korraliku taristu loomine. Et oleks vesi, tee ja piisava võimsusega elekter. Ettevõtluse turgutamise kõrval on oluline kultuuripärandi hoidmine. Pean silmas kõike kohaliku eripäraga seotut, nagu näiteks suitsusaun Võrumaal, mis just võeti UNESCO pärandiks. Kõik see, mis on Võrumaa oma, on meile Eesti terviklikkuse seisukohalt oma ja oluline.

Millised on kokkupuuted setodega, kas saate nende keelest ikka aru?
Setod on toredad. Jõuluajal teevad nad alati kõigile ministeeriumidele viisakusvisiidi, toovad kimmat kraami ja head sõnumit. Et kuningriik tervitab riigivõimu. Tavaliselt on neil kaasas mõni laulja või pillimees. Ootame väga!

Kas on tuua mõni positiivne näide äärealade ettevõtlikkusest?
Hea näite saan tuua Võrust. Keegi poleks uskunud, et Võru linna on võimalik teha saksakeelset kõnekeskust, mis teenindaks klientuuri Saksamaalt. Aga just sellist teenust Võrus paiknev Danpower Eesti AS pakub. Teeb seda nii hästi, et ettevõte laieneb ja rohkem inimesi, kel saksa keel hästi selge, saavad tööd.

Kas Kagu-Eesti tegevuskava käigushoidmine on antud siseministeeriumile?
See mitte ei antud, vaid see on võetud. Kevadel koalitsiooni tehes leppisime kokku, et uuendame Ida-Virumaa lõppevat tegevuskava ja teeme uue, Kagu-Eesti tegevuskava.
Jõuame jõuluaega, mil meenutame Jeesuse sünniaegset rahvaloendust, kus «keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas …» (Lk 2:1).

Kas Eesti riik on kõik oma inimesed arvele võtnud? Kas me teame, kui palju on eestlasi ja teiste rahvaste esindajaid?
Enam-vähem teame. Teame, et eestlasi on 829 885. Muudest rahvustest on kõige enam venelasi, täpsemini 320 214, ukrainlasi 24 843 ja valgevenelasi 14 097 ning veel elab meil 8823 soomlast, 2432 lätlast, 2260 sakslast ja 2221 tatarlast.
Globaliseeruvas maailmas ei saa öelda, et eestlane, sina pead elama Eestis. See on diasporaa, mis tuleb juurde ja mis meid tegelikult rikastab. 1. novembri seisuga on välismaal oma elukoha registreerinud 99 747 Eesti kodanikku, kellel on valimisõigus. Vähemus on lahti ütelnud oma Eesti kodakondsusest ja sellega seoses loobunud õigusest kaasa rääkida Eesti valitsemises. Enamus on säilitanud oma eesti identiteedi ja õiguse valida parlamenti.

Millise hinnangu annate vabatahtlikule tööle ühiskonnas, mida eriti palju võib kohata ka kogudusetöös?
Näiteid on palju. Tähelepanu on saanud toidupank, mida iga eestlane teab. Väikesele kogukonnatasandile minnes on aga näiteid teisigi. Kirikust rääkides tahaks nimetada Peeteli kogudust, aga tõepoolest on palju teisigi tublisid näiteid. Paljud tublid teod ei hakka kohe silma. Iga inimene, kes oma vähekasutatud riided neid vajavatele edasi annab, teeb juba suure heateo. Nõmmel alustasime kampaaniat, kus jõulude ajal sättisime kauplustesse suured kastid, kuhu sai panna oma ostukorvi sisust paljulapseliste perede heaks. Oluline on heategevuse juures seda koordineerida, et abi jõuaks tõesti abivajajani. Tore on tegelikult näha, et eestlased aasta-aastalt ühe enam on altid panustama heategevusse.

Kogub jõudu mentaliteet, et igaühel on midagi teise hüveks anda.
Igaühel meist on midagi anda. Alati ei pea andmine olema rahaline. Kampaanias «Teeme ära!» saab panustada rahakotti avamata. Kui aitad hätta sattunud naabrimeest, on suur samm astutud.

Kas see pole üks tugisammas, mis aitab meil riigina püsida ja olla need, kes me oleme?
See on alati aidanud. Kui eestlasel ei oleks seda tugevat mina enda sees, nn eestlaslikku jonni, ega me siis ei oleks ka pikast nõukogude ajast läbi tulnud.
Kuidas on lood sisejulgeolekuga? Kas oleme riigina piisavalt turvatud, et kodanikkond võib rahulik olla?
Muidugi võib. Me ei ole riigina kunagi olnud sellisel tasemel toetatud ja kaitstud, nagu me nüüd oleme. Esiteks, me panustame ka ise palju oma julgeolekusse. Oleme pea ainuke NATO liikmesriik, kes eraldab 2% sisemajanduse kogutoodangust julgeolekule, praegu tegelikult isegi rohkem. Et meie õhuruum on kaitstud NATO hävitajate poolt, selleks panustame veel lisaks. Pluss see, et Eesti maa peal on heade liitlaste ameeriklaste soomusjalaväe masinad. USA presidendi sõnum, et NATO artikkel 5 on kristallselge, on selle kinnituseks.

Nii et Eestis on turvaline elada?
Eile nägin saadet Eesti luurajatest, mis lõppes minu meelest väga võimsalt ja lõpulause väärib kordamist iga päev. Liibanonist päästetud jalgratturid seisid Tallinna lennujaamas ja ütlesid, et me ei tea, kui turvalises riigis me elame. See, mis maailmas toimub, kasvõi praegu Ukrainas, peaks meile vajalikku võrdlust pakkuma. Alles tulin Afganistanist, kus minust 500 m kaugusel plahvatas pomm. Koju jõudes sain sõnumi, et seda baasi, kus olin, rünnati. Seal sa pead kogu aeg käima, kiiver peas ja kuulivest seljas. Või vaatame Iisraeli, kus maast madalast õpetatakse lapsi varjuma ja kortermajade alla on ehitatud pommivarjendid.
Maailma kontekstis – võttes sõjalise ohu ja loodusest tulevad riskid – elame väga turvalises keskkonnas. Vanarahva sõnul nagu vanajumala selja taga. Vaat seda peaks endale iga päev kordama. Meil on au omada oma riiki, mida enamikul rahvaist ei ole. Meil on oma vabadus ja sümbolid. See on see, mida paljudel ei ole. Meil on vaid üks suur mure: meie idanaaber on Venemaa, kellele ei saa kunagi kindel olla.

Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel on aastast 2002 ühishuvide protokoll. Millised on riigi ootused kirikule?
On konkreetsed soovid ja üldised ootused. Kõige konkreetsem soov on praegu seotud Narva Aleksandri kirikuga. Mulle väga meeldis kultuuriministeeriumi asekantsleri lause «Aktuaalses kaameras» ja ma väga jagan seda: kui ühel pereliikmel on raske, siis teised aitavad. Ma olen nõus ka emeriitpeapiiskopiga, kes ütles, et kirik ei jaksa kõiki kogudusi aidata. Ei peagi kõiki aitama. Peab aitama neid, kel on raske. Kirik peab olema tervikuna valmis lahendama tekkinud olukorra. Kui on vaja riigilt abi, me oleme valmis aitama. Aga ei saa olla nii, et kirik tõstab käed püsti, et see on koguduse, mitte kiriku asi.
Riik on alati kirikuga koos riigi olulistel tähtpäevadel. Ma isiklikult ootan, et kirik oleks natuke avatum, ja loodan, et uue noore peapiiskopi mõttevabadus on piisavalt suur selle mõistmiseks.

Siit on, mida edasi mõelda. Aga isiklikumalt, millised on Teie lemmikharrastused?
Oh, küll tahaks teha, kui vaid oleks aega. Praeguse ajagraafiku juures on kõik aga tagaplaanil.
Millal viimati Peipsil kalal käisite?
Suvel. Ma olen ikka püüdnud vähemalt korra aastas Peipsile jõuda. Peipsi on minu sügav armastus.

Aega lugemiseks?
Lennud on selleks. Viimasel ajal olen lugenud palju erinevaid elulugusid. Steve Jobsi hakkasin lugema, aga unustasin lennukisse, jäi pooleli. Jaan Tammsalu kinkis oma mõtisklused. Mulle väga meeldib tema kõneoskus. Jaan on imeline õpetaja, kes oskab hinge minna.
Sirje Semm
Liina Raudvassar

Hanno Pevkur
Sündinud 2. aprillil 1977 Iisakus
Lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna 2002
Nõmme linnaosavalitsuses õigusnõunik 2000–2003 ja linnaosavanem 2003–2005
Riigikogu liige 2007–2009
Sotsiaalminister 2009–2012
Justiitsminister 2012–2014
Siseminister alates aastast 2014
On abielus Helin Pevkuriga, peres kaks last