Esileht » Teemad » Eesti Kirik 1000 »

Maailm püsib endisena

24.11.2009 | | Rubriik: Eesti Kirik 1000

Olin eelmisel nädalal ERR Tartu stuudios, et anda Kirikuelu saatesse intervjuu Eesti Kiriku 1000. numbri ilmumise puhul. Oli just töövarju päev. Kuulasin tahtmatult pealt vestlust, kuidas noor inimene, kes töövarjuna raadioajakirjaniku päeva kaasa teinud, uuris, mis on ajakirjanikutöös kõige tähtsam.
«Head närvid,» ütles ajakirjanik. «Sa pead säilitama enesekindluse ja probleemidele vastu seisma. Sa oled ajakirjanik 24 tundi ööpäevas, ära seda unusta. Ükski päev ei sarnane teisega ja hommikul tööle tulles ei tea sa, mis sind ees ootab. Sa oled oma aja peremees. Üks päev võib olla oi kui rahulik, teine selline, et pole aega isegi nina nuusata.»
Mõtlesin vaikselt omaette, et oleksin ise täpselt samu vastuseid andnud. Ole sa ajakirjanik riigiraadios või luterliku kiriku ajalehes – põhimõtted oma tööd tehes jäävad samaks.
Mul on olnud eesõigus ja võimalus olla Eesti Kiriku peatoimetaja peagi 14 aastat. Mäletan hästi aegu, kui ajakirjanikuna maakonnalehes töötades kasutasin peamiste infoallikatena elavate inimeste kõrval raamatuid, arhiveeritud ajaleheväljalõikeid ja enda kartoteeki. Trükikoja jaoks ajalehemaketti panin kokku kääridega veerge lõigates ja neid paberile liimides.
Väga lühikese ajaga on kõik muutunud. Unustatud on trükimasinad ja tinaladu. Trükikojaga pean sidet vaid paar korda aastas, sest elektrooniline infovahetus on nii täiuslikuks saanud, et toimib inimlikku kontakti vajamata. Tarvis on vaid arvutist send-käsklus üles leida. Peamiseks infoallikakski on kujunenud Internet ja inimlik (lähi)kontakt kipub kaduma.
Enne seda, kui Eesti Kirik 4. märtsil 1990 taas ilmavalgust nägi, oli poolteist aastat ilmunud tolle aja kohta hea ja sisukas ajaleht Võru Praostkonna Sõna Georg Lillemäe ja Villu Jürjo toimetamisel ja 5000-lises tiraažis. Eesti Kiriku ilmumise ajaks oli Sõna jõudnud 34. numbrini. Esimene lokaalse levikuga meie kirikus ilmunud ajaleht on kahjuks hingusele läinud, aga globaalse levikuga Eesti Kirik on jõudnud 1000. numbrini.
Meie lugejate hulgas on inimesi, kes on lugenud lehte selle esimesest numbrist alates. Kas see pole mitte väärtus ühe aatelehe jaoks? Sageli olen ma tundnud lehte tehes, et see pole ainult meie väikese kollektiivi produkt, vaid kogu meie kristliku perekonna poolt kokku pandud leht. Meie siin Tartus oleme vaid vahendajad, et kõigi mõtted, sõnad ja teod saaksid paberile jäädvustatud.
EELK ajalehena tohime end nimetada institutsionaalseks kanaliks, aga teades, et sõna ja info levikuks on vaid üks avalik ruum, peame olema avatud, paindlikud ja samas ka konservatiivsed. Kuigi väidetakse, et lugeja ootab verd ja pisaraid, võime Eesti Kiriku lugejatele tuginedes öelda, et see pole nii. Probleemseid teemasid käsitledes oleme tihti saanud lugejailt tagasisidet, et nad ei soovi seda ja eelistavad lugeda positiivseid lugusid.
Ajakirjanikud teavad, et uudise teeb uudiseks erakordsus. Kui maailma mõjutanud krahhidele mõelda, siis on kõige parem uudis see, et kõik on nii nagu peab ja maailm püsib endisena. Selles võtmes tahab ka Eesti Kirik olla jätkuvalt Hea Sõnumi kuulutaja ja peab oma kohustuseks vaimsuse hoidmist. Soovin, et Eesti Kirik tooks Sulle, armas lugeja, Jumala armastuse-, rahu- ja rõõmusõnumit ning kinnitaks Sind kõiges heas töös, aitaks Sind inimeseks jääda ja kurjale vastu panna.

Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)