Maailm on küsimus, inimlaps vastus ehk ühest võimalusest mõista vaimsust

Ainus tee ülesmäge viib sissepoole.
Religiooniõpetus ei tohiks olla vaid järjekordne kooliaine. Veelgi vähem tohib see olla ideoloogia. Iga aine kasvatab inimest, kasvatuse üks fundamentaalseid küsimusi on aga, kas ta toimib inimese vabastajana või vabaduse võtjana. Ideoloogiate eesmärk on ühene – saavutada meelevald inimese üle, õpetuse osa on toimida vastupidi.
Religiooniõpetuses on tegu nii inimolemise alustega kui ka inimolemise kõrgustega, sest mõlema mõistmise poole on jumalaotsinguis läbi aastasadade pürgitud. Meie asises tarbimismeelses ajas võiks see olla meeldetuletus noortele, et nendegi elu sügavaim mõte on tegelda oma olemise aluste ja kõrgustega.
Piirides ja üle piiride
Inimest määratlevate tunnuste otsingud on köitnud mõtlejaid aegade algusest. Religioossust on seotud transtsendentaalsusega, inimese pürgimusega ületada piire. Sest meie eksistentsiaalne vältimatus on piirid – sünnitakse oma kehasse, mis seab meie suutmisele piirid, meeled asetavad tunnetusele piirid, mõte piiritleb objektiks selle, millega ta tegeleb, mõistus eritleb, liigitab, seab hierarhiatesse.
Iga mõistmise akt on ühtaegu piiride ületamine, võidan enesele juurde osakese maailma ehk rikkalikumalt olemist. Omad piirid seab maine elutegelikkus – see, millistesse oludesse ollakse sündinud. Ja oma olemise tingimustega vastamisi seistes saadakse alles õieti teadlikuks oma sisemistest piiridest. Ning õpitakse mõnda neist ületama, kuni kohtutakse olemise ja mitteolemise piiriga, kust edasi enam Jumalata ei saa. Miks pidin ma sündima, kui ma niikuinii suren, küsis 6aastane oma kasvatajalt.
Vaimsus ei ole trendikas
Õhtumaise inimese jaoks saab tema eksistentsist mingil hetkel probleem. Filosoofid ongi inimest määratlenud kui oma elule tähendust otsivat olendit: kes ma olen, kust tulen, kuhu lähen. Siin saab inimelu oma tulevikudimensiooni. Religiooniõpetus võiks ju olla meie tükeldatud sooritustele orienteeritud kooliskäimises (haridusega viimast samastada ei tahaks) üks vähene viis sellega tegeleda.
Seda just inimelu kõrguste mõttes, mis ei võrdu sellega, kui kõrgeks keegi oma rahakuhja kasvatab. Sest siin pole enam tegemist tehingute ega omamisega. Vahest ongi seesama piiride ületamise vaev ja nauding põhiline, kust leitakse elule tähendus. 8aastane Aleksander: «Jumal, ega Sul igav ei hakka sellest, et Sul on alati õigus?»
Inimelu kõrgusteni jõutakse vaimsuses, läbi vaimse arengu, sest vaimsuseta ei tulda ka maiste asjadega kuigi väärikalt toime. Tänases päevas vaimsusest kuigivõrd ei räägita. Teadustele on see raskesti määratletav, kunstides erutab nautlejaid pigem madalus, hariduskõnelustest on see täiesti kadunud või siis asendunud pädevusega.
Vaimsus ei ole trendikas. Turg ei telli vaimsust ega saa sellega kaubelda.
Üheplaaniline orientatsioon majanduskasvule vajab tegijaid, mitte mõtlejaid ning mõistjaid. Vaid religioonid, kui neist pole saanud hingedepüüdmisele suunatud ideoloogiaid, ei saa inimeste ootuste tõttu öelda vaimsusest lahti, sest nende osaks on loetud tõsisem seisukohavõtt väärtusküsimustes (ehk ka väikese tagamõttega, et olla ise sellest prii muude tegemiste jaoks) – austus, õilsus, õiglus, kaastunne, eetilisus, ilu, solidaarsus jne – nende asupaik on aga inimese vaimne elu nii nagu jumalaotsinguil üldse.
Arengu kroon
Inimolemise kõrgustest mõeldes on põhjust arutleda vaimsuse olemuse üle, sest võimalusena kuulub see meile kõigile, paraku mitte vältimatusena.
Mõiste educare on kord oma ladinakeelses algupäras tähendanud millegi esiletoomist. Inimene arvati kaugematel aegadel olendiks, kelles vaimsuse seemned, kõik tema võimalused olid sündides juba olemas. Sõltus edasisest, mis esile tõusta sai ja mis mitte. Pole võimalik teada, õppida ja mõista midagi, mida juba inimeses algupäraselt ei oleks. Kasvatus oli äratus. Meie päevil on educare-mõiste uue elu saanud India pühamehe Sai Baba pedagoogikas. Vaimsus on äratatav, ent see võib ka mitte ärgata.
Üks võimalus mõista vaimsust on pärit eksistentsiaalsest fenomenoloogiast, kus ühendatakse tunnetuse (kogemuse) ja eksistentsi problemaatika. Vaimsus on inimese maailmavaatelise arengu kroon, ent mitte lõpp, sest vaimsus võib edeneda lõputult. Eksistentsialistlikus vaateviisis hakkab inimesega kokkukuuluv ilming nimega maailmapilt või siis sisemine tegelikkus oma vormi võtma elu algusest alates, sest ilmale tulemise fakti läbi tuleb inimolendil luua kõigesse suhe, sedavõrd nagu tema kogemise piirid ulatuvad. Suhe väljendab end tähendustes, mida inimene kõigele omistab. Ka eitamine ja ükskõiksus on tähendused. 8aastane: «Kallis Jumal, võta mind tagasi. Siin on nii igav.»
Kogemuste pitser
Tähendus on siis ilmingu, objekti või asja mõte kellelegi mingis olukorras, olukordade muutudes teisenevad tavaliselt sama asja tähendused. Meie maailmasuhe teostub tuhandel viisil: kiindudes, loobudes, ihates, soovides, austades, kartes, nautides, pruukides, muutes, omandades, kannatades, ületades, uskudes, nördides jne.
Siseeluliselt kujuneb sellest kõigest korrastatus, omalaadne tähendussuhete tervik, mis saab filtriks uutele kogemustele ja määrab ära järgmiste tähenduste laadi. Sest inimtaju keskne omadus on intentsionaalsus, suunatus millelegi ning see, millele kellegi meel ja mõte suundub, on pitseri saanud varasematest kogemushorisontidest. Karistatud, hüljatud ja alandatud inimesel on raske kedagi usaldada, maiste hüvede viletsus, nagu see soveti ajal oli, piitsutab üles tarbimise nälja, mida rahuldatakse kõike muud unustades aastakümneid. 10aastase Marina küsimus Jumalale: «Miks sa lõid selle maailma? Kas sa siis ei teadnud, et nii viletsalt tuleb välja?»
Õpetajal on tegu paljude tähendushorisontidega, prismadega, milles tema läkitatud sõnum murdub vastavalt sellele, millesse on usutud, mida tõeks peetud. Kui õpetuses kajab vastu see, mida noor on otsimas, veel enam, kui tal oma otsingutele suund aidatakse leida ja ta ise tegutsema panna, sünnib ka areng.
Vaimsust ei saa sundida
Kui maailmapilt on vältimatus, siis vaimsus seda ei ole – see on võimalus. Vaimseks ei saa inimest teha ega sundida, küll aga tekitada aimdus, mis see on, ning seeläbi ehk ka vajadus saada vaimseks. Vaimsust on loetud inimolemise kõrgeimaks ilminguks. See on teekond, kus ületatakse piire.
Max Scheler on inimteadvuse jaganud psüühiliseks ja vaimseks, kui psüühilisel tasandil elatakse asju läbi sisemiste seisunditena (pahane, rõõmus, masendunud, rahulolev), siis vaimsel tasandil kujunevad ideaaltasandi tähendused, kus vaadeldakse oma psüühika sisu.
Kuigi vaimsuseni jõutakse maailmavaatelistes arengutes, saavutatakse siin teisenenud kvaliteedis suhe oma maailmavaatesse enesesse: öeldakse mõningal määral lahti oma senisest kogemushorisondist, vaadatakse see kriitiliselt üle, tuntakse ära sõltuvusseosed. Ületatakse piire, vabanetakse oma bioloogilisest seotusest, afektidest, subjektiivsetest meeldimistest, meeleoludest, ahistustest jne. Vaid vaimsetena vabaneme sedavõrd, et sünnib uus tasand asjadesse suhtumisel; vaatekoht ei seo meid enam endisel viisil, vaid kuidagi teisiti.
Vaimsed on ühelt poolt siis mitmesugused mõistuse tasandi operatsioonid nagu mõtlemine, kõrgem mõistmine, abstraheerimine. Ent ka maisest rohkem lahti on sisemised seisundid – eetilised ja esteetilised kõrgemad tundmused, armastus, loovus, õnnelikkus, tasakaal, huumoritaju, usk, intuitsioon, pühadusetaju jne.
Vaimselt arenenud inimene kogeb teisiti – nüansirohkelt, detailides, ent ometi terviklikult, ta oskab kuulata ja lugeda sõnatuid sõnumeid. Vaimsusega koos lisandub kogemisvõimekus ja teadmine oma minast. Siin toimib mitte enam niivõrd ego ja isekus kui just inimese isesus.
Olla kuuldel ja vastata
Vahest ongi just selles põhimine piir, mis sai ületatud. Kui inimelu vältimatus on teha valikuid, siis valgustatud valikute eeldus on vaimsus. Mitte selleks, et ollagi maast lahti, vaid taolisi valikuid silmas pidades, mida tuleb teha kahe jalaga maa peal olles.
Mis meid siis selle maailma asjadega juba mainitud uut kvaliteeti silmas pidades seob? Peatuksime siin palju räägitud – sest temast tuntakse suurt puudust – omadusel, vastutusel.
Interpreteerides inimese olemist kui ringi ja spiraali ühtaegu, saab järgmise mõttelise pildi. Olemine on ring meie maailmasuhte rütmi tõttu: võtame vastu ja anname, võtame vastu uusi tähendusi ja anname nähtustele omi tähendusi, suhtumisi, hoiakuid. Oleme võtjad ja loojad, saajad ja andjad. Seda ringisolekut võiks aidata tajuda eestlaste filosoofia, luulekeel, täpsemalt Doris Kareva kaksikvärss: maailm on vastus, inimlaps küsimus.
Oleme saanud kogemuse, meile on vastatud ja meie maailmapilt saanud millestki osa. Siis jõuab ring oma teisele poolele ja nüüd on inimese osaks ise vastata maailma küsimustele: maailm on küsimus, inimlaps vastus. Ehk vastutada. Sest vastusest on vaid paari tähe kaugusel vastutus, ja seda mitte vaid meie emakeeles.
Vastutus kuulub vaimsuse valdkonda. Nende vahel on veel miski, millest kõik eelnev alles sõltuma hakkab, see, mis haridustee käigus inimeses kujuneb: kuidas kuulen ma maailma küsimusi. Kuidas on kuulatud, siit lähtub teadvuse intentsioon, suunatus. Ja edasi kasvab ringist spiraal – millele üldse olla kuuldel ning kuidas tahetakse vastata.
Vaimsus on võimalus, mida paljud ei tea enam tahta. Tohib seda siis peale suruda? Tohib siis inimlast sellest ilma jätta? Tundub, et õpetajal tuleb neile küsimustele täna kuidagi vastata. Lood inimese jumalaotsinguist võiksid olla nii tunnetuse piiride, nende ületamispüüdmiste kui inimolemise kõrguste meeldetuletus.
Tiiu Kuurme
Tiiu Kuurme on Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduse ja -filosoofia õppetooli lektor, kasvatusteaduskonna doktorant.