Esileht » Arvamused » Arvamus »

Maailm on kaldu

05.06.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Eestimaa vanim kirikukell on kukkunud kildudeks. Torn, milles oli ta kodu, jäi ilma kiivrita. Tallinn ja kogu Eestimaa on kaotanud ilusa killu oma ajaloost, ühe hindamatu vana aja sümboli.
Kas oleme mõelnud sellele, mis oli ka nõukogude ajal linna tähistavatel siltidel? Ainsa selgelt äratuntava hoonena oli ja on seal tänagi sihvaka torniga kirik. Mäletan seda imelist ja võimsat tunnet, kui Tartu raekoja platsi poole minnes nägin äkki enda ees Tartu Jaani kiriku uut tornikiivrit. Vaatamata sellele, et uus torn sai vanast madalam, oli Tartu linnapilt saanud võimsamaks.
Paljud eestimaalased võtavad kirikuid maastikupildis enesestmõistetavatena. Tegelikult on nende olemasolu ime. Väga paljud lagunenud õigeusu kirikud on märgiks sellest, mis võinuks saada ka luterlikest kirikutest. Aga olid tuhanded naised ja mehed, kes oma kodukirikutest väga hoolisid. Vaimulikud ja organistid, kes jäid oma kohale ja tegid tööd ka siis, kui nende üle naerdi, kui neid laimuartiklitega pommitati. Tänu neile ja tänu elava Jumala imelisele armule on säilinud paljud meie pühakojad.
Mis saab neist nüüd? Eestimaa külad tühjenevad. Alates 1988. aastast on meie kirikutes leeritatud küll üle 65 000 uue liikme, kuid annetajaliikmete arv on täna väiksem kui siis. Teisalt peaks end luterlaseks lugevaid eestimaalasi olema üle 150 000 inimese. Kolmandaks on vanad kirikud nii suure kunstilise ja ajaloolise väärtusega, et riik ja kohalikud omavalitsused peaksid nende korrashoiuks senisest palju enam tegema. Mis juhtuks, kui ¼ üliväikese sissetulekuga Eestimaa kogudustest käed püsti tõstavad ja oma vana kiriku kohalikule omavalitsusele üle annavad?
Olime koos konsistooriumi haldusdirektori Mati Maanasega reedel külas Läti luterliku kiriku konsistooriumis. Nemad küsisid Püha Vaimu kiriku põlengu kohta, meie uurisime, kuidas Läti kirik majanduslikult toime tuleb. Tundub, et neil on kohati palju raskem kui meil. Kui nemad on mures, kuidas oma vanu kirikuid remontida, väikseid ja vaeseid kogudusi teenida, on katoliku kirik ehitanud Lätisse viimastel aastatel 30 uut kirikut.
Peapiiskop Janis Vanags oli silmnähtavalt kurb. Üks nende väga hea vaimulik oli andnud paljudele väljaannetele intervjuu, kus rääkis oma homokalduvusest ja ajakirjanikud on välja uurinud, et ta on loonud homoseksualistide koguduse. Mees on vaimuliku ametist kõrvale pandud, aga üks osa ajakirjandusest leiab, et kirik peaks olema sallivam.
Suur osa maailmast on hullunud. Inimkond on ohtlikult kaldu ja mõni tugevam torm võib tuua kaasa selle hävingu. Püha Vaimu kiriku põlengus kaldu vajunud tornikiivrile saadi viimasel hetkel trossid külge.
Kuidas läheb aga meie viltuvajunud rahvaga? Mis saab meie väikesest maast? Sõidan pea igal nädalal oma Ikla tallu ja näen tee ääres ühe koguduse esimehe poolt kogudusele tagasiantud metsatukas ja pargis korraldatud lageraiet: puhas plats, vaid mõni kasvamajäetud peenike puu, segisõidetud maa, noorte ja vanade tammede ja kaskede eri pikkuses kännud. Kui mõni maakogudus on valinud äraelamiseks sellise tee, siis on asi päris hull! Pole vist ühtegi teist rahvast maakeral, kellel oleks nii palju puunimedega perekonnanimesid kui eestlastel. Olime metsrahvas, olime jumalarahvas. Kelleks saame?
Reede õhtul helises telefon. Läti peapiiskop, kes oli meile Riias mitu tundi pühendanud, küsis, kuidas tagasitee läks. Olime üllatunud. Osa hingekelladest selles hullunud maailmas on veel terved ja helisevad ilusalt. Veel on meie ümber neid, kes hoolivad, on tähelepanelikud. Neid on enam, kui me mõnel pilvisel päeval loota julgeme.
Jaan Tammsalu, assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)